Rubriigiarhiiv: Postitused

Siin on meie kogu pere blogi. 💕

Meie kogupere blogi sobib Sulle lugemiseks, kui Sa armastad armastust. Seda, mis vahel nii vaikne ja vahel lausa üle ääre pulbitsevat tunnet, mis paneb oma kallite päid paitama ning neid üha kaisutama.…kui Sa naudid oma kallitega koos olemist. Seda teadmist, et koos – see on kõik! Kui Sa armastad aega, kus saab koos mängida nii, et miski ei sega. Aega, kus kõik on päriselt kohal.…kui Sa tahad oma armastuste lugu mitte unustada.

Elukeskonnast tingitud stress

Tegelikult ma ei saagi täpselt aru, mis asi see minuga viimasel ajal lahti on, võiks ju arvata, et see pidev koroonaga hirmutamine hakkab juba ajudesse ja pisut nagu trügib liiga meelevaldselt minu igapäeva tegemistesse. Samal ajal kui eelmisel aastal jõudsin selleks ajaks haige olla vähemalt 3-4x ja palju tõsisemalt kui praegu. Olen juba paar nädalat köhus ja nohus, mis tekitab hingamise ja kaasamõtlemise vaevuseid, samas köho on küll aga seda igaleaastale traditsioonilist kurguvalu jälle pole. Egas ma ei igatse ka, muidugi 🙂 Aga sellesamase koroona teadmise ja surve tõttu, läksin ja tegin testi, mis loomulikult oli negatiivne koroona osas. Samas viirus ju mingi mul ja ravida seda tuleb.

Seda postitust kirjutades, helistati mulle mingisugusest müügifirmast ja pakuti mingisuguseid kapsleid immuunsussüsteemi tugevdamiseks. Kuna mu kaasamõtlemine ei ole hetkel veel korrektne, siis juhtus nii, et müüja läks liiga isiklikuks kätte ja leidis, et sidrun ja küüslauk ei ole kellegi immuunsussüsteemi tugevdaja, …siis piinlik lugu küll aga ütlesin samas toonis vastu, et ma ei ole seda tüüpi inimene, kes näeks, et immuunsussüsteemi tugevdamiseks peaksin mingeid tablette näost sisse ajama. Piiks-piiks! Ee…mul on täna vist empaatiavõimekus ka pisut alla keskmise.

Nüüd meenud, et eile ma näiteks sattusin paanikasse. Ja tekkis olukord, kus nagu tardusin, oskamata midagi teha, kuhugi minna ja see kõike mattev piinlikusetunne, et appi mis nüüd saab ja kui keegi näeb, et mida too siis mõtleb ja ütleb. Nagu ikka, hirmul suurel silmad, see kes nägi, tuli ja viipas käega, näitas kuhu minema peab, kuhu allkirjad panna tuleb ja juhendas ilusti veel, et kuidas territooriumilt välja saab ja ütles, et on loogiline, et inimesed satuvad paanikasse. Pääsesin seega kergekujulise ehmatuse ja piinlikustundega. Sellisee väikese ebamugavustundega, kuidas ennast ise ebamugavasse olukorda panna saab. Ja siis hakkasin mõtlema, et võibolla see kergekujuline ärevus on pärilik, sest tegelikult on ju nii, et teatud ilminguid olen ma ka ühe oma lapse peal näinud ja ma tean, et tema on ka selline, kelle jaoks peavad olema asjad ettearvatavad ja paigas. Kodus muidugi Doktor Google, mu teooriat väga valeks ei pidanudki. https://forte.delfi.ee/news/maa/arevus-voib-olla-parilik-ja-teadlased-arvavad-et-teavad-miks?id=83421679

Elukeskonnast tingitud stressi alla võib ilmselt nimetada ka asjaolu, kus mul kui lapsevanemal on laste uue kooli suhtes rohkem positiivseid emotsioone ja respekti sealsete õpetajate vastu kui lapsel endal. Kuid sedaenam muretsen ka mina rohkem hinnete ja võimalikke edumeelsete saavutuste, laste arengu ja hoolsuse ja käitumise tõttu. Vahel tundub, et lastele endile see sugugi nii palju muret ei valmista. Või teisalt, ma ei mõista ka nende laste inimloomust, kes ropendavad ja oma rõvedat suupruuki avalikult oma eakaaslaste ja vastassugupoole piltide alla kirjutavad. Vahele jäädes on neil sellest suva, ajavad suust mingit sousti välja nii oma vanemate kui teise lapse vanematele. Ja mitte mingit karistust ei järgne. Tuleb tunnistada, et tekib selline lootusetuse tunne, kus igasugused reklaamid tv vaadates või suusõnaline reklaam, kus tuleb oma murest kellegi rääkida, et abi saada, nii silmakirjalikult vale. Ei saanud me abi seda eelmine aasta ja jääb ka ilmselt praegu see rõvedalt ropp kommentaari lugu lahenduse saamata. Ainuke asi, mis ma soovin, et see pätipoiss peab oma tegu tunnistama ja avalikult vabandama. Sealhulgas ka valetamise eest, kus üritas oma süü veeretada kaela oma klassikaaslasele. Aga ma ei viitsi tegeleda selliste asjadega ka lisaks. Nagu keegi tark naisterahvas ütles, et võin endale pahandused kaela tõmmata, kui oma blogis alaealise kohta üleskutseid teen, stiilis, et kelle anonüümse konto see on, kes selliste nilbustega laiab. Noo ma siis andsin asja lahendada veebipolitseiniku ja tema soovitusel siis kohaliku piirkonna noorsoopolitseiniku lahendada.

