Rubriigiarhiiv: sügiskuude blogi ;)

Vana hirm/arm ei roosteta, vaid taastub sammhaaval

Juttu seekord ei tule siiski armastusest. Vaid hoopis ebatervetest inimsuhetest ja katkistest hingedest, mille tekitatud armid pole veel roostetanud ega korpa peale kogunud ja vajavad usalduse taastamist kahepoolselt. Kuigi teinepool on nüüdseks keegi uus, siis iga sarnane hetk või olukord eelmise teisepoolega, kutsub esile samasuguse reaktsiooni, kuigi sellel pole alust.

Mida mõtlen – no väga tüüpnäide on see, et laps helistab koolist ,”emme, ma ei taha kehalise tundi minna, nad jooksevad 2 staadioni ringi ja ma ei jõua ju nii palju joosta.”

Lapsel on mällu söövinud kogemus eelmisest koolist, kus pidid jooksma kui õpetaja ütles staadioni ringe, järve ringe ja kui vaja siis terve tund. Kõndida ei tohtinud. Kui kõndisid, said õpetajalt pahandada ja kuulda klassikaaslaste mõnitusi ning ka stuudiumisse lisati märkus. Ja seda see laps kartis ka selle kõne tegemise ajal. PALUSIN, tal sellest tunnist siiski osa võtta ja teha niihästi kui suudab ja nii palju kui jaksab. Ja ta oli nõus proovima. Ei juhtunud midagi sellist, mida ta eeldas juhtuvat. Kõik läks hoopis hästi.

Aga ega ainult lastel pole need armid, veel paranemise staatuses. Mulle helistas ükspäev tüdruku klassijuhataja, et kas ma kooli saan ühel hommikul minna, et oleks vaja rääkida. Ma terve eelmine õhtu pabistasin ja vaagisin ühe paanilisemaks mõtet, et mis on valesti ja et oi nüüd ma siis jälle saan, kui nõme lapsevanem ma olen jne. Aga mis oli – sõbralikud ja toredad õpetajad, nagu ma neid ka eelmisest aasta kevadest mäletasin, olid täpselt sama toredad, soojad ja sõbralikud inimesed edasi, kes kinnitasid, et kui on mingi probleem tuleb nendega ühendust võtta. Ka sel korral ei olnud probleeme, vaid kokkusaades on ikka lihtsam asju arutada kui edasi tagasi kirju vahetada. Konkreetsem, arusaadavam ja kiireim viis ka.

Ma olen väga rõõmus, et on selliseid inimesi ja õpetajaid, kes soovivad, et lastel püsiks õpimotivatsioon koolis käies õppida. Kui lastel on natuke raskem ja nad ei püsi teistega samas sammus, siis kohandatakse võimalusi natuke ka nende järgi, et õpilane saaks õppida vastavalt oma võimetele ja oskuseid arendada. Kuid see ei tähenda, et hindamises allahindlusi tehtakse. Ja nagu plika ütlebki, ega koduses töös ei peagi kõik olema, me harjutame kodus, et koolis kontrollida mis ja miks valesti läks. Nii me ju õpimegi.

Ja nii see ju ongi.

Nii on ka nende suhete taastamisega, mul hakkas tekkima uus usk õpetajatesse ja koolisüsteemi alles eelmise õppeaasta kevadel, siis kui kohtusime inimestega, kes on sõna otseses mõttes ÕPETAJAD. Seetõttu päris mitmed said esitatud ka aasta õpetaja 20 kandidaadiks. Sügisel selgus, et laureaadiks pärjati neist üks. Väga tore. Oma tänutäheks, tegime lastega kõikidele õpetajatele külmkapimagnetid tekstiga MEIE aasta õpetaja 2020. Sest südames me nii tundsimegi – nad olid me laste päästjad. Ka sel aastal on põhjust olla neile inimestele ääretult tänulik.

