Rubriigiarhiiv: Rahuloome

Kui lasteaaia laps on kodune

Siis tuleb leida tegevusi, mis on põnev ja arendav. Täna me siis tegime koos süüa. Porganipüree suppi koos kanafileega. Serveerisime hapukoore ja paari sibulalõikega. Päris hea kukkus esimese katse peale välja ka. Päeval me otsustasime olla kultuursed ning trotsida külma tuult ja minna Tartu jõulupuud vaatama ning heitma pilgu peale kanadele ja kukkedele klaasist majakesest ja eks huvi pakkus ka hiljuti tekitatud liuväli ümber raekoja purskaevu. Võtsime kaasa ka piparkooke ja kuuma teed ning läksime ja avastasime. Kuule järgi pidid kella 15 olema kohal ka ponid, aga kuna soovisime vältida tipptundi ja ummikus seismist siis me niikaua sinna ei jäänudki. Plikatirts tegi mõned pildid telefoniga ja siis sõime “soojenduseks” ära ka paar pisikest jäätist.

Koju tulles tegime ruttu kartuli ja juustu vormi. Külla tuli ka vanaisa koos koogi ja toredate juttudega.

Hiljem jõudsime vaadata veel “Eia jõule” ja oligi jubameie omaette päev otsa saanud ning oligi aeg ülejäänud kamp kooliteelt ja lasteaiast kokku korjata 😉

Koolide erinevast suhtumisest ja töömetoodikast.

Ma olen ikka seda meelt olnud, et kui näed, et midagi on hästi, siis tuleb tegijaid kiita ja tunnustada. Teinekord juhtub aga nii, et tahaks hoopis teisi tegijaid juhendada, kuidas nad võiksid oma tööd veel paremini teha, aga kuna see enam minusse ei puutu, siis keskendun pigem tunnustusele ja kiitusele 🙂

Ma ei hakka ka koolinimesid välja tooma, sest põhimõtteliselt on vist teada, mis koolidega tegu.

Igatahes ma tänan siinkohal suuremate laste esimest kooli ja nende õpetajaid selles, et tänu neile olen koos suuremate lastega karastunud ja kasvatanud endale päris korraliku paksu naha. See oli nüüd tahmmust sarkasm ja iroonia. Aga päris tõsiselt tänan ma praegust teise klassi õpetajat, kes on parim õpetaja, kellest võiks kõik õpetajad sealt koolist eeskuju võtta. Meie suurte laste praegusest koolist….meil ei ole mitte ühtegi sellist probleemi, mis olid esimeses koolis kuue aasta jooksul. Mitte kummalgil. Me tegeleme praeguses koolis laste ja kooliga probleemidega, mis eelmises koolis tekkisid – ehk siis puhtalt haridusküsimustega. Ja teate, ma vaid kiidaks seda kooli õpetajaid ja kõiki töötajaid, koos vahva bussijuhiga lõpetades.

Kuna kõik mu sõbrad ja tuttavad, kelle lapsed käivad siiani selles esimeses koolis, siis ma toon teile võrdluseks ühe korraliku näite – ja ma usun, et saate suurepäraselt aru, millele selle näitega vihjan. Ma pole esimene lapsevanem, ega ilmselt viimane, kes sellises olukorras on olnud aastast aastasse olnud 🙂

Sest kord aastas on igas koolis arenguvestlused, mõnikord mõni lapsevanem on kooli rohkem oodatud kord või paar rohkem, kui mõne teise vanem. Selles esimeses koolis, lahkud sa neilt kokkusaamistelt pisarais, muserdatuna ja otsekui tuppa sittund kass, et ennast ja last ülejäänud aasta haletseda ja enda eneseväärikuse riismed kokku kraapida, et järgmine aasta sama asi läbi teha 😀 Koju jõudes tahaks kaevuda sügavale teki alla ja mitte kunagi sealt enam välja tulla.

Aga tooksin täna võrdluse….käisin täna teist korda koolis, arutamaks, kuidas saaksime koos kooliga muuta õppimisviisid paremaks ja lapsele sobivamaks. Kas te teate, mida ma pärast koosviibimist kodus tegin?