Aga kuidas ravida elukeskonnast tingitud stressi, kui stressi tekitab see, et hakkab ju kommertspüha, kaubandusliku sisuga võidujooks kinkide ostmisel ja üleüldse ma ei saa aru, mida imet on vaja teha lasteaias jõulukinke, kui nagunii seal ühele meelele kunagi ei jõuta. Pisikese poisi rühmas muidugi on lapsevanemad kuidagi teistmoodi rahulikumad ja viisakamad ja teistega arvestavamad – otsustasime, et teeme kogu rühmale ühise kingituse. Ja viime jõululõuna lauale ka puuvilju või midagi sellist mis väga ebatervislik pole.

Üritasin ka suurema plika rühmas sarnase mõttega esile tulla – ilmselgelt tulutult. Aga pigem siis tõesti see, et ostan ise mingi kingi, millest tean, et kasu ka on, kui see et ….mingi ühesugune kingitus, millest meil väga tolku pole. Ilmselt sama kasutu kingitus on ka teises klassis planeeritav pastaka kinkimine jõuludeks. Ausalt, ma ju nägin ju paar aastat tagasi, kuidas laps oli nukker ja aru ei saanud, miks ta saab jõuluvanalt koos teradega pastaka ( umbes 10 eurot) , samal ajal kui õpetaja sai siis pea 100 eurose haapsalu salli. Ja see pidev raha küsimine, olles lõpetanud selle laste kinkide teema, on ilmselt varsti teemaks, aga mida õpetajatele…ühelpool juba pakuti, et ala teeme lõunakeskuse kinkekaardi. Urrrrrrr! Ausalt. Tehku siis 😀

Mulle meeldiksid sellised mittesunduslikud ja südamest tulnud kingitused palju rohkem. Täna suuri lapsi bussipeatusesse viies, mõtlesin et enne koolivaheajale minekut peaks lapsed saatma bussile hoopis väikese maiustustekorviga ( mingi isetehtud piparkook või küpsis ja mingi selline väike meelespidamise kingitus) ja klassijuhatajatele ja õpetajatele oleme me ka siin nokitsenud aga jällegi on teinud elu korrektiive ja kui eelmisel kevadel olid kõik me kooli õpetajad lemmikud, siis praeguseks on juba tekkinud need lemmikumad ja pisut vähem lemmikumad 😀

Minus tekitab stressi kohutavalt näiteks see, et ma kulutan hästi palju aega investeerides seda kodus püüdes õpetada teemasid, mis mulle rasked ja ega milleski nemadki aru ei saa. Ja siis googeldad, loed õpikut ja läbi raskuste seletad ja näitad ja siis loodad, et õnnestus. ja järgmisel päeval on siis hinne 2 . Ma täiesti mõistan, miks osad ained jäävad meelde, ja neis on tahe teha ja areneda ja on aineid, mille õpikuid vaatan minagi vastumeelsusega ja pigem jätaks need ained kelelgi teise õpetada 😀 Ja siis õpetad, juhendad ja teed ja oled ja siis lõpuks oled endaks andnud kõik, sest sellist fiaskot nagu eelmistel aastatel eelmises koolis, ei taha meist korrata keegi. Aga kui õnnestu miski nii nagu tahaks, siis see läbikukkumisetunne justnagu duubelduks koguaeg. Hindan neid vanemaid kõrgelt, kes on teinud valiku igapäevaseks koduõppeks.

Minu eilset päeva rõõmustas suurelt muidugi ka Salvesti logistikaosakond, kes toetas meid me toiduprojekti aktsioonis nõndaviisi, et saime toetada natuke rohkem lastega peresid. Purgitoidud, supid, püreed ja püreesupid ja muidugi mõista pannkoogi moosid.

Täna võttis minuga ühendust üks hea sõber ja küsis, kuidas temagi aidata saab. Selleks nädalaks on pakid jagatud, kuid järgmisel nädalal teeme paar pakki jällegi.