Eelmise aastaga on hästi sarnane selline asi, et päris mitmed minu saadetud kirjad ei jõudnud nt vallavalitsusse kohale. Kui saatsid ametniku emailile, siis see kohale ei jõudnud, ega regisreeritud – mis tähendas, et vastust sellele kirjale ei tulnudki. Kui saatsid üldmeilile, tuli üldjuhul vastus 5-10 tööpäeva jooksul. Sel aastal, juba augustikuus mõtlesin, et ennetan kiiret septembrikuud ja saadan toidusoodustuse avaldused ja koolitoetuse avalduse ( teistes KOV makstakse koolitoetust 3-nda klassi õpilastelegi) juba 28.08 ja tänaseks 16.09 pole tagasisidet, et see kiri kohale jõudnud oleks. Aga selle asemel, et närvi kaotada, tuleb rahulikult teha käsikirjas avaldus ja see hoopis lasta näiteks lasteaiast edastada, siis ei saa midagi kaduma postis/tõlkes minna 🙂

Jätsin täna siis pähklikese ka koju, pidin tegema niisama vaba päeva aga selgus, et nohupoiss ja köha otsustasid võimutsema hakata. Seega, ilmselt terveks nädalaks jääme koju, sest püüaks olla eeskujulikud lapsevanemad, kes oma köhast-nohust last lasteaeda kolletiivi ei saada 🙂 Oi kui tubli iseesisev mängja ta on ja kui abivalmis sell köögis. Kõik tööd lasi ta ilusti ära teha ja terve õhtu saime mängida imeliselt soojas õues. Nii hea.

Õhtul õppisime veel suurtega koos. Sel aastal, me õpime oluliselt rohkem koos ja kontrollime, et kooliasjad oleks koolikotis koos. Koostöös kooliga, loome eeldused, et lastel püsiks motivatsioon kauem, kui kunagi varem. Sel õppeaastal on endalgi hea kõrva taha panna, milline koolisüsteem tulevikus lastele valida ja milline pigem jätta.

Eelmise aasta raskerocki igapäeva võitlus on asendunud toimiva maheda helistiku ja lendleva meloodiaga.

Leidsin eile youtubes surfates sellise pala. Päris mõnus, rahulik meloodia – kui sul on vaja midagi kirjutada, mõlgutada mõtteid just aeglaselt, ikka ja jälle kui laine paitamas liivakallast. Ajal, mil pole sul kiire ja millal on sul aega võtta vabalt, mõni tund, et teha seda, mis vaja, kuid mis pole tüütu kohustus. Laulusõnu ma ei kuula mõttega, vaid lauljate hääled, meloodia ja muusika on oluline.

Muusikameloodiaid on hea kuulata autos, kodus, telekast või raadiost. Vahel, sõltuvalt sellest, kuidas on tuju või tunded läheb peale üks lugu, teinekord teine. Mõnikord võid kaasa röökida kõvahäälselt ja muidugi valest rokilugu, teinekord üritad tabada kõrgeid noote ja tunnetest nõretavaid armastuslugusid. Mõnikord aga kuulad, nii meloodiat mõnikord sõnu ja otsid sealt ridade vahelt oma mõtet või märki mis viiks su peas keerlevad mured lahendusteni.

Hetkel on minu selliseks looks, mida võin igasasendis ja igakell kuulata – sest see meloodia on see, mis kõnetab. https://www.youtube.com/watch?v=zVZXYdcIIKU

Aga igastahes täna hommikul tegin eneseületuse ja saatsin pisikese pähkli lasteaeda ja tulin kohe rühmast välja, et viia suured lapsed bussipeatusesse. Seega – tänase julgustüki ja mugavustsoonist välja astumisega, säästsin hommikul 15 kilomeetrit ja 30 minutit. Olin kodus tagasi juba 9.30 ja sain aega juurde tervelt imelised 30 minutit, et vedeleda 🙂

Ja et teha mõned ettevalmistused koolilastele, kes hiljem koju tulevad, kes tuleb koju tuua ja siis uneajaks pähklikesele. Täna on see päev, kus me läheme taaskord kunstikooli maalima ja mängima.

