Rubriigiarhiiv: Blogi

Blogis me räägime oma aja investeerimisest igapäeva pere ellu, lastekasvatusse, kiidame tegijaid ja räägime kus pakutakse head toitu ja hubast majutust.

Linnlased ja maakad. On uhke ja hää olla maalinlane :)

Maainimesed on juba ammusest saati olnud rahulikumad, ja pigem oma asja ajajad. Mõned ajavad oma asju kogukonnaga, teised mitte, kuid valdav osa maal elavaid inimesi teab, et nii nagu käitud sina teistega, käitutakse sinuga vastu ka. Linlased teavad enamasti, et täna näeb kedagi ja suure tõenäosusega see ka viimaseks jääb, seega võib ju sappi ja tatti pritsida rohkem kui mõni keskmine maakas.

Täna käisin linnas, sattusin tegelikult muude asjatoimetuste käigus parkima küll Turuhoone parklasse, kus ühes sinises autos ootas tiba vanem meesterahvas. Ja oli veidi imelik küll juba endal, kui peale auto parkimist veel sinise lapiga autole ringi peale jooksin, et parkimisandureid sodist puhastada. Jõudsin ka turuhoonesse 2x sisse välja käia. Igakord kõik naeratavad, teevad nalja ja hoolimata maskipuudumisest ei pandud seda paari köhatust tähelegi, mis oma salli sisse salaja öra pobistasin. Otsustasin aga minna ka Tartu kaubamajja Tigerisse, oma otsalõpnud telefonilaadijat asendama. Silkasin siis ruttu üle tee ja kaupsi parkla ja khm, (ops! mask jäi maha) peitsin nina ja suu paksu salli sisse ja astusin poodi, kus laadijate valiku ees tabas mind pisut üle keskmise köhahoog. Tundsin end nagu kurjategija, sest keegi sisistas selja taga, et köhimiseks võiks ikka poest välja minna. ( Ma tol hetkel ümber keerates jäin hämmeldunult vaatama. Vahetult mu selja taga oli kaks inimest, kellest minu ealine naisolend ruttu minekut tegi, kui julgesin küsida kus tema 2m minust siis on?

Kui siis lõpuks poest välja sain koos oma laadijaga, silkasin ruttu parklasse tagasi, lootes et rohkem kurje pilkusid linlastelt ei teeni. Sinises autos ootav vanem mees, lehvitas mulle sõbralikult ja naeratas. Nii armas.

Aga ausalt, ma tunnen, et ega ma seal linnas väga käia enam ei tahagi. Poodides või nii. Aga autoga kulgeda läbi ühtlase liiklusvoo, olla üks pisike osa, pikas aeglases liikuvas autode rivis, kuulata head muusikat ja mõlgutada oma mõtteid, või vaadata tuledesära teede ääres on päris mõnusalt tore. See on vist ka ainuke selline element, mida maal pole.

Mulle meeldib elada pigem maal, samas hoolimata oma esimestest lõikudest, pole mul ka linna inimeste vastu midagi. Paljud mu sõbrad, tuttavad ja kolleegid elavad lausa suuremates linnades, kui Tartus. Samas, mulle meeldib Pärnu unisus talvel ja Tallinna ülevoolav voogavus aastaringselt. Aga eks ikka, nende inimestega on lood nii, et sõltub paljudest muudest teguritest ikka ka. …aga seda enam…maal on hea.

Aga linnas on elu hoopiski teismtoodi voolus….ja kuigi mõned inimesed on võtnud nõuks minna selle koroonamaskidega hulluks, et isegi riided mätsivad juba kokku. Kollane jope, kollane mask ja ohutase ka ilmselt seal kollase ja oranzi vahel, kuid 2m reeglit ei pea sellised miskiks. Köhijale ronitakse lausa kuklasse sisistama ja siis ehmutakse kui ebaviisakalt peesse saadetakse.

Aga tegelikult oli mul täna linnas teisi positiivsemaid emotsioone ja kohtumisi ka 🙂 Kohtusin ägeda Kommipommi esindajaga, kes meie toiduaktsiooni tarbeks mõned kommipakid koos üllatusega andis. Niisamuti oli väga meeldiv kohtumine Pajumäe talu toodangu müüjaga Tartu turu hoones. Nii tore, armas, abivalmis ja sõbralik, ja naeratav ja niii…niii 🙂 Ja siis ma kohtusin ka Maris Gildeni töötajatega, kes oli väga tore ja abivalmis, ning kelle jaoks ma polnud kurjategija, et ilma maskita kontorisse astusin 🙂 ( peitusin salli sisse 🙂 ) ja kelle abiga on võimalik poetada toiduaktsiooni mõned Väikese Vääniku präänikud-väänikud 😉