Eile olin omadega juba täitsa läbi. Kell kolm murdis mind väsimus ja nii ma siis soigusin kella neljani kuni tuli suurtele järele sõita. Siis tuli juba lasteaeda minna ja siis ootas õhtusöögi tegemine ees. Tegime veel pannkooke õhtul. Usun, et sellistel rahulikemal aegadel on väga mõnus koos küpsetada, koos külma piima juua ja moosi pannkookidele määrida või nagu meie pere piigad teevad raputavad tuhksuhkruga lihtsalt üle. nagu valge lumevaip üle pannkoogi. Rääkides lumest…täna sadas mõnusaid ja suuri lumeräitsakaid…..jooks teed ja oleks niisama aga ….. peale postituse valmimist, suundun siis oma lastele bussipeatusesse vastu, siis jälle lasteaed ja õhtusöök ja kuigi homme on laupäev….tuleb veel suurematega ajaloo konspektiga ühele poole saada. Suurema poisiga tuleb valmis saada ka ajaloo teemaline lõputöö referaat. Pisemad tahavad küpsetada piparkooke ja nii see jälle läheb 🙂

Ahjaa inimesed, kuulge olge kenad – kandke maske ka, no vähemalt siis kui olete tõbised või nagu öeldud lähete avalikku ruumi. Mulle ka maskid ei meeldi aga ometigi ma kannan neid, sest … reeglid ei ole rikkumiseks. See on ilmselgelt samalaadne juhtum, kui et lasteaia parklaruumis on keelatud lasta autol seista koos töötava mootoriga ning on soovitatud autod parkida ninapidi kõnnitee poole. Enamasti on aga nii, et tuled põlevad, mootorid töötavad ja emmed-issid viivad oma mudilasi käekõrval lasteaeda. Mina pean ka siin reeglitest kinni, sest see, et teised neist kinni ei pea, miks mina samamoodi käituma pean. Samas ei meeldi mulle teiste autode heitgaase sisse hingata, kuid kui lasteaia direktor on esitanud oma palve meie kõigi tervise huvides, siis ma püüan seda ka arvestada.

Rääkisin just oma emaga. Me pole tema juures saanud ammu käinud, sest ta kuulub riskigruppi. Ja kui meil on nohu või köha, siis me lihtsalt ei lähe sinna. Me pole seal vist mitu nädalat käinud. Kuigi väga tahaks minna. Täna siis kuulsin, et kohalikus koolis oli klass kinni pandud ja üks laps eneseisolatsioonis. Kuid see laps eelistas olla mujal eneseisolatsioonis kui kodus. Ja sealt “mujalt”käib keegi tööle minu ema juurde. Või täpselt sama totter olukord, kus üks Lõuna-Eesti hooldekodu soovis panna end garantiini, et liikumine saaks piiratud. Terviseamet ei andnud luba. Kuid kevadel olid need asutused esimesena mitu kuud “lukus”. Või kus sealsamas kohalikus koolis, esimeses klassis käiv laps pandi eneseisolatsiooni koju…kuid koolist helistati sama pere suuremas klassis käivale lapsele, et tema peab tulema kooli. Kus on nagu loogika? Miks neid segaseid sõnumeid nii palju olema peab?

Mina tahaks jõule veeta koos oma vanematega. Ilma maskita ja nii nagu tavaliselt. Tahan olla kommertslikupüha,-jõulu,-kooli ja kõige muu stressita. tahan piparkooke, häid raamatuid ja oma kallist peret enda ümber. Ei ole nagu palju palutud….et mul ei tekiks ka koroona või maski stressi, lihtsalt..pange need ette või püsige natuke aega kodus, see oleks lihtsalt okei. 🙂

Linnlased ja maakad. On uhke ja hää olla maalinlane :)

Maainimesed on juba ammusest saati olnud rahulikumad, ja pigem oma asja ajajad. Mõned ajavad oma asju kogukonnaga, teised mitte, kuid valdav osa maal elavaid inimesi teab, et nii nagu käitud sina teistega, käitutakse sinuga vastu ka. Linlased teavad enamasti, et täna näeb kedagi ja suure tõenäosusega see ka viimaseks jääb, seega võib ju sappi ja tatti pritsida rohkem kui mõni keskmine maakas.