Lapsed nõudsid eile, et täna peaks valmima nende lemmik lõunasöök -no siis olgu nii 🙂 teeks veel pannkooke ja tooks magusa moosi purgi ka üles. Nagu pidu 🙂

Nagu pidu on see kooliskäimine – muidugi õppimist on rohkem kui eelnevatel aastatel, aga lõpuks ometi saaavad olla lapsed ka koolis lapsed, kellesse suhtutaksegi, kui lastesse, kes tulevad kooli õppima ja haridust omandama. Ma olen uhke iga kolme, nelja üle ja kui saavad veel paremaid, seda enam. Olen väga rahul, et nad tahavad käia koolis, tahavad sinna minna ja püüavad õppida ning saada üle ka hirmudest, mis neile kuue aasta jooksul märkamatult tekitati.

Ilmselt mingi aeg ma panen kirja kõik me edusammud ja valmis saab ka raamat, päris ootamatute kaaskirjutajatega, ilmselt. Kuid usun, et see on kasuks mitmetele lastevanematele, kes on hädas oma lastega, kes tunnevad end koolis käies väga halvasti, kuid kellel puudub vajalik tugi ja vanema julgus olukorda muuta. Minu praegune soovitus – oma lapse eest tuleb seista, kuulata ja vajadusel tuleb väga jõuliselt sekkuda laste omavahelistesse ebatervetesse suhetesse mh kontrollida internetis toimuvat ja lahenda probleeme otse kiusajate vanemate ja politseiga. Koolitugipersonali võib vabalt välja jätta, neil jäävad “käed lühikeseks”, eriti kui suures koolis võib olla veel ei tunnistata probleeme ka siis, kui see neile puust ja punaseks ette tehakse. Oma lapsele toeks olemine ja uute võimaluste andmine saab alguse ikka kodust. Tuuleveskitega võitlemise asemel, tuleb abi otsida Rajaleidjast ja vahetada kool, et uus algus oleks uus ka lapsele.

Ma ei väsi kordamast, et ma olen ülirahul otsuse eest, võtta oma lapsed ära koolist, ja vahetada täielikult keskkond, rebida välja oma tuttavatest sõpradest ja haiglaslikest suhtlusvõrgustikest. Tänu koroonale oli see lihtsam, kui arvasin, sest emotsionaalsed emotsioonid said taastuda koroonaajastu distantsõppel. Käesolevas klassis on hästi palju toeks olemist, ka klassijuhataja, tuleb ja kallistab õpilast, kui sel krokodillipisarad üle põskede jooksevad. Toome näiteks sellised lapsed, kes on agressiivsemad ja kellega tüli ja riid käib kaasas peaaegu iga päev, siis ka sellistesse suhtutakse rahulikult, riid lahendatakse rahulikult, kuulates ära mõlemad osapooled ja pealtnägijad. Kui sa oled valesti käitunud, räägitakse ja minu meelest on hästi armas see, kuidas see valesti käitunu ei pea kohe vabandama. Kuulu järgi alles paar päeva hiljem oli riidu kiskunud ja solvanguid loopinud tüdruk vabandanud teiste ees, sest oli saanud rahulikult järgi mõelda, mis valesti tegi. Ja loomulikult, anti talle andeks ka.

Ma olen väga uhke oma laste üle. Selle üle, et oleme leidnud selle toimiva meloodia, kus on rohkem neid rahulike noote helistikus kui raskerocki elemente.

Siinkohal minu respekt kõikidele keda me õpetame ja kes on meid õpetanud nii heas- kui halvas, sest muidu me poleks siin, kus oleme 🙂

Mõnusad vanavanematega koosolemise hommikud, õppimise pärastlõunad ja vanniskäimise õhtud