Ja selline emotsioon loeb ikka vägevalt 😉

Täna kohtusin ka ühe naisterahvaste seltskonnaga, kes on oma lapsi õpetanud kodus, juba pikemalt kui aasta või paar. Päris huvitavad mõtted, mida võib olla isegi rakendada saan. Kindlasti mainin ära, et distantsõpe ja koduõpe on kaks eri asja ning võrdusmärki nende vahele panna ei saa. Tänu koroona perioodile on võimalik ka kombineeritud e-õpet rakendata, kuigi nagu olen aru saanud, siis tavakoolid sellest väga kuulda ei taha, sest see toob neile lisakoormuse. Tartus on mõned koolid, kes on toonud koduõppe paljudele lastevanematele lähemale ning võimaldanud õppida lastele omas tempos ja oma vanemate juhendamisel. Alles eile kohtasin meesterahvast ühel virtuaalsel loengul, kes rääkis kuidas nende peres on kolm poissi omandanud koolihariduse nii, et neid on kaasatud igapäeva elu lahtimõtestamiseks ja nägemaks asju nii, et on selge mis on põhjus, mis on tagajärg. Ning mismoodi saab selgitada lastele mis on matemaatika ja kuidas saab sellega hakkama ka minusugune täielik matemaatika võhik, või selline kelle jaoks on füüsika nagu raketiteadus 😀

Täna oli meil teemaks mõisa teemaline referaat ja selle llõpetamine. Samal ajal õppisime ka homseks 7 nda klassi kontrolltööks, peatükk Maaelu. Ka sealt olid juba mõned sellised ahhaa- element, et oot ma juba referaati kirjutasin midagi sellist. Tore, mõni seos ja põhjus ning tagajärg on meelde ka jäänud 🙂 Koduses kokandusklassis tegime ära küpsiseteo, mille maitsestasime iirise ja karamelliga. Külma piimaga on see eriti retro roog. Ja vahel polegi õnnelikuks olemiseks muud vaja, kui ühist aega koos perega. Ning muljetada päevasündmuseid ja suuri või väiksemaid tegusid piimaklaasi taga 🙂

Ole siis linlane või maal.

“Vanad head ajad” Esimene- teine paariks loe.

Minu perekonna heaolu on mulle kõige tähtsam. 💖

“vanad head” ajad seoses lähtega tulid meelde täna🙂” nii naersin ma eile õhtul ühele heale sõbrale, kelle lapsega mu vanem plika veel eelmisel aastal ühes klassis käis.


Kurb on see, et seal koolis/klassis tehti temal õppimine võimatuks. Ja 90% kogu aurust läks pidevalt mingite lastevaheliste võimumängude ja tülide lahendamiseks. Eelmisel aastal veel, sai edastatud sõnum, et edaspidi kui tekib tüliolukord minu laste ja kellegi teise lapse vahel, võtan ühendust lapsevanemaga ja klaarime asjad koheselt ära. Seda sain muidugi paarkorda ka teooriast praktikasse viia ja kuna mu “sisetunne” ja “nina” on alati tänu jonnakale soovile see tõde üles leida, et kuidas ikka kõik toimus, kes mida ütles, alati sihile viinud, siis ma tõesti arvasin, et kõik kiusajad ja nõmetsejad said aru, et nendega ma enam nalja ei mõista.

Eriti veel arvestades, et mu imearmas, tore vanim tütar

õpib nüüd uues koolis ja väga oma eelmiste klassikaaslastega enam väga kokku ei puutugi. Ning selliseid suhteprobleeme nagu siis, pole ka ette tulnud. Seda enam üllatas mind ebameeldivalt teada saamine, et üks endine sõber ja klassikaaslane kirjutas mu tütre instagrami konto piltide alla igasuguseid rõvedusi. Küsimise peale, kas ta teab kes on see kirjutaja, ütles et teab küll ( ja ütles mulle nime ka), küsisin veel teise lapse käest üle, et kas tegu on ikka nimetatud noormehega. Jah, on küll.

Mõtlesin, et kirjutan oma ilusa tütre pildi alla, et kirjutaja suuvärk pole eriti okei. 4 min hiljem vastas kasutaja, et “Kes küsis”. Ütlesin, kes olen ja seose lapsega ning palusin julgelt ka ennast tutvustada. Järgnes vaikus.
Järgmisel päeval andsin mõista, et järgneb kas avalik vabandus või pöördun poisi vanemate poole. Muidugi mõista, ei järgnenud midagi ja jätsin asja sinnapaika, et ah las olla…

Eile õhtul tuli mu armas laps minu juurde ja ütles, et see poiss kirjutas tema pildi alla eriti rõveda kommentaari. Mu kalli lapse eest seisis tema väga hea sõbranna, keda sealsamas kostitati samaväärse rõvedusega. Palusin kogu sellest jamast teha pildi ja mulle saata.
Nüüd juba lasin lastel mõlemal uurida oma sõprade ja endiste klassikaaslaste käest, kas tegu on selle poisi kontoga, kelle oma see väideti olevat. Sain 5 erinevat kinnitust.