Täna käisin linnas, sattusin tegelikult muude asjatoimetuste käigus parkima küll Turuhoone parklasse, kus ühes sinises autos ootas tiba vanem meesterahvas. Ja oli veidi imelik küll juba endal, kui peale auto parkimist veel sinise lapiga autole ringi peale jooksin, et parkimisandureid sodist puhastada. Jõudsin ka turuhoonesse 2x sisse välja käia. Igakord kõik naeratavad, teevad nalja ja hoolimata maskipuudumisest ei pandud seda paari köhatust tähelegi, mis oma salli sisse salaja öra pobistasin. Otsustasin aga minna ka Tartu kaubamajja Tigerisse, oma otsalõpnud telefonilaadijat asendama. Silkasin siis ruttu üle tee ja kaupsi parkla ja khm, (ops! mask jäi maha) peitsin nina ja suu paksu salli sisse ja astusin poodi, kus laadijate valiku ees tabas mind pisut üle keskmise köhahoog. Tundsin end nagu kurjategija, sest keegi sisistas selja taga, et köhimiseks võiks ikka poest välja minna. ( Ma tol hetkel ümber keerates jäin hämmeldunult vaatama. Vahetult mu selja taga oli kaks inimest, kellest minu ealine naisolend ruttu minekut tegi, kui julgesin küsida kus tema 2m minust siis on?

Kui siis lõpuks poest välja sain koos oma laadijaga, silkasin ruttu parklasse tagasi, lootes et rohkem kurje pilkusid linlastelt ei teeni. Sinises autos ootav vanem mees, lehvitas mulle sõbralikult ja naeratas. Nii armas.

Aga ausalt, ma tunnen, et ega ma seal linnas väga käia enam ei tahagi. Poodides või nii. Aga autoga kulgeda läbi ühtlase liiklusvoo, olla üks pisike osa, pikas aeglases liikuvas autode rivis, kuulata head muusikat ja mõlgutada oma mõtteid, või vaadata tuledesära teede ääres on päris mõnusalt tore. See on vist ka ainuke selline element, mida maal pole.

Mulle meeldib elada pigem maal, samas hoolimata oma esimestest lõikudest, pole mul ka linna inimeste vastu midagi. Paljud mu sõbrad, tuttavad ja kolleegid elavad lausa suuremates linnades, kui Tartus. Samas, mulle meeldib Pärnu unisus talvel ja Tallinna ülevoolav voogavus aastaringselt. Aga eks ikka, nende inimestega on lood nii, et sõltub paljudest muudest teguritest ikka ka. …aga seda enam…maal on hea.

Aga linnas on elu hoopiski teismtoodi voolus….ja kuigi mõned inimesed on võtnud nõuks minna selle koroonamaskidega hulluks, et isegi riided mätsivad juba kokku. Kollane jope, kollane mask ja ohutase ka ilmselt seal kollase ja oranzi vahel, kuid 2m reeglit ei pea sellised miskiks. Köhijale ronitakse lausa kuklasse sisistama ja siis ehmutakse kui ebaviisakalt peesse saadetakse.

Aga tegelikult oli mul täna linnas teisi positiivsemaid emotsioone ja kohtumisi ka 🙂 Kohtusin ägeda Kommipommi esindajaga, kes meie toiduaktsiooni tarbeks mõned kommipakid koos üllatusega andis. Niisamuti oli väga meeldiv kohtumine Pajumäe talu toodangu müüjaga Tartu turu hoones. Nii tore, armas, abivalmis ja sõbralik, ja naeratav ja niii…niii 🙂 Ja siis ma kohtusin ka Maris Gildeni töötajatega, kes oli väga tore ja abivalmis, ning kelle jaoks ma polnud kurjategija, et ilma maskita kontorisse astusin 🙂 ( peitusin salli sisse 🙂 ) ja kelle abiga on võimalik poetada toiduaktsiooni mõned Väikese Vääniku präänikud-väänikud 😉

Ja selline emotsioon loeb ikka vägevalt 😉

Täna kohtusin ka ühe naisterahvaste seltskonnaga, kes on oma lapsi õpetanud kodus, juba pikemalt kui aasta või paar. Päris huvitavad mõtted, mida võib olla isegi rakendada saan. Kindlasti mainin ära, et distantsõpe ja koduõpe on kaks eri asja ning võrdusmärki nende vahele panna ei saa. Tänu koroona perioodile on võimalik ka kombineeritud e-õpet rakendata, kuigi nagu olen aru saanud, siis tavakoolid sellest väga kuulda ei taha, sest see toob neile lisakoormuse. Tartus on mõned koolid, kes on toonud koduõppe paljudele lastevanematele lähemale ning võimaldanud õppida lastele omas tempos ja oma vanemate juhendamisel. Alles eile kohtasin meesterahvast ühel virtuaalsel loengul, kes rääkis kuidas nende peres on kolm poissi omandanud koolihariduse nii, et neid on kaasatud igapäeva elu lahtimõtestamiseks ja nägemaks asju nii, et on selge mis on põhjus, mis on tagajärg. Ning mismoodi saab selgitada lastele mis on matemaatika ja kuidas saab sellega hakkama ka minusugune täielik matemaatika võhik, või selline kelle jaoks on füüsika nagu raketiteadus 😀

Täna oli meil teemaks mõisa teemaline referaat ja selle llõpetamine. Samal ajal õppisime ka homseks 7 nda klassi kontrolltööks, peatükk Maaelu. Ka sealt olid juba mõned sellised ahhaa- element, et oot ma juba referaati kirjutasin midagi sellist. Tore, mõni seos ja põhjus ning tagajärg on meelde ka jäänud 🙂 Koduses kokandusklassis tegime ära küpsiseteo, mille maitsestasime iirise ja karamelliga. Külma piimaga on see eriti retro roog. Ja vahel polegi õnnelikuks olemiseks muud vaja, kui ühist aega koos perega. Ning muljetada päevasündmuseid ja suuri või väiksemaid tegusid piimaklaasi taga 🙂

Ole siis linlane või maal.