Eile oli vanavanemate päev. Plikad joonistasid kaardid ja kirjutasid pikad read sisse ka. Mõnus selline hommikune unisus, sasipead ja hommikutee voodisse. Paras unelemine. Aga kuna TERVE laupäevane päev kulus voodite kokkupanekuks ja koristamiseks, siis täna viisime jäätmejaama mitu kotti sodi ja siis põrutasime vanaema juurde õunu korvidesse kokku korjama, sest vanaema teeb mitmendat laari õunamahla. Sõime vanaema pool kringlit ja meie poolt viidud marja kooki ja nautisime värsket õunamahla ja head kohvi, mida vaid vanaema oskab teha. Vanaema pakkus ka isetehtud jäätist, jaa – mugisin ruttu salaja vargsi oma kausikese ära, enne kui näljased lusikad ründavad 😀

Koju tagasi jõudes oli kell sealmaal, et oli vaja esmaspäevaks ära õppida, mis eelneval nädalal õppimata jäid. Matemaatikas oli vaja teha 10 ülesannet – teemaks kuup ja ruumala ja aega kulus selleks rohkem-ega vähem kui 4 tundi ja pool sellest me suutsime lastega riidu minna. Aga jonnimisest pole kasu ja õppida tuleb niivõi naa, sest me uues koolis õpid kas kodus või koolis, kui aru ei saa, siis seni õpid, kuni saad. Enne uue teemaga lihtsalt edasi ei minda.

Õnneks oli ilm metsikult ilus ja seni kuni päike paistis, siis ka ääretult soe ja mõnus. Pisike pähkel sai õues mürada ja tänane hommikune ärkamine oli pisut keeruline. Logistika kippus ka pisut libisema, sest maantee oli teetööliste piiramisrõngas.

Aga kooli ja lasteaeda jõudsid nad kõik täiesti nii nagu pidid 🙂 Ise olin kodus tagasi kell 9.00

Olin seekord ettevalmistatud – hommikupoolik oma tööde ja toimetuste tegemisteks – et vältida õhtul üle sekeldamist. Õpime oma eelmise nädala vigadest. Vahel tuleb aga osata õppida teiste laste vanemate vigadest…ehk siis väikest last, keda harjutad lasteaiaga – lastele tuleb anda puhkepause. Minu jaoks on nii võõras mõelda, kuidas ühe lapse isa ütles lasteaias, et tema proovib oma poega ka nädalavahetusel hoida nö lasteaia reziimis…Meie küll magasime nädalavahetusel täpselt samamoodi nagu eelmistel nädalavahetustel 😀 Ja homme ilmselt on meil terve päev vaba lasteaiast, sest noorem õde läheb homme kunstikooli. Ja täna mõlemad õed naudivad ujumistrenni.

Tuletan siin ühikaaegu meelde. Leidsin arvutist tolle aegse üliläbikedratud muusikaplaadi. 🙂 Päris huvitatud muusikamaitse oli mul tollal 🙂

Praeguseks muidugi paistab asi olevat “pisut” paranenud, Luke Bryan ja muu säärane troonib endiselt…ehk siis muusika on see toon, mis läheb alati peale, kui muusikal on sõnum, mida kuulajani edastada. Luke Bryan on üks nendest vähestest lauljatest, kes lisaks igale heale uuele laulule on vamis saanud laulusisu toetava muusikalise video. Seda tänapäev lihtsalt ei peeta muusikatööstuses vist oluliseks. Aga minu meelest on alati oluline sõnum, muusika, meloodia ja kogu muu pisidetailide kogum ka.

Ahjaa, ja need vanniskäimise õhtud, kui õues on pime, toas on soe, ja pere on laua taga söönud, koergi keras soendab kellegi varbaid. Ja siis kõik kordamööda pesema, mõni meist sooja vahumütsi alt tuleb päris krimpsus kujul välja. mõni pisem pähklike huilgab nagu udupasun merel 😀 Puhta voodipesu vahele pugedes, tuleb uni ruttu, eriti kui on oodata mõnel meist hambahaldjat ja padja alla surutud pihus päeval ära tulnud piimahammas.