Sealt edasi läksime siis “külla” selle poisi vanematele. Kokkuvõte selline, et vanemad olid toredad, said murest aru küll aga vist väga tõsiselt sellesse muresse ei suhtunud. Nimelt siis väitis see poiss oma vanemate juuresolekul, et see ei olevatki tema konto. Et üks klassivend poisi paraleelklassist olla mingi aeg tema konto üle võtnud või teinud uue konto, sarnase nimega nagu tal oli olnud. Lihtsalt too poiss lisanud siis ühe tähe lisaks sellele kasutajanimele. Ütles selle poisi nime siis meile ka. Mitte ühtegi korda see laps meile ega oma vanematele otsa ei vaadanud. Maa või varbad olid täna väga põnevad😀

Leppisime siis kohapeal kokku, et poiss läheb homme kooli ja räägib oma kooli sotsiaalpedagoogiga, et keegi rikub tema mainet selle konto alt…et keegi tahab TALLE halba. Ja et poiss ei räägi sellest esialgu sellele teisele poisile, mida meile just rääkinud oli.
Tänasime ja lahkusime.

Teel koju otsisime stuudiumist üles teise nimetatud lapse ja tema vanemad. Facebookist leidsime paar ühist tuttavat ja voilaa oligi aadress olemas. Ilus viis veeta oma aega, oma perekoosolemise ajast. 😀Ühesõnaga jõudsime sinna, koputasime ja pereisa palus kenasti meid tuppa ja kutsus oma poisi ka jutuajamise juurde. Poiss ütles ilusti tere, ei olnud kohkunud moega, näitas ise oma telefoni ette ja ütles, et see pole tema konto. Vaatas silma oma vanematele, meile ja käitus nagu laps kellel polnud põhjust muret tunda.

Otsustasime selle asja lahendada nii, et helistasime esimese poisi emale ja ütlesime, kus oleme ja et sooviksime nüüd kõik uuesti kokku saada, et kõik koos asja arutada, et kelle konto see siis lõplikult on ning kes on nende rõvedate kommentaaride taga.

Nüüd on loo püandikoht, kus selle esimese poisi ema ütles, et tema poeg tunnistas kodus üles, et oli teise poisi peale valetanud, et see polevatki tolle tegu. Aga et kuna tal hakkas kripeldama see asi, siis oli see esimene poiss teisele poisile saatnud cnapchati, et kas too ehk teab sellest asjast midagi. Ja et siis olid nad oma poja käest küsinud, et kelle konto see on ja mis mõtted…olid nad vastuseks saanud, et poisil on mõned nimed veel varuks küll aga ta täpselt ei teagi veel….tema konto see kohe kindlasti polevat. Lõpetasime kõne ja kuna kõne oli kõlari peal, et ka teine pere vestlusest osa saaks, siis…ütles teine poiss kenasti, et jah too esimene saatis tõesti talle snäpi ( see on teadupärast säärane, mis peale vaatamist lihtsalt kustub) ja selline jutt neil tõepoolest oli olnud.

Minu enda hinnangul ja kogemuste põhjal on inetute kommentaaride taga esimene poiss. Olen veendunud, sest koju jõudes küsisin, oma lapse käest ple, et miks ta arvab, et see esimene poiss selle kasutajanime taga on?
Vastus lihtne ja loogiline, kunagi olid nad sõbrad olnud. Ja klassikaaslased ja suhtlesid ka omavahel. Ja seepärast võttis ta selle poisi oma instagrami kontol ka sõbraks. Sel poisil on mitu mitu erinevat kontot, mida ka vanemad teadsid.
Ja selle peale lasin lastel veel mõnelt küsida, et kas nad ka teavad, kellele see konto kuulub. Vastus oli üks ühele kattuv. Sama.

Nõme on see, et on ju keeruline keskenduda õppimisele kui keegi teisest koolist su piltide alla rõvedusi kirjutab. Ning sinu eest väljaastuvate sõpradele niisamuti ropusuuga salapärase oranzi murutraktori profiilipildiga anonüümik armu just ei anna.

Sinna kinnisele kontole ei ole ligipääsu igaühele. Praeguseks on see isik küll sõbralistist eemaldatud ja instagramile teada antud probleemidest nimetatud kontoga.

Ühesõnaga, kui keegi veel teab, kes peidab end instagramis kasutaja nime
“Crizbevibing” taga on julgelt mulle oodatud kirjutama. Anonüümsus tagatud.