Ma lahkusin koolimajast täpselt sama heas tujus, kui ma sinna läksin. Mu eneseväärikus ja kõik muu oli kah samasheas seisukorras ja kohe kindlasti ei löristanud ma tatti taskurätikusse ning silmadki ei olnud nutmisest ja enesehaletsusest punased kui valgel küülikul. Et ma nii saamatu lapsevanem…

Ma läksin koju, riputasin jope varna ning nagu pisemale plikale lubatud lükkasime jõululaulud käima ja piparkoogi tegu ja glasuurimine võis alata. Koosviibimiselt saadud lehekese kleepisin külmikule. Ning matemaatikatund piparkoogikujukestega pannil võis alata ja piparkoogitegu jätkuda. Täna me ehitasime kivirähnudele nende enda piparkoogist maja, uhke majaesise ja õue. Glasuurides tumeda shokolaadi, valge ja kollase glasuuriga. Vorpisime ingleid kollaste juuste ja valgete tiivasulgedega ning ümmargusi küpsiseid. Mõni meist sööb piparkookidel vaid glasuuri ja ülejäänud jätab lahkelt mulle 🙂

Ja tegelikult ongi ju kõik hästi!

Aga miks on nii, et osades koolides on õhustik selline, et oh jess! Teises jällegi nii, et oh ei! Kohe kindlasti kaalun ma järgmisel aastal – et kas minu laps peaks ikka minema kodule lähemale kooli, mis asub me mugavustsoonis, kuid siiski suhtumisega oh ei! vöi natukene kaugemal, kus suhtumine ja õhustik, et oh jess!

Tee sinagi oma tark valik!

Tõeline koosolemise vägi

Eile oli esimene advent ja me veetsime selle koos perega, koos suure Juula külaseltsi perega. Seekord me osalesime seal küll ilma lasteta, sest nemad otsustasid hoopis kodus adventi veeta oma peeneid päkapiku susse otsides ja ehteid valides, et mida võiks aknalauale sättida, et kka kodus väike jõulumekk oleks. Äge Kristhel saatis Pärnust meile oma ema kodust piparkoogitainast, seega seda mekki ja jõulu lõhnu hakkama varsti tootma küllaga.

Aga eile siis, oli vahva õhtu seltsiliikmetega. Juula Jõhvikas on üks sümboolne mari, võtab kokku küla olemuse ja inimeste omavahelised suhted, hapukas, igaleühele paras, teisele kommi eest, kuid mis kõige tähtsam igaleühele omane ja koduselt hea. Koroona hirmus olid paljud seekord tulemata jätnud, kuid need kes kohale tulid, teiega oli väga vavhva jutustada, tutvuda ja isegi ühislaul tuli kõlavalt hästi välja 😉 Ka luuletuste lugemine oma pere eest, viiekordselt tuli seekord hästi välja – ei jõudnud pabistamagi hakata 😀

Täname toreda õhtupooliku eest veelkord!

Sünnipäevad ja muu ajaviide

Juba nädal aega tagasi sai plikatirts ära saaata oma kutsed sünnipäevale, mida oli plaanis pidada sellel nädalavahetusel. Jah, kuhu see aeg tõttab, juba terendab ees, see uhke 13. Alles oli mu juba suur piiga, alles see kõige pisim…

Aga nädalaalguses helistas mulle üks fotograaf, kes soovis meie perest vahvaid perepilte teha ja otsustasime, et valmie pildistamisajaks sellesamase laupäevase päeva ja kohaks sellise looduskauni koha nagu Lähtel vaatetorni juures Palalinna järv ja istumiskohad. Lisaks said lapsed mõnusa fiilingu ronimisest-mängimisest-jooksmisest ja mõnusast laupäeva pärastlõunasest õuepiknikst koos emme-issiga. Pildile sai püütud ka metsiku päkapiku 😀

Sünnipäev sai teoks siis Juula Külamajas, kuhu sel korral kutsus plika oma tavapärase sõpruskonna, kellega pidevalt ringi käiakse. Et lapsevanema närvid vastu peaks, otsustasime teha järelvalve vahetustega. Päeval olin mina teismelistega ühe katuse all ja ööseks tegime vahetuse. Minu üllatuseks oli seltskond väga tore ja abivalmis ja polnud pooltki nii hull kui ma kartsin ja minu üllatuseks ei pidanud neid noori ka kordagi korrale kutsuma või keelama. Muidugi üks ebameeldiv seik oli ka aga see on koduse kasvatuse teema ja loodame, et selline trend massidesse ei jõua, kus sünnipäevalapsele kingitakse suvalisse paberisse mässitult 5 senti.