Sellised detailid on olulised 😉

Ja tänane päev on taaskord logistikat täis, vahel tundub olema nii sihitu ( organiseeritud) liiklus, et vahel pole suundagi õigelpool sees. Aga mulle täitsa meeldib see omaetee nokitsemise töö aeg, mis siis, et seda on vaid paar tunnikest vaid. Ka niiviisi on kodukontoris päris mõnus 🙂 Ja vahel on ju tore, see töö ka autosse kaasa võtta – uutmoodi mobiilne kodukontor.

Ahjaa, praegu just helistas mulle koolilaps, kes põeb krossijooksu jooksmist, me pole veel harjunud, et on koole, kus õpetajad ei praga õpilastega, kui nad ei jaksa 2 hiiglamatu suurt ringi joosta, vaid on arvestavad õpilaste võimekustega.

Ka sellised detailid on olulised, kus tead et tähtsad on algused ja nii on ka pooleli olevad teed.

Toredat koolinädala algust kõigile 😉

Kui sul on vaba päev, siis mida sa kindlasti ei tee? :D

Vahel on selline tunne, et kui sul on vaba päev, siis kindlasti üks asi, mida saa sel päeval ei tee on – puhkamine ja iseenda asjade tegemine. Olgugi, et ega seda vaba päeva niisama lihtsalt ette ei tule, siis seda enam on mõistetamatu, miks sisustada kallis vaba aeg koristustööde või lõunasöögi valmistamisele ära…samal ajal kui saaksid vaadata telerist oma lemmiksarja, kaisutada patja ja magada tunnike või juua kuuma teed oma ära peidetud shokolaadi küpsistega. Aga eih, sa trööbeldad ja traageldad ja siis avastad, et oi aga kuhu see aeg siis lõpuks kadus? 😀

See on nii minulik, et eile õhtul ütlesin ma iseendale, et ei. Täna ma ei tee middagi. Viskan jalad lauale ja ei tee midagi. Aga…viisin pähklikese lasteaeda ära, tulin koju ja kukkusin koristama ja viisin koera jalutama nagu mitu päeva varemgi, neil päevil kui vabaks osutus tunnike või paar 😀 Nüüd ma siis kirjutan paar postitust ja kavatsen kasvõi hambad ristis tiksuda ja tv-st selle seriaali ära vaadata. Kuum tee mul igastahes juba on olemas ja kohe kraamin ka küpsised lagedale. Mis on tänapäeva inimeste viga, et väga naljalt end ikka koduseinte vahel puhata ei taheta lasta…ikka vaja teha seda ja teist ja no kui muud pole, siis midagi ikka leiutab 🙂

Leiutamisest rääkides, me pisike piiga astus minikooli kunstikooli. Maalima. Joonistama ja täiesti uusi sõpru leidma. Alguses põdes ta küll, sinna minna, ilma tuttavate nägudeta. Aga tunni lõpus kelpses ta autosse, oli nukkergi, et juba koju minema ta peab. Seega, peab ikka leiutada oskama.

Aga vähem kodutöid paluks 😀

Heade maitsete sügishooaeg on alanud.

Ma juba olen kord sellist isevärki inimene, kellele meeldivad head maitsed nii söögi,-joogi kui ka iseenda isiklikus elus. Isiklik elu hõlmab siis laste tegemisi, kool-lastead ja kogu muu kodune elu ja suhtetasandil elukaaslasega. Ka koostöö peab olema alati heade maitsetega tasakaalustatud. Sest riknenud “midagi” või terake üleliigset pipart, rikub ära roa terviklikkuse, seotuse, maitse ja võibolla ka roa esindusliku väljanägemisegi.

Minu jaoks algas tegelikult heade maitsete hooaeg juba suvel, täpselt daatumit hetkel ei mäletagi, aga ilmselt millalgi siis, kui ma hakkasin paraleelseid jooni oma väljaütlemiste ja jälgima, mida ma omale sisse söön – ei olnud kummalgi päris head maitset. Okei, on okei, kuid see polnud hea.