* võtan selle postituse maha kui nimetatud kasutaja võtab minuga ISE ühendust


Paneb imestama ausalt, kas tõesti eelmisel aastal ei saadud veel aru, et mul on tõsi taga ja ma ei jäta enam mitte kunagi ühtegi sellist käitumist oma laste suhtes kahesilma vahele ja tähelepanuta.

Kui nädalalõpuks selgust pole, astun edasisi vajalikke samme, et kes tegi…välja selgitatud saaks.





Retro klassikaline ajatu hygge

Minu jaoks on jõulude eelne kuu alati selline must, posine, pisut sombune ja niiskete veekalkvel kutsika silmadega otsa vaatav periood, kus hing ihkab midagi mõnusat ja head. Natuke klassikat, natuke retrot ja natuke õues akna taga kolistavat tuult ja sooja tuba.

Terve möödunud nädal oli nii kiire nädal, möödudes enamasti õppimise tähe all. Ausalt mulle hakkab juba tunduma, et koduõppel oleks elu palju mugavam ja rahulikum, ning tõtt öelda isegi säästlikum. Nii rahakotisõbralikum kui närvide säästu kulu artiklit silmas pidades. Aga trimestri lõpud ongi keerulisem periood, eriti siis, kui sul on kodus kolm tegeleast, kellel korraga see hetk kätte jõudnud, kus avastatakse et oi aga see töö ja too ….. aaaaaaa pead laiali jooksmise hetk. Aga peagi on kõik taas korras. Ja võib rahulikult edasi hingata, et kolme kuu pärast samasse tsüklisse paiskuda. Koduõpe oleks lihtsam.

Aga vahepeal me kogesime EL poolt toiduabi pakki, mida me kunagise abi saanuna, siis seekordki meile pakuti ja kes ikka söögist ära ütleb, siis selle me ka vastu võtsime. Paraku, oli mul väga raske sealt pakist midagi söödavat leida, aga kokkuvõttes, kui kõht on ikka väga tühi siis hoiad paremad palad lastele ja ise sööd selle, mis üle jääb. Nii on see ikka olnud ja on ka edaspidi. Tean neid aegu ja seda enam, teades palju neid pakke laiali jagati, siis on mul väga kurb meel tõdeda, et on praegugi selliseid perekondi, kel sellised hetked võib olla käes.

Mina oma retro klassika jutuga kõrbistan soojas toas istudes piparkooke, arvutis klõbistades, või märkmikusse kritseldades mõttemalle, lonksan kuuma teed peale ja õues kolistav tuul on pigem boonuseks ja toetab seda kutsikasilmadega novembrikuu tunnet AGA mõni pere on ilmselt see, kus lapsed peavad istuma toas jopedega, või emad-isad kalkuleerivad väga hoolega, mida lauale panna, mida ise süüa ja lastele anda. Samal ajal, kui murravad pead, kuidas mõlema lapsevanema sõitudeks kütust võiks jaguda ning lapsed kooli-lasteaeda…ja siis loevad lehest, kuidas haridusminister maksumaksja kulude ja kirjadega…. samal ajal kui nemad on küsinud omavalitsusest näiteks härdalt abi, on neile suht näkku naerdud…Ühesõnaga siis, meil tekkis mõte, et teeme toiduprojekti ja ausalt, ma ei ole eriline projektide kirjutaja, sest mul lihtsalt pole seda enam aega. On mõte, panen kirja, pöördun ja küsin..kui vastus on ei, siis on ei ja kui on jaa, siis on väga tore, minul hea meel ja kahel perel mõneks päevaks ka kõht täis ja korraks üks mure vähem.

Ehk siis… koostöös mõnede oma vanade kontaktidega ja uute pöördumiste kaudu, saame panna kokku kaks toidukorvi kahele perele. Isiklikult oma heade kolleegidega saab sinna korvi ka veel head ja paremat, mis tuleb meie endi panusest.

Otsustasime küpsetada piparkooke ja suhkruküpsiseid ja need novembri viimasel nädalal headele sõpradele ja tuttavatele väikese “tasu” eest müüa. Saadud tasude eest pakub me hea tuttav fotograaf lühikese fotosessiooni tervele perele kasutamiseks. Minu poolt minu kirjutatud raamat ja laste poolt kokku pandud kokaraamat. Et siis retrot ja klassikat igasse koduse. Minu isikliku retro klassika hygge retsepti koos koostisosadega saab ka ilmselt pakki pistetud. Kui pakk koos, siis ma toon välja ka toetajate nimed, tänutäheks. Praegu tunnustan neid kõiki, kes minu pöördumisele päris kiiresti ja äärmiselt positiivselt vastasid 🙂 Au on teiega koostööd teha.