Meie uus õppesüsteem

Meil on toimunud siin vahepeal sellised arengud, et kui keegi oleks midagi seesugust väitnud pool aastat tagasi, oleksin näppu oimukohal keerutanud ja ütlejat hullumaja kandidaadi vääriliseks pidanud.

No kõige huvitavam areng on muidugi, see, et väga paljud asjad, mis praegu toimuvad, on olnud ette teada. Aga loomulikult inimestel on oskus märke esivanemate kombel lugeda kaduma läinud ja vaat nii need hädad algavadki.

Teine, väga suur hädade põhjus on see, et inimeseloom, kannatab hambad ristis ja ei tee midagi, ega hakka oma rõhujatele vastu. Pigem ollakse suhtumisega, et ” vast ikka saab kuidagi”

Aga, kui ühes kohas on halb olla, tuleb minna mujale, või oma rõhujale otseses/ või piltlikult vastu molli virutada või vähemalt oma põhimõtetele kindlaks jääda nende eest seista.

Ilmeksimatult võin tuua siia näite – lasin oma lastel käia koolis, kus oli sees päris pidev kiusamine. Tekkis trots, meeleolu langus ja see muudkui süvenes, hakkasid tekkima muud probleemid. Märgid olid juba siis õhus, et need lapsed on midagi paremat väärt. Aga mina va tola arvasin, et küllap kõik järgmisel aastal paremaks muutub. Ja sel aastal, kui hakkasin kooli sotsiaalpedagoogi survestama, ja viitama puudustele tema töös, küsima objektiivseid hinnanguid situatsioonidele, iseloomustust ja pidama päevikut, siis läks olukord nii karmiks kätte, et selle asemel, et oma tegude eest võtta vastutus ja vabandada, hakati rõhuma avalikult et lapsevanem on rumal, teeb sääsest elevanti jne. Kummalised märkused. Sealhulgas tegude kohta, mida ta ise pealt ei näinud, kellegi ütluste kohaselt. Ei teavitanud vanemaid, küll aga muid asutusi, hoopiski 3 kuud hiljem jne jne. Õudne pinge ja stress lastel, mul ja kogu perel. Aga ikka, hambad ristis, et küll läheb paremaks ja küll läheb üle…

Märgid. Märgid. Aga inimeseloom va pime.

Ja mingi hetk, ma hakkasin kuulama üht emotsiooni või häälekest, mis ei lasknud mul teatud mõttest taganeda. Ma pidin oma lapsed viima Rajaleidjasse, sest koolist ma ju abi ei saanud. Ma viisin nad Rajaleidja soovitusel psühholoogi juurde ja ma tegin neile kavasid, eesmärgikavasid, õppekavasid kodus, trennikavasid, ühise aja kavasid ja kavasid, kuidas koolis aastalõpuni vastu pidada. Nad said aru, et ma loon neile kodus tingimusi, et oleks hea õppida. Aga koolis see tingimuste loomine oleks pidanud olema kooli poolt. Aga… Kui saime psühholoogilt kokkuvõtte sai selgeks, et enam ei saa edasi ka hambad ristis.

Keskkonnavahetus. Koolivahetus. Mõlemale.

Ausalt, mu elu parim otsus. Otsust tumestab vaid vari, mis on MÄRGID, et seda oleks pidanud väga palju varem tegema, et laste emotsionaalne pool poleks nii palju kahjustada saanud.

Aga siinkohal, ma tänaksingi ühte sotsiaalpedagoogi, me suurest koolist, kes käitus selliselt nagu ta käitus, et me olime sunnitud kooli vahetama. See oli eluparim otsus. Kuigi tee selle otsuseni oli tõesti karm. Ja lapsi kahjustav.

Ja Rajaleidja tõi välja olulised näpunäited ja nüansi, et lastel pole midagi viga, peale selle, et neil pole tagatud võimetekohased õppetingimused ega turvaline heaolu.

Me vahetasime kooli ära. Ma siiani mõtlen, et märkidest tuleb osata lugu pidada. Esimestel päevadel, olid rahulikud, stuudiumisse tekkisid esimesed head hinded ja märkusi polnud. Olid kiitused või positiivsed tähelepanekud. Õpilased lehvitasid, ja õpetajad olid viisakad, malbed ja lapsed imestasid, et tundides valitseb kord ka ilma kärkimata.