Sünnipäevalised leidsid ka sellise kingi kohatu olevat, ning kinkija pärast seda kui oli õues lustinud, natuke üleolevat suhtumist demonstreerinud ning natuke oma kingi üle huumorit visanud, mõnusalt kõhu täis söönud ja saunas käinud. Helistas vanematele, et tal hakkas igav ja tulge järgi. ilmselgelt sellist asja ei oska ükski lapsevanem ettegi näha. Aga õnneks facebooki grupist Positiivne ja rahumeelne vanemlus sai päris häid mõtteid, kuidas oma lapsele see tobe vemp lõbusaks vahejuhumiks keerata + ilmselgelt elu õpetab valdkonnast – mõelda sõpruse olemuse üle, ning milline üksteistaustav käitumine.

Aga ülejäänud pidu kulges lõbusas meeleolus, käidi saunas, trööbeldati õues ja sellist telefonis nokitsemist, mida eeldasime ei olnud. Vanemad eeldavad oma pubekaliste laste kohta üldse kolepalju viimasel ajal 🙂

Tänud pidulistele, kes koosviibimise toredaks tegid! 😉

Retro klassikaline ajatu hygge

Minu jaoks on jõulude eelne kuu alati selline must, posine, pisut sombune ja niiskete veekalkvel kutsika silmadega otsa vaatav periood, kus hing ihkab midagi mõnusat ja head. Natuke klassikat, natuke retrot ja natuke õues akna taga kolistavat tuult ja sooja tuba.

Terve möödunud nädal oli nii kiire nädal, möödudes enamasti õppimise tähe all. Ausalt mulle hakkab juba tunduma, et koduõppel oleks elu palju mugavam ja rahulikum, ning tõtt öelda isegi säästlikum. Nii rahakotisõbralikum kui närvide säästu kulu artiklit silmas pidades. Aga trimestri lõpud ongi keerulisem periood, eriti siis, kui sul on kodus kolm tegeleast, kellel korraga see hetk kätte jõudnud, kus avastatakse et oi aga see töö ja too ….. aaaaaaa pead laiali jooksmise hetk. Aga peagi on kõik taas korras. Ja võib rahulikult edasi hingata, et kolme kuu pärast samasse tsüklisse paiskuda. Koduõpe oleks lihtsam.

Aga vahepeal me kogesime EL poolt toiduabi pakki, mida me kunagise abi saanuna, siis seekordki meile pakuti ja kes ikka söögist ära ütleb, siis selle me ka vastu võtsime. Paraku, oli mul väga raske sealt pakist midagi söödavat leida, aga kokkuvõttes, kui kõht on ikka väga tühi siis hoiad paremad palad lastele ja ise sööd selle, mis üle jääb. Nii on see ikka olnud ja on ka edaspidi. Tean neid aegu ja seda enam, teades palju neid pakke laiali jagati, siis on mul väga kurb meel tõdeda, et on praegugi selliseid perekondi, kel sellised hetked võib olla käes.

Mina oma retro klassika jutuga kõrbistan soojas toas istudes piparkooke, arvutis klõbistades, või märkmikusse kritseldades mõttemalle, lonksan kuuma teed peale ja õues kolistav tuul on pigem boonuseks ja toetab seda kutsikasilmadega novembrikuu tunnet AGA mõni pere on ilmselt see, kus lapsed peavad istuma toas jopedega, või emad-isad kalkuleerivad väga hoolega, mida lauale panna, mida ise süüa ja lastele anda. Samal ajal, kui murravad pead, kuidas mõlema lapsevanema sõitudeks kütust võiks jaguda ning lapsed kooli-lasteaeda…ja siis loevad lehest, kuidas haridusminister maksumaksja kulude ja kirjadega…. samal ajal kui nemad on küsinud omavalitsusest näiteks härdalt abi, on neile suht näkku naerdud…Ühesõnaga siis, meil tekkis mõte, et teeme toiduprojekti ja ausalt, ma ei ole eriline projektide kirjutaja, sest mul lihtsalt pole seda enam aega. On mõte, panen kirja, pöördun ja küsin..kui vastus on ei, siis on ei ja kui on jaa, siis on väga tore, minul hea meel ja kahel perel mõneks päevaks ka kõht täis ja korraks üks mure vähem.