Jah, nädal võib ju kiire olla. Et isegi oma hommikuse tehtud tee võib leida õhtul laualt jääkirme peal. Või et vaatad stuudiumit ja närv läheb mustaks, või et midagi muud, mis lihtsalt külvab kaose….piltlikult öeldes, olen aru saanud, et iga olukord on selline, et kukud maha, tõused püsti, klopid põlved puhtaks ja lähed teed oma tee, närid piparkooke ja kaisutad seda pruunide veekalkvel silmadega novembrikuud…..

Rääkides klassikast…must tee. Tavaline must ja kange tee. mõne lusikatäie suhkruga. See on klassika. Retro.

Toiduprojekt

Toiduprojekti mõte tekkis seeläbi, et me saime ükspäev kirja, kus meile pakuti Euroopa Liidu poolt pakutavat toiduabi pakki. Me võtsime sellele siiski nõuks järgi minna, sest huvitas, mis siis tänapäeval neis pakkides olla võiks. Varasemal ühel korra, umbes pooltosinat aastat tagasi oli pakis niipaljumakarone, et nendega võis mitu aastat makaroni poest ostmata hakkama saada. Aga, seda pakki vastu võttes, kadus kiiresti tekkinud tänulikkus üsna ruttu arusaamatuse ja hämmelduse seguks.

Pakk sisaldas, pakk jahu, pakk suhkrut, pudel õli ja 2 pakki väikest kohvi (üsnagi mõistlikud ja vajaminevad), siis oli tume Bitteri shokolaad ja väike 140g ananassikonserv, ning mõistliku asjadena veel üks salvesti hernesupp ja üks borsi suppi purk ( kui ma elaks üksi, oleks see okei, aga nüüd on nii et kaks  söövad ühte purki suppi ja ülejäänud teist purki suppi) ja siis olid kõige odavamad kaerahelbed, tatrahelbed, purustatud tomatid purk ja 8 karpi kalakonserve ning 4 purki sealiha konservi ja 4 purki veiseliha konservi. Ma nii huvi pärast, kuna mulle väga tegelikult konservid meeldivad, siis ma ausalt ei osanud oodata, et see väljanägemine on kui toas seisnud koeratoidul….ning ega ka maitsegi parem polnud, üsna koeratoidu sarnane ( ma olen kunagi koeratoitu maitsnud, polnud pooltki nii rõve.) 

Sellele pakile järgi minekuks tuleb kulutada oma aega ja oma kütust, neid kahte ressurssi, mis on praegusel ajal üsnagi piiritletud võimalus. 

Kuna ma ise olen olnud ka sellises olukorras, kus kapis ulub tuul ja majapidamises pole ammu nähtud tavalist vorsti, juustu või liha, mis liigitub kuu lõpus delikatessiks. Kuu lõpus on mõnel kapp nii tühi, et puudub sai, või leib ning piimatooteid napib. Mõni vanem annab oma portsudki lastele, ise täidab kõhtu alguses teega, siis veega. Ja kui sul pole kapis enam midagi ja küsida kelleltki ei tihka ka, siis selline EL toiduabi on natuke mõnitav. Et saaks kuhugi linnukese kirja teha ja öelda, et “me ju aitasime”

Sama mõnitavaks võib pidada ka tegelikult teatud pereliidu poolt jagatavat toiduabi. Perekond, kes võib olla hoiab viimast senti ja kes vajaks seda toidupakikest, siis ta ei saa seda, sest toidupaki saamiseks ei tohi olla liidu eest ühtegi võlgnevust, ning toidupaki eest tuleb tasuda 5 eurot, ning omadest vahenditest leida see viis, et sellele järgi minna. Ja tagasi koju jõuda. Ja kogu selle jama eest saada vaid soomest potsikutest saada mingit möga, mis kellegile ei maitse ja millestki teha ei oska. 

Kui ma ise kunagi heategevusprojekte vedasin ja koostasin, siis said pered ikka normaalsed söögikotid endale, mis sisaldasid täiesti normaalset toitu, meie endi kaubandusvõrgust. Ja seda siis ikka sellisel määral, et iga pereliige sai endale omale arvestatava võimaluse saada kõht täis päevaks paariks. Oskusliku majandamisega veelgi kauem. Seega siis selle kuu jooksul teeme paar sellist mängu, mille eesmärgiks on tagada mõnele perele natuke rohkem, kui 8 pakki kõlbmatut konservi ja 140g ananassikonservi kamba peale 🙂 ning lisaks kirjutan paari ägedasse kohta, kellega ma mäletan nii ägedat koostööd, et uurida, kuidas nemad meie projekti panustada saaksid- võiksid.