Siis tuli see eriolukorra teema. Kool läks sujuvalt kinni ja õpe kolis kodustesse tingimustesse. Suhtlus õpetajatega stuudiumis või meili teel, ravis mu lapsed terveks messengeri haigusest, ning nad olid ära sunnitud õppima täislausetega kirjutamised. Punktid ja kirjavahemärgid. Õpetajad peavad lugu korrektsetest keelenõuetest ja viilida ei lasta kellegil.

Algus oli kodusõppel ränk. Õppisin koos nendega. Tänu rajaleidja juhistele, leidsime juba teiseks päevaks oma süsteemi ja nädala lõpuks oli selge, kuidas töö kõige paremini kulgeb. Praeguseks – nad õpivad ise kirjalikke töid. Suuliselt teen selgeks uue teema, tööjuhised ja siis harjutame. Siis teevad koolitükid. Oma algatusega, printisid välja tunniplaanid, uued reeglid. Isegi hinneteleht käib seinale motivatsiooniks.

Õppekoht on korras. Igalühel oma asjade riiul ja töötahe on suur. Asjad hoitakse korras ja lapsed on tunnistanud, et positiivne tagasiside on olnud abiks. Muidugi on ka tulnud õpetussõnu, kuidas midagi saab veel paremini teha aga need on selles vormis pigem, et õpetajale meeldiks ja teeks rõõmu, kui see ja too asi saaks täpsustatud. Iga töö on tagasisidestatud ja hinne arusaadav ka lapsele endale.

Probleemid ja kitsaskohad lahendatakse koheselt. Mõni õpetaja on range, kuid siiski alati õiglane. Kooli juhtkond ja sotsiaalpedagoog tunnevad siirast huvi laste käekäigu vastu ja alati on telefonis vestelda rõõm.

Ollakse teadlikud laste muredest ja hirmudest. Ja kuigi rajaleidjast on otsused alles nüüd tulnud, on õpetajad välja pakkunud lahendusi ennetavalt kuidas üht või teist muret lahendada praegu distantsõppes, kui hiljem kooli minnes, õppetöös rakendada saaks.

Nad õpivad rohkem, hakkasin neile arendavalt lisaks tegema funktsionaalset lugemist ja täislausetega vastamist küsilausetega. Lisaks saksa keel, mida koos nendega õpin.

Ka kehaline aktiivsus, on endiselt teemas, – metsaõhk, looduslik turnimisrada ja veemõnud. Võimlemine, jooga, jooksumängud. Kehalise kasvatuse õpetaja meelest on aktiivse liikumisel kasuks ka nt tubade koristus 🙂

Nagu mu piiga ütles, nad pole kunagi nii palju häid hindeid saanud. Aga need on täiega ise välja teenitud ja kiitused on suureks motivatsiooniks olnud. Rõõm on näha, et on koole, kus kiitmist peetakse positiivseks, mitte negatiivseks vajaduseks lapse poolt.

Ääretult tore on tõdeda, et on koole, kus pannakse esikohale laps ja probleemid räägitakse kohe lahti ning koostöös leitakse probleemile lahendus.

Pisemal piigal läheb ka hästi, tema koolitööd on lihtsamad.

Lasteaia piiga meisterdab, joonistab, ja täidab niisama loovaid ülesandeid.

Märkide kohapealt, lagunes ära autopeegel, parandasime koduste vahenditega. Tegin avarii, mis lõhkus ära sellesamase peegli. Remondi ajaks sai asendusauto. Kaotasin ära id kaardi. Auto sai korda. Eile taotlesin uue id kaardi. Täna läks auto katki, pärast seda kui Prisma parklas nägime autotreilerit, kes ühe meesterahva autot minema vedas. Ja helistas mees, kes oli leidnud asendusautost ära kaotatud id kaardi. Treiler viis mu auto remonditöökotta ja mul on jälle asendusauto ja mu oma auto kuni esmaspäevani töökojas jälgimise all.

Mu auto jäi seisma ringristmikul. 😀🙄 me seisime seal umbes 30 minutit, sinna aja sisse mahtus 5 minutit kõnet seesami hädaabi numbriga, 15 min treileri ootamist, 10 minutit suhtlust ja katset uuesti auto käima saada. Küüdi palumine tagasi maale ja auto ära vedamine.

Ma tänan toredat Seesami hädaabi neiut, puksiirijuhti ja töökoja omanikku, kellelt asendusauto sain ja seda võõrast, ühtainsamat meest, kes omaalgatuslikult tuli ja abi pakkus😀

Siiras kniks ja tänu teile kõigile 🙂

Minu õppetund- tuleb osata olla tänulik, samas tuleb olla üle õpitud abitusest. Nagu lapsedki distantsõppes, tuleb ka suurtel läbi oma kogemuse õppida. Oluline on jääda rahulikuks!