Hakkasin jälgima, kuidas inimesed käituvad mu ümber ja mida nad räägivad, et näha milline on nende maitse, kas see klapib minu nägemusega heast maitsest, sest kuigi erinevused rikastavad, siis kahest kokast, kellel on oma nägemusedd ja seda võimatult erinevalt soovitakse saavutada, siis head rooga sealt köögist ei välju, sest kaks kõva kivi, head jahu ei tooda. kui puudub hea jahu, puuduvad head omadused ka sellest valmistatavast toodangust.

Ja praeguseks on nii, et ma olen tänulik, me laste uuele kooliperele kevadise võimaluse üle ja ka praeguse toetava suhtluskorra üle. Väga mõnus tunne, on alles lõunaajal stuudium avada, näha seal häid hindeid ja lihtsalt koos lastega koolitunnis läbitud materjal korrata ja valmistuda järgmisteks koolipäevadeks. Kahe nädala kokkuvõttena võib täna öelda, et paremaid õpetajaid, koolikaaslaseid ja kooli keskkonda ei tahagi tahta. Isegi logistika edasi-tagasi transport on paika loksunud ja kui tahta parimaid õpitulemusi või häid maitseid, tulebki mugavustsoonist välja astuda ja proovida iga päev teha midagi teistmoodi, kui eelneval korral, sest sellest sünnivadki uued võimalused ja maitsed.

Muidugi, sel sügisel toimus lasteaias personali muudatused ja kuigi alguses tundus see tobe, siis kas see polegi siis muud kui üks uus võimalus, näha oma lapse kohanemisvõimet ja arenemist teiste kasvatajate käe all, kes on varemgi mulle hea mulje jätnud. Tüdrukul on kõik hästi, sest ka tema on koondunud gruppi, kuhu kiibitsejatele asja pole.

Pisike pähklike, me põnn on kolmandat päeva oma sõimerühmas. Kasvatajate töö seal grupis on ränk. Ausalt, ma ei mõista vanemaid, kes viivad lasteaeda oma alla kahe aastase lapse, kes pole mähkmetest priiks saanud ja kelle bioloogiline kell soovib kolm korda päevas und. Enamus ajast viibib see laps kasvataja süles ja nutab emmet taga. Ja ülejäänud rühma lapsed lihtsalt mängivad, või ühinevad aeg ajalt nutukooriga. Meie põnn avastades, et olen ära läinud, muutus eile osavõtmatuks lapseks, otseselt ei nutnud ega karjunud ja hüsteeriliselt mind taga ei otsinud, kuid seisis vaikides ja ei lubanud ennast puutuda. Alles õue minekuks oli niipalju leebunud, et lasi softshelli selga panna. Täna proovime juba lõunasöögiks sööma jääda. Iga päev, sammuke korra edasi. ka selle rühma kasvatajad on ääretult ägedad inimesed ja on alust eeldada, et kui kõik lapsed leebuvad ja korraga harjuvad, tuleb sealt üks väga vahva rühmakooseis.

Hea maitse peab olema ka asjade ostul, näiteks raamatud, kodune mööbel, tapeet seinas või hoopis ülim vajalik tarbeese – kogu pere auto, mis viib punktist A punkti B. Tegelikuses, on auto ost ülim protsess, kus on hea maitse oluline, sest kui veedad päevas mõnikord rohkem kui 100 km jagu istmel, siis peab olema avarust, ruumi ja mugavust, et oleks võimalik logistiliste peatuspunktides endale 15 min “muude mõtete vabu” priiks võtta. Minu hea maitse eeldab seda, et mul on autos alati head mugimispala, shokolaadi või kummikomme, mis närtsitanud tujule alati särtsu sisse lööb. Mõni hea raamatupala, mille 15 minutiga nagu kiirtoidu sisse ahmida saab. Või kitarr, saiakesed, kuum ja magus kohv, mis kerge pähklise aroomiga. Hea vaade ei tee ka midagi paha 🙂 Meie auto puhul on heaks suureks plussiks see, et enam pole telkimine või pikniku plaanide spontaansed hetked probleemiks, kui lemmik telkimisala on kinni ja järgmises lõkkekohaski juba keegi ees, siis on väga mugav otsida hea vaatega teeserv või järve äär ja piknik/kodukontor/lebola autosse ära mahutada. Siin on nii palju ruumi, et saab teha ka lõunatudu, vaadata arvutist multikaid….ilmselgelt, see kes auto ostis, sel sellil oli tohutult hea maitse 😉