Selle projekti idee, tuli mulle meelde, ühe Pärnu fotograafi tegemistest paari viimase aasta jõulude meeleolus toimetamisest. Temagi kogus headelt inimestelt vajaminevaid asju, kes toetas rahaliselt, kes panustas kraamiga. Omalt poolt pani ta kingikotti ka enda kinkekaarte, et lastega peredele vahvat emotsiooni tuua ja jõulutunnet luua.

Aga lisaks sellisele projektile, me võtsime ette ka piparkoogimeisterdamise töötoa 😀 ja kõik piparkoogid võib pärast valmimist igaüks ära süüa 😀 Olgem siis levis, kui midagi head välja hõikan. Mängudest võtame siis kenasti osa 😉

Kuhu on jäänud jätkusuutliku majandamisega rmk mets?

Kuna ma pole veel endas ära lahendanud teemat teatud lasteaia poolse teemakäsitlusega, siis on mul plika kodus ja leitan talle ja endale tegevust, mis kasvataks meid koos ja oleks pisut hariv ka.

Täna siis käisime koos metsas jahil, et jalad sooja saaks. Pole vist uudis, et lastejalatsid maksavad peaaeggu sama hinna, mis täiskasvanu jalatsid. Kuid meie teame, et Eedenis on teisel korrusel väike outlet kauplus, kus saab päris mõistliku hinnaga soetada ka tervele perele jalatsid, millest ausõna pole suuremat kahju, kui jalg sellest kuuga välja kasvab või mängukäigus tossude ninad kaduma jäävad 😀 Aga egas kui juba sinna linna jõutud ja poodis saabaste ralli edukalt ja ilma suurema kisa kärata sooritatud, suundusime korra ka esimesele korrusele jopede valikut uurima. Kaaahjuks, tundub, et ei olnud sellist valikut, millele kukrut kergitada tahaks. Kas oli jope lühike ja käised pikad või käised lühikesed ja jope pikk. Nokk kinni ja saba lahti…

Siis me otsustasime, et viime ära nädalavahetusel loetud raamatu ja teeme pliksile talle ka tema lugejaa kaardi. Läks kuidagiviisi nõnda, et tulin rohkemate raamatutega, kui läksin. Igaljuhul, kuna piigal on juba mitu nädalat kapil üks paberileht, mille järgi peaks minema metsa, vaatlema lindi ja loomi ning nende tegevustest jäänud jälgi. Oukei, tundub lihtne. Uurisin siis kohalikelt, et noo soovitage siis head metsa…

“Metsa pole.” “Saad metsa minna, kui oled 60 aastane” “RMK jätkusuutlik majandamine on lähipiirkonnas kõik metsad “ära majandanud” Soovitati minna uurima Vedu kanti, kuhugi taha. Noo, auto mul on ja …gps on ka – seega läksime otsima metsa.

Leidsime metsapiiri, leidsime lagendikke, leidsime kauguses metsapiiri, leidsime mõned üksikud puud keset lagendikku, kus kunagi oli minu mäletamist mööda mets, kus loomad ja linnud. Aga kuna polnud metsa, polnud ka loomi…olid vaid kolm õnnetut rehvi, mis külmetasid ühe metsatuka veerel kraavipervel.

Aga siis me sõitsime mingit mööda kruusateed ja …. nägime kauguses metsatukas üht metalset helki..kas see oli ninakärsagaa vöödiline lohe, kes kahe suupoolega juurtega puid maa seest välja sikutas ja koore kriginal endale lõunaooteks salatiks rebis?

Me jõudsime järeledusele, et metsa pole. Vähemalt mitte sellist, kuhu lastega jalutama minna või loomi vaatlema minna, ning kui pole loomi, siis ilmselt ei saa ka nende tegevusjälgedest suuremat juttu olla. Väga kahju, kui suutlikust majandada on, kuid jätku…

päris tühjade kätega ei jäänud….ehitasime endale kraavist üle pääsemiseks nagu macGyver kunagi vanadest puudest üle kraavi silla. Kuulsime varest ja nägime rähni poolt läbi koputatud puutüvesid. Ja hommikul tgelikult nägime ju kitsi põllul ning eile rebast. Keegi oli kraavipervel Vedu järve ääres kahe suupoolega oma igemeid teritamas käinud, mingid odateravad kännud järel jäänud.

Aga kus on mets …

Nad teevad seda jälle!!!

Ühesõnaga, kes siis Piltsbergide perekonda ei teaks. Iga endast lugupidav blogide lugeja teab. No sest, see papa on küll peast segi ja alati energiast tulvil ning mõtteidki tema pea alati tulvil ning kogu pere seal energialaineil surfab. Ning iga endast lugupidav lapsevanem teab, et kui Tallinnas elad, siis kindlasti peab oma lapsed viima sünnipäevade paiku just Piltsbergi Papa eriti vingel moel juhitud metsa või koduhoovi mürgelduse sünnipäevale. Aga , et nad teevad jälle midagi sellist, mis ainult neile iseloomulik on , siis sellega saab tutvuda vaat siit – https://piltsberg.com/2020/11/12/piltsbergid-teevad-seda-jalle-kuulutame-valja-valjakutse-piltsberg14kingitust/ Uskuge mind, osalemine on juba suur võit ja see auhind saadav vaid pisikeseks kirsiks tordil, sest juba osalemine neile, kel siiani perele vähe tähelepanu jagunud või ideedest vajaka jäänud on see osavõtt heaks muusaks.