Ehk siis… koostöös mõnede oma vanade kontaktidega ja uute pöördumiste kaudu, saame panna kokku kaks toidukorvi kahele perele. Isiklikult oma heade kolleegidega saab sinna korvi ka veel head ja paremat, mis tuleb meie endi panusest.

Otsustasime küpsetada piparkooke ja suhkruküpsiseid ja need novembri viimasel nädalal headele sõpradele ja tuttavatele väikese “tasu” eest müüa. Saadud tasude eest pakub me hea tuttav fotograaf lühikese fotosessiooni tervele perele kasutamiseks. Minu poolt minu kirjutatud raamat ja laste poolt kokku pandud kokaraamat. Et siis retrot ja klassikat igasse koduse. Minu isikliku retro klassika hygge retsepti koos koostisosadega saab ka ilmselt pakki pistetud. Kui pakk koos, siis ma toon välja ka toetajate nimed, tänutäheks. Praegu tunnustan neid kõiki, kes minu pöördumisele päris kiiresti ja äärmiselt positiivselt vastasid 🙂 Au on teiega koostööd teha.

Jah, nädal võib ju kiire olla. Et isegi oma hommikuse tehtud tee võib leida õhtul laualt jääkirme peal. Või et vaatad stuudiumit ja närv läheb mustaks, või et midagi muud, mis lihtsalt külvab kaose….piltlikult öeldes, olen aru saanud, et iga olukord on selline, et kukud maha, tõused püsti, klopid põlved puhtaks ja lähed teed oma tee, närid piparkooke ja kaisutad seda pruunide veekalkvel silmadega novembrikuud…..

Rääkides klassikast…must tee. Tavaline must ja kange tee. mõne lusikatäie suhkruga. See on klassika. Retro.

Nad teevad seda jälle!!!

Ühesõnaga, kes siis Piltsbergide perekonda ei teaks. Iga endast lugupidav blogide lugeja teab. No sest, see papa on küll peast segi ja alati energiast tulvil ning mõtteidki tema pea alati tulvil ning kogu pere seal energialaineil surfab. Ning iga endast lugupidav lapsevanem teab, et kui Tallinnas elad, siis kindlasti peab oma lapsed viima sünnipäevade paiku just Piltsbergi Papa eriti vingel moel juhitud metsa või koduhoovi mürgelduse sünnipäevale. Aga , et nad teevad jälle midagi sellist, mis ainult neile iseloomulik on , siis sellega saab tutvuda vaat siit – https://piltsberg.com/2020/11/12/piltsbergid-teevad-seda-jalle-kuulutame-valja-valjakutse-piltsberg14kingitust/ Uskuge mind, osalemine on juba suur võit ja see auhind saadav vaid pisikeseks kirsiks tordil, sest juba osalemine neile, kel siiani perele vähe tähelepanu jagunud või ideedest vajaka jäänud on see osavõtt heaks muusaks.

Ma leian, et meil endil seda probleemi pole. Kõik saavad tähelepanu ja no mõtted ja tegemised on samaväärsed ja vahel vaat et täpselt sama segased ja hullud. Kui peaks oma meeskonna osalemiseks välja panema, siis ilmselt oleks täitsa keeruline oma mõtteid, kellegi teise ajagraafiku järgi paika seada 😀 Aga silma peal võime ju meiegi, sel vahval Piltsbergi väljakutsel. Tulge osalege, teie ka – ongi seltsis segasem ja vahvam.