Hea maitse rikkumise vältimiseks olen hoolas, kuidas mina oma väljaütlemisi serveerin või millal on õige aeg vürtse vähendada/lisada või segada. Mädasid õunu tuppa ei too, kuigi vahest mõne plekiga võib, sest vahel on plekiga pirni sees, mesimagusvili. Alati tuleb osata vaadata pealispinna alat kaugemale ja mitte luua eelarvamusi oma eelnevate kibestunud kogemuste põhjal. Alles ükspäev mune praadides, lõin puruks muna, kust valgus välja tappev hais ja hallollus. Ilmselgelt oli kogu roog rikutud. Ega see, siis tähenda, et ma seepärast munaroast loobuksin. Edaspidi, kui ma viitsin klopin munad eelnevalt kaussi laiali, ja siis lisan pannile. ( Kui ma seda teha ei viitsi, vaat siis on oht korrata oma ühte negatiivset kogemust 10 aasta jooksul).

Leian, et sellel sügishooajal on neid häid maitseid ja heade maitsetega inimesid minuga samas paadis üsna mõnusalt ja parajalt. Igaühel oma köök ja kokkusaades mõnusa melu kokku saab. Ja nii see ju olema peabki.

Nii köögi,-joogi kui isiklikus elu ja karjääriplaanis. Ärme siis lase, sel terakesel pipral oma suuri mõtteid ja tegutsemisjulgust pärssida.

Häid maitseid!

Hygge hetked

Mina nimetan hetki iseendale, minu tassike teeks või ekstra klassiks ehk hyggeks. Hygge on mõnus õdusatehetkede klassika ja sõna pärineb taanlaste ja rootslaste varamust.

Minu hygge on see, piisab mõnest tunnist paarist, kus olen mina ja mu mõtted, nö muust mõtetest priina. Mõni hea raamat lemmikautorilt või väljakutse vormis põhjamaa autoritelt, mõni põnev ” laip” ja no shokolaad pähklitega on mu autos alati olemas salapeidukas, sama kindlalt kui jõuludega käivad kaasas vürtspiparkoogid ja tummine glögi.

Kui lasteaeda jäämine on paras pähkel

Meie pisike pähkel on proovimas lasteaia võlusid ja üle olema valusatest hetkedest. Me põnn pole olnud varem võõrastega, ja omade tuttavate hoidjatega päris selliseid reaktsioone, nagu mõneti kuulnud paari päeva sees, on midagi uut. Ma ise olin paar kuud tagasi veendunud, et lasteaed pole meile…või et ei teagi kumb ei saa teiseta, laps emmeta või emme lapseta😀 Aga täna juba teine päev, pähklikesega lasteaias.

Mu pisike..(sed)

Samas, kui ma ise olen kohapeal, siis on laps vägagi vaikne, asjatab ja tundub, et meeldib. Isegi siis, kui teised lapsed nutavad ja ema nõuavad. Aga kui ma ära olen läinud ja põnn avastab, et on üksi jäänud, sulgub ta endasse, keeldub kõigest ja isegi riietada end õueminekuks ei luba. Täna tegi kasvataja ootamatu lükke ja võttis põnni lihtsalt sülle ja tekitas nö sellega “turvainimese” positsiooni. Nutikas käik. Põnn oli nõus isegi õueriietesse pugema ja mängima minema. Ülim respekt me põnnide kasvatajatele.

Põnn tuli enne tuppaminekut koju, ja uinus silmapilkselt kui kodus kausitäie putru oli ära lahendanud. Homme proovime peale söömist alles koju tulla, nii saaks lõunani graafik tehtud.

Aga paras pähkel see pähkli lasteaiaga harjutamine ja muu logistikaga kokku liitmine 😊