Ma leian, et meil endil seda probleemi pole. Kõik saavad tähelepanu ja no mõtted ja tegemised on samaväärsed ja vahel vaat et täpselt sama segased ja hullud. Kui peaks oma meeskonna osalemiseks välja panema, siis ilmselt oleks täitsa keeruline oma mõtteid, kellegi teise ajagraafiku järgi paika seada 😀 Aga silma peal võime ju meiegi, sel vahval Piltsbergi väljakutsel. Tulge osalege, teie ka – ongi seltsis segasem ja vahvam.

Eilsel pühapäeval oli meil selline mänguline liivakastipäev, kus kogu pere liivakastis!!! tegevust leidis. Ja valmisid eriti uhked vormid ja liivast kindlused. Kiikusime ja ronisime ja nalja jagus. Hiljem sõitsivad lapsed ratastega kergliiklusteel, ronisime kivipargis hirrrrmus suurtel kivimägedel ja puhusime paberist pasunasse metsikut sõjahüüdu, mis hirmutas puu otsas vareseid ja naabermaja hulkuvaid kasse. Kallis teine lapsevanem tõi meile õue kuuma teed ja kohvi…millest esimese lapsed käte soojendamiseks endale haarasid ja juba kergelt jahtunud teegi seespidiselt ära kasutasid. Soe kütus tangitud, jõudsime suure liivakasti autoga paar uhket rallitiirugi külale peale vurada, enne kui jaks rauges ja kalluri juht magama tahtis.

Plikatirtsu toimetasime veel lugemisseiklusele ja siis läksime poodi jahile. Oli vaja jahtida midagi soojaandvat ja särki värki kaela, pähe jalga ja selga. Poeskäigud on alati lõbusad, kui neile see mänguline maik juurde anda.

Kodune lasteaid

Meil on juba kaks päeva kodus lasteaia segarühm, mis koosneb kahest rühmast. Ühes rühmas on 6 aastane ja teises rühmas 2 aastane. Seega võiks õelda, et tegu on liitrühmaga. Ja kuna ma olen piisavalt aru saanud, et õnnelikud lapsed on tegevuses lapsed, siis meil niisama passimist just hommiku poolikutel ei ole. Nagu lasteaiaski, me ärkame, teeme hommikusöögi ja siis leiautame kuni lõunauneni mõnusaid tegevusi, mis tekitavad meeleolu, huvi ja põnevust ja toovad lõunaks magusa unegi. Vähemalt väiksemale.

Eile me käisime kivipargis ronimas, ja “mägesid” avastamas. Samuti jalutasime ajaloolise Saadjärve kallastel ning ehitasime tunneleid liivakastis ning lasin enddale keeta maitsvaid liiva putrusid ja suppe, mida kahe suupoolega matsutades ära sõin. Väike poiss oli aktiivne ja sportlik tüüp, kes koera õue jalutama viis ning hiljem skatepargis mänguautot mööda tehislikust mäest üles alla lükkas.

Toas küpsetasime kaerahelbeküpsiseid, samal ajal kui suurem õde lõikus, kleepis, joonistas ja tähekujusid harjutas. Üks muusikaline tegevus nagu virgutav hommikuvõimlemisetund juhtus meil ka olema. Igaljuhul lõunaks keededut hernesupp kadus kui oleks mutiauku valatud, söödi ära võileivad ja terve pirn pannkooke.

Õnneks kodus ei ole elu nagu lasteaias. Kui laps on teinud endale ise patsid pähe, siis ma ei kaku neid lahti, eesmärgiga ise paremini teha just sellel ajal kui mina tahan ja laps tahab hoopis kriidiga tahvelseinale joonistada. Õnneks kodus olles on mõlemad ka rahulikumad ja saavad omi asju teha, koos omade asjadega. Ja üllataval kombel kuigi võiks mõelda, et oot aga mu enda asjad…siis mis asjad küsiks vastu? Minu asi on vastutada ja korraldada oma laste elu nõndaviisi, et olulisemaks lapsehoidjaks päevasel ajal ei pea olema nutiseade või teler seinal. Meil on päeval see uhke moodne must ekraan kinni, sest see segab kõigi keskendumist. Palju ägedamad mängud sünnivad üksi või kaksi ühiselt või eraldi ikka klotsikastis või hoopis puslederiiulis.