Õppigem olema selles eriolukorras rahulikud ja selge peaga 🙂 püsigem kodus!

Ära sa ajalehte lahti tee…📰

Kui muidu oled suutnud terve päev toimetada ja isegi meili pole aega olnud vaadata, siis ära õhtulgi, seda ajalehte lahti tee, sest ega seal muud kui koroona praegu pole.

Praegu on tegelikult üsna huvitav periood. Selline kus, inimesed peaksid rõõmust käsi kokku lööma, et nad on terved ja et see nii jääkski, saavad nad kodus perekeskis olla. Mängida, lugeda, kodutöid teha, metsa minna või koos kokata. Ja lihtsalt oodata, et pisukene ebamugavus ( lühendatud kaupluste lahtiolekuaeg, piirid kinni, meelelahutus suletud jne, kool eõppena nö distantsõppes), läheks üle, et saaks edasi minna, juba paikaloksunud maailmas.

See polnudki, teab mis ammu, mil Zorrot ja Zimbat patsutamas käisime, põllul piknikut pidasime ja eesti vabariigi aastapäeval üksteisele palju õnne soovisime.

Hoiame üksteisel käest.

Samuti pole väga kaugel, ka sõbrapäeva ning vastlapäeva auks korraldatud esimene piknik, sel kevadel Saadjärve kaldal.

Ning kõige viimasem, seltskonnaga veedetud aeg oli 15.02, kus tähistasime sõprade päeva sauna, aaretejahi ja maitva grilli chilli ja tordiga.

Küpsisetort.
Tundsime end hästi. Kamin sulas keskkonda😉

Tänaseks, tundub, see kõik nii kaugel. Justkui valgusaastate taga.

Nüüd on meil uus reaalsus, kuid kindlasti, ma ei vaataks seda kõike toimuvat, nii mustades värvides, kui meedia ja mõningad, arvamusliidrid paistavad seda kõike võtvat. Võib olla, on ka selline viirusepuhang millekski hea, on ju olemas ütelus, et pole halba, ilma heata.

Mina näiteks tean, et järgmine unistus on kolida ära maale. Metsatuka sisse oma majja. Hoovi majutaks ära palju koeri, ning kasse ja teeks õdusaks äraolemiseks mõnusa puuonni. Ja siis, elad ja toimetad oma põllu ja puude vahel, ning võtad seda kaugel olemise ja eemalolemise väest, seda viimast.

Praegu aga, vaat et sa seda ajalehte praegu ei hakka lahti kakkuma. Hoia enda vaimset tervist😉

Ban ja Baum riidlevad kodus

Ühes onnis, mille asukohaks, kena rohelise sambla kattega kaetud mägi. Hea vaade aknast, puude vahelt järvele, või hoopis teisele poole, et kirjutada, aknalaual olevasse kladesse, möödasõitvate autode numbrimärgid ja mööda jalutavad inimesed, kes Baumile kohutavalt närvidele käisid. Kui see oleks vähegi tema teha olnud, oleks google mapsi sissekantud lastevaba tsoon raadiuses 5 km ja pluss.

Baumile käis üldse närvidele palju asju. Ülemised naabrid, vahet pole, kes parasjagu üleval korterit oma koduks pidas, oli Baumi meelest häiriv igapäevane olmemüra, trepist käimine ja beebipoisi jooksmine. “Kohutav lärm. “, ja tagus harjavarrega vastu radikaid.

Baum, oli selline trullakas pensijonäär, tumedad lokkis pikad juuksed ja prillid. Väga ökosuhtumisega. Lampe põlemas, pole naabrid juba aastaid näinud. Tegelikult käivad Baum ja Ban õues hommikul vara või õhtul hämarikul.

Mõnikord, aga juhtub, et Baum ei karju naabrite peale, vaid oma osa saab ka Ban. Täna näiteks, kui lapsed trepikojast möödusid, karjus toas keegi ” Mida sa oma aruga teed? Mida sa endast õige arvad?” Hea, et Ban on 85 aastat vana ja kõrvakuulmist väga pole. Tema meelest pole Baumil väga häda midagi, kui tollel on oma rohud võetud ja akna peal naabrite valvet peab. Siis rahulikku juttu jätkub kauemaks.

Pensjonääre lastevaba tsoon

Ühes üsna mitte väga kauges külakeses, on üks mitme korteriga onn. Onn on valget värvi ja ristküliku kujuga. Asub ta strateegiliselt heas kohas- peaaegu ristmikul ja mäe otsas. Hea vaade, üle teiste peade, ning igal aastaajal järvele.