Eilsel pühapäeval oli meil selline mänguline liivakastipäev, kus kogu pere liivakastis!!! tegevust leidis. Ja valmisid eriti uhked vormid ja liivast kindlused. Kiikusime ja ronisime ja nalja jagus. Hiljem sõitsivad lapsed ratastega kergliiklusteel, ronisime kivipargis hirrrrmus suurtel kivimägedel ja puhusime paberist pasunasse metsikut sõjahüüdu, mis hirmutas puu otsas vareseid ja naabermaja hulkuvaid kasse. Kallis teine lapsevanem tõi meile õue kuuma teed ja kohvi…millest esimese lapsed käte soojendamiseks endale haarasid ja juba kergelt jahtunud teegi seespidiselt ära kasutasid. Soe kütus tangitud, jõudsime suure liivakasti autoga paar uhket rallitiirugi külale peale vurada, enne kui jaks rauges ja kalluri juht magama tahtis.

Plikatirtsu toimetasime veel lugemisseiklusele ja siis läksime poodi jahile. Oli vaja jahtida midagi soojaandvat ja särki värki kaela, pähe jalga ja selga. Poeskäigud on alati lõbusad, kui neile see mänguline maik juurde anda.

Kodune lasteaid

Meil on juba kaks päeva kodus lasteaia segarühm, mis koosneb kahest rühmast. Ühes rühmas on 6 aastane ja teises rühmas 2 aastane. Seega võiks õelda, et tegu on liitrühmaga. Ja kuna ma olen piisavalt aru saanud, et õnnelikud lapsed on tegevuses lapsed, siis meil niisama passimist just hommiku poolikutel ei ole. Nagu lasteaiaski, me ärkame, teeme hommikusöögi ja siis leiautame kuni lõunauneni mõnusaid tegevusi, mis tekitavad meeleolu, huvi ja põnevust ja toovad lõunaks magusa unegi. Vähemalt väiksemale.

Eile me käisime kivipargis ronimas, ja “mägesid” avastamas. Samuti jalutasime ajaloolise Saadjärve kallastel ning ehitasime tunneleid liivakastis ning lasin enddale keeta maitsvaid liiva putrusid ja suppe, mida kahe suupoolega matsutades ära sõin. Väike poiss oli aktiivne ja sportlik tüüp, kes koera õue jalutama viis ning hiljem skatepargis mänguautot mööda tehislikust mäest üles alla lükkas.

Toas küpsetasime kaerahelbeküpsiseid, samal ajal kui suurem õde lõikus, kleepis, joonistas ja tähekujusid harjutas. Üks muusikaline tegevus nagu virgutav hommikuvõimlemisetund juhtus meil ka olema. Igaljuhul lõunaks keededut hernesupp kadus kui oleks mutiauku valatud, söödi ära võileivad ja terve pirn pannkooke.

Õnneks kodus ei ole elu nagu lasteaias. Kui laps on teinud endale ise patsid pähe, siis ma ei kaku neid lahti, eesmärgiga ise paremini teha just sellel ajal kui mina tahan ja laps tahab hoopis kriidiga tahvelseinale joonistada. Õnneks kodus olles on mõlemad ka rahulikumad ja saavad omi asju teha, koos omade asjadega. Ja üllataval kombel kuigi võiks mõelda, et oot aga mu enda asjad…siis mis asjad küsiks vastu? Minu asi on vastutada ja korraldada oma laste elu nõndaviisi, et olulisemaks lapsehoidjaks päevasel ajal ei pea olema nutiseade või teler seinal. Meil on päeval see uhke moodne must ekraan kinni, sest see segab kõigi keskendumist. Palju ägedamad mängud sünnivad üksi või kaksi ühiselt või eraldi ikka klotsikastis või hoopis puslederiiulis.

Kodune lasteaid on päris hea vaheldus sellele, kui käed hakavad pidevast desotamist valutama või ninas juba maski nähes sügelus tekib. Rääkimata logistilisest poolest. Mõni hommik täitsa hää! Teha pikem uinak või just reedeti lebo raamatulugemise retk soojale maale.