Kodune lasteaid on päris hea vaheldus sellele, kui käed hakavad pidevast desotamist valutama või ninas juba maski nähes sügelus tekib. Rääkimata logistilisest poolest. Mõni hommik täitsa hää! Teha pikem uinak või just reedeti lebo raamatulugemise retk soojale maale.

Peidus nööp

Nööbid on ühed vahvamaid detailid riietusesemetel. Tihtipeale on tegu detailidega, mida sa ei teagi, et need seal olemas, või teinekord avastad poolkogemata salatasku, mida see nääps nööp kinni hoiab. Ka meie igapäeva elu sisaldab meie jaoks päris palju üllatusi ja vahvaid momente, millegi uue avastamisest või leidmisest mingist tekstist endale “tarkusetera”

Käisin kolmapäeval kahel arenguvestlusel. Ausalt, ma pole siiani selle 7 aasta jooksul käinud kordagi sellisel arenguvestlusel, kus räägitakse ilustamata, kuid otse ja omadega tegelikest probleemidest, analüüsinud ja sama sirgjooneliselt koostöös leida nipet-näpet probleemidele lahenduse. Varasematel aastatel on jäetud mulje, et ma olen saamatu lapsevanem ja lapsed ei saa ka millegagi hakkama) Aga ilmselgelt hakkab silma ka koolide erinev maailmavaade. Selline peidetud nööp meie kodukandi vallas, mis iseenesest on vaid positiivne, sest nii jääb suurepäraseid õpetajaid rohkem neile lastele, kes juba siia kooli jõudnud on 🙂 Teistest õpilastest, meie eelmises koolis, kahju ei hakka, sest nemad veel ei tea, et koolielu päris nõnda toimima ei peaks. Kui nööbi keeles mõista anda, siis on hea meel, et see suur must ja kohati tuhm nööp lihtsalt mantli eest naksti kinni jäi ja sügavale lumme kukkus.

Aga arenguvestlused siinses koolis, ausalt – ma lahkusin sealt klassiruumidest täpselt sama hea tundega, kui ma sinna klassiruumi astusin ja täpselt sama neutraalse positiivse suhtumisega õpetajasse, täpselt samase tagasisidega, mis ettekujutuse ma neist eni omandanud pool aasta jooksul olen. Mul on paganama hea meel, et selle pisikese nööbi täiesti ootamatult avastasin.

Veidi üllatuslikum oli avastus aga leid, et meie kauakäidud lasteaias oli ka ka ootamas selline juba sissekantud nööp, ja nööbiauk kuhu see nööp ideaalselt passis. Mingi hetk juhtus vana nööbiga midagi ja õmbleja asetas vana nööbi teise ritta ja asendas puuduva nööbi natuke teistsugusema nööbiga. Ja nüüd kahjuks on juba kahe kuu jooksul tekkinud momente, kus nööp ja nööbiauk ei passi kokku. Küll takerdub nööp auku kinni, küll libiseb ebasobival ajal nööb august välja ja külm hiilib põue. Või takerdub käis puuokstesse, sest peidus olnud nööp lupsab sealgi oma pesast pidevalt välja. Ja tegelikult oleme täitsa mures, sest tunnen ise, et selline südamlik koostöö ja mõnus hea suhtumine hakkab kaduma. Samuti mõistev arusaamine kahaneb kiiremini kui sveitsi auklik juust hiireurus.

Nõõpidega on nii, et nääbid on asendatavad, nööbiauke aga ei muuda naljalt, kui sa just eriti oskaja tegija pole. Kui aga nööbiga enam kooskõlastust ei leia, tuleb leida samaväärne nööp asemele.

Nööbid on ühed huvitavamad kaaslaseid siin ilmas, neid on püütud asendada lukkude, trukkidega ja paeltega ning üritatud teha petekaid, ja asju teha ülepeatõmmatavaid, ehk siis ülemääraste iluvidinatega. Aga nööbid on need, mis on alati moes või siis kellegi teise “vanast saab uus” moeröögatus. Neid saab peita, neid saab kaunistada, neid on erinevaid, samaväärseid ja nendest nööpidest lihtsalt tuleb rääkida. Sest siis leiavad kõik nööbid endale õiged kandjad.

Nööpidega saab avada, saab sulgeda, saab piirata ja saab liita-lahutada ning isegi kaunistada. Meie kasutame kodus ka nööpe niidi otsa ajamiseks, purkidesse toppimiseks või mänguloomadele silmadeks ja talvel lumemehele kuue ette iludetailiks. Nööpidest saab teha kaelakeed, käe ehteid, võrvida aerosoolvärvidega ja teha paberile kunsti.

Vaat selline väekas tegelane on üks pisike nööp.