Selles onnis, erinevates korterelamutes, on läbi aastate elanud mudilased, kasvanud suureks ja läinud oma teed. Koos lastega on saanud aastaid juurde ka 85 aastane Ban ja tema naine Baum, kes veidike noorem.

Nende meelest on alati kärarikas, ka siis, kui lastega pere, koduski pole, ka siis kuulevad nad ülevalt müra. Kell kaheksa õhtul on nende jaoks öö ja majas ringi liikumine, tabu teema. Rahu rikkujaid tabab kuri karjumine ja uste paugutamine trepikojas. Viimati jälitasid musta riietatud Ban ja Baum, naabripere lapsi õues hoovil, nii et viimased arglike jänkude kombel tuppa peitsid. Ban ja Baum, pole ka korte hingeeluga kursis, viimati küsis Baum, et miks te koeraga trepist käite?. Küsimata jäi, et kuidas siis peaks.

Ka väikesed mängivad lapsed, nende paljaste varvaste patsumine paljal põrandal võrduvad Baumi jaoks hiigelmüra allikana, millele peaks nende meelest, korda kutsuma looma korravalvuri.

Baum ei saa väga ise aru, miks keegi temaga koos midagi teha ei taha, ning kui läheb ühistu mehele, midagi kurtma, miks alati soovitatakse, tal minema kolida, kui midagi ei meeldi. Millegipärast Baum aga ei lähe.

See eest, kolivad ja vahetuvad naabrid, sest Baum on kehtestanud oma korteri lähedale lastevaba tsooni, üles ja allapoole, paremale ja vasakult kuni 5000m. See tuleks lausa google mapsi kanda, sest siis teaksid ka uued lapsevanemad, kus on pensjonäär Baumi isiklik tsoon, kuhu lapsi mängima, kilkama, jooksma ja isegi mitte hingama pole lubatud.

Baum, sobib iseloomult ja jututeemade valikul, üsna hästi samas onnis elava Ünnega. Muidugi Ünne käib päeval ikka tööl ka. Baum seevastu kulgeb 24/7 oma tubades, pimedas. Hästi öko inimene paistab olevat. Aga erinevused rikastavad ja hea, kui Baum vähemalt Ünnega ühist keelt leiab. Mõnele liiga igavale Ünne jutule, lisab Baum, veel paar rida juurde, et jutt igav poleks.

Jah. Google mapsi tuleks see tsoon kui kohalik vaatamisväärsus kanda.

Uhkete illustratsioonide autor: Jana Valge

Hobuveojõud 🐎

Aastasadu tagasi, kui Kukulinna mõisas, veel kappasid hobused ja kilisesid turvised, kostis rüütlite jutukõminat ja terasekõlinat, vankreid vooris mitukümmend läbi allee, vaatidega sügisande väravast sisse. Haukusid koerad ja hiirtel polnud keldris pidu. Onnid olid madalad ja maarahvas üksteisega viisakas. Muru rohelisem ja taevas sinisem. Kogu küla hirmuks oli aga postiproua, kelle sõnavara oli hullem kui kohalikul voorimehel. Ja tema punane hobune, mis oli kiire kui tuul ja alailma porine, must kui pajapõhi lõkkeasemel. Kui postiproua külaelanike hoovidesse sisse kappas, peitusid kõik tubadesse, hoovi sügavamasse nurka, sest kunagi ei teadnud, mis tujus postiproua ratsu seljast maha kargas või mis kärbes just teda oli hammustanud. Kui postkasti all, oli kellegi asjad ees, siis loobiti post maha või visati kuhugi peale. Või lükati asjad, eest laiali, nii et korralikus ja viksis majapidamises valitses segadus. Kui sa polnud õigel ajal kodus, oli postiproua õiguseks sind läbi pragada. Kui olid tellinud raske paki, oli postiproual õigus seda mitte ratsu seljast maha tõsta ja kui sul polnud paki eest tasumiseks kuldmünti kukrust välja koukida, siis said nii, nagu oleks kass tuppa häda teinud. Kui mõni julgem talunik, julges, kaebuse linnasakstele teha, tuli postiproua, su ukse taha ja sa said aastateks vihavaenlase, kes isegi tervitada ei võtnud vaevaks. Kelle silmis, talunik, madalamaks kui muru jäi. Tema põrgupõhja suksu möirgas, ja kappas, tihtipeale lendasid kapjade alt ka väiksemad kivid. Kõik kohalikud teadsid, et kui postiproua ringi kappab , tuleb koerad kassid lõa otsas hoida. Lapsed toas hoida, et kaitsta neid arutu kapjade alt. Tänapäevaks pole kohalikus asumis palju muutunud. Võib olla vaid see, et …. hobune on neljarattalise hobuveo jõi poolt välja vahetatud ja proua postiljone, enam naljalt ei kohta. 

* Illustratsiooni autor, on imeline Jana Valge