Peidus nööp

Nööbid on ühed vahvamaid detailid riietusesemetel. Tihtipeale on tegu detailidega, mida sa ei teagi, et need seal olemas, või teinekord avastad poolkogemata salatasku, mida see nääps nööp kinni hoiab. Ka meie igapäeva elu sisaldab meie jaoks päris palju üllatusi ja vahvaid momente, millegi uue avastamisest või leidmisest mingist tekstist endale “tarkusetera”

Käisin kolmapäeval kahel arenguvestlusel. Ausalt, ma pole siiani selle 7 aasta jooksul käinud kordagi sellisel arenguvestlusel, kus räägitakse ilustamata, kuid otse ja omadega tegelikest probleemidest, analüüsinud ja sama sirgjooneliselt koostöös leida nipet-näpet probleemidele lahenduse. Varasematel aastatel on jäetud mulje, et ma olen saamatu lapsevanem ja lapsed ei saa ka millegagi hakkama) Aga ilmselgelt hakkab silma ka koolide erinev maailmavaade. Selline peidetud nööp meie kodukandi vallas, mis iseenesest on vaid positiivne, sest nii jääb suurepäraseid õpetajaid rohkem neile lastele, kes juba siia kooli jõudnud on 🙂 Teistest õpilastest, meie eelmises koolis, kahju ei hakka, sest nemad veel ei tea, et koolielu päris nõnda toimima ei peaks. Kui nööbi keeles mõista anda, siis on hea meel, et see suur must ja kohati tuhm nööp lihtsalt mantli eest naksti kinni jäi ja sügavale lumme kukkus.

Aga arenguvestlused siinses koolis, ausalt – ma lahkusin sealt klassiruumidest täpselt sama hea tundega, kui ma sinna klassiruumi astusin ja täpselt sama neutraalse positiivse suhtumisega õpetajasse, täpselt samase tagasisidega, mis ettekujutuse ma neist eni omandanud pool aasta jooksul olen. Mul on paganama hea meel, et selle pisikese nööbi täiesti ootamatult avastasin.

Veidi üllatuslikum oli avastus aga leid, et meie kauakäidud lasteaias oli ka ka ootamas selline juba sissekantud nööp, ja nööbiauk kuhu see nööp ideaalselt passis. Mingi hetk juhtus vana nööbiga midagi ja õmbleja asetas vana nööbi teise ritta ja asendas puuduva nööbi natuke teistsugusema nööbiga. Ja nüüd kahjuks on juba kahe kuu jooksul tekkinud momente, kus nööp ja nööbiauk ei passi kokku. Küll takerdub nööp auku kinni, küll libiseb ebasobival ajal nööb august välja ja külm hiilib põue. Või takerdub käis puuokstesse, sest peidus olnud nööp lupsab sealgi oma pesast pidevalt välja. Ja tegelikult oleme täitsa mures, sest tunnen ise, et selline südamlik koostöö ja mõnus hea suhtumine hakkab kaduma. Samuti mõistev arusaamine kahaneb kiiremini kui sveitsi auklik juust hiireurus.

Nõõpidega on nii, et nääbid on asendatavad, nööbiauke aga ei muuda naljalt, kui sa just eriti oskaja tegija pole. Kui aga nööbiga enam kooskõlastust ei leia, tuleb leida samaväärne nööp asemele.

Nööbid on ühed huvitavamad kaaslaseid siin ilmas, neid on püütud asendada lukkude, trukkidega ja paeltega ning üritatud teha petekaid, ja asju teha ülepeatõmmatavaid, ehk siis ülemääraste iluvidinatega. Aga nööbid on need, mis on alati moes või siis kellegi teise “vanast saab uus” moeröögatus. Neid saab peita, neid saab kaunistada, neid on erinevaid, samaväärseid ja nendest nööpidest lihtsalt tuleb rääkida. Sest siis leiavad kõik nööbid endale õiged kandjad.

Nööpidega saab avada, saab sulgeda, saab piirata ja saab liita-lahutada ning isegi kaunistada. Meie kasutame kodus ka nööpe niidi otsa ajamiseks, purkidesse toppimiseks või mänguloomadele silmadeks ja talvel lumemehele kuue ette iludetailiks. Nööpidest saab teha kaelakeed, käe ehteid, võrvida aerosoolvärvidega ja teha paberile kunsti.

Vaat selline väekas tegelane on üks pisike nööp.