Rubriigiarhiiv: Suvevaheaeg `20

Ranna ja vihma romantika

Mulle meeldib igasugune romantika ja vaiksed kahekesi olemaise hetked. Olgu need siis päikesepoolses toas, rannas või vihmasel rannal soojas autos, kus vihmasabin trummeldab vastu klaasi.

Täna oli just selline vihma ja ranna romantika päev, kus algne plaan oli küll minna kuulama Vasulasse Musta hunti ja vaatama tuleshõud, kuid…kuna pähe ladisev vesi, eriti muljet ei avaldanud, võtsime hoopis kuuma kohvi kaasa ja istusime soojas autos ja pidasime plaani, kuidas oleks 13 kraadises õhtus, pähe pladiseva vihmaga ujuma minna. Oleme vanaks jäänud ja loobusime nii radikaalsest tervistkahjustavast plaanist 🙂

Samal ajal, kui meie vihmailu nautisime, käisid lapsed hoopis Jääaja keskuse muuseumiööl, kuhu sissepääs oli tasuta ja mis vältas kella 18.00-23.00. Rahvast oli murdu, kuid kõik mahtusid ära ja lastel oli tore.

Õhtul vaatasime veel õhtust multikat…jänesest, kes arvas, et ta on karupoeg ja hundist, kes kartis kõike ja tardus, kui puuoks tuule käes krabises, luulelemb tiiger vabavärsis mesilasega üritas sõprust luua…

Viimased hilisõhtud hiliste multikatega 🙂

Duubelvaade silmakirjalikkusest

Silmakirjalikkus on niisuguste vaadete, omaduste või tunnete omamise teesklus, mida tegelikult inimesel pole.

Eelmisel õppeaastal, so 2020 kevadel oli mul “au” tutvuda noore inimesega, kes esmapilgul tundus tagakiusatav ja kes vajas abi nö õpetaja karmide ebatsensuurseta sõnade ja kriitika eest, mis näikse pannud lapse ennast halvasti tundma. Sai kohtutud ka vanemaga, kes soovis oma lapsele paremat ja endi eest väljas olla. Või nii ma arvasin, sest minu soov leida õiglust oli esirinnas ja minul polnud probleemi ka valjuhäälselt enda eest seista. Ma leidsin, ja kooskõlastasid kõik oma tegemiseded ja väljaütlemised juriidilisel tasandil. Eeskätt olin valmis ka selleks, et kaasa löövad inimesed hakkavad oma sõnu muutma, seega salvestasin kõik kirjalikud vestlused ja muud jutud, sealhulgas küsisin korduvalt nõusolekuid korduvalt. Ja alati rääkisin nii lapsevanemale kui lapsele igakord, mida teeme miks-kuidas teeme. Pakkusin osalemist oma vastloodud noorte tugi programmis ning pakkusin oma abi õppimises. Ükshetk vaatasin, et küll meeldib neile asju venitada. Ja soovimatus asju kohe ära teha torkas silma. Pakkusin ( juriidiliselt konsulteerides), et kirjutan avaldused nende jutu põhjal, ( nad olid nõus) ja kirjutan nende nimed alla ja kui neile sobib, saadavad nad selle kirja ära ka. Kui ei sobi, muudavad ja saadavad kirja ära.

Selle eest sain ma mais teada, et tüdruk süüdistab mind selles, et mina sundisin teda kirjutama kirja, mida tema ei tahtnud kirjutada ning mille olemasolust ( saati saatmisest) tema ema midagi ei teadnud. Karm süüdistus, mille tõttu peaks tegelikult politseis aru andma. Ainult, et kui selle lapse kooli õpetajaid ja valla töötajat informeerisin kuidas asi tegelikult oli, ei järgnenud mingit kõppu politsei poolt ega ka vabandust nimetatud tüdruku või tema ema poolt.

Kirjutasin blogisse muidugi küll kogu oma poolse nägemuse, kogu tõenditega. Ja selle eest järgnes karmi plika mängimine laste omavahelises instas, kus “käse oma emal see maha võtta”. Teadupärast meie peres ei käsuta lapsed vanemaid. Ja miks ma pidanuks selle postituse eemaldama? Eemaldasin siiski, sest tundus mõistlik. Aga enamus suve, jagab see lapsevanem oma facebooki seinal fraaze stiilis, et “tee head, ja ikka saad vastu pead” ja siis kõik kiidavad takka, et nii õiged sõnad ikka….ja mina kratsin kukalt, et oot…. sa oledki selline, et lunid kaastunnet, aga ise oled ju seesama, kes teiste abi eest neile vastu pead kütad.

Või kõige parem – Hoia sellistest inimestest eemale, kes mitte kunagi ei tunnista, et nad on eksinud ja panevad iga kord sind tundma nagu kõik oleks sinu süü. Ja mina mõtlen, et oot, kas sa tõesti ise selline inimene pole, kelle eest sa siin hoiatusi jagad.

Eelmisel õppeaastal oli mul probleeme ühe kooli õpetajate suhtumistega, praeguseks on mul hea meel tõdeda, et me need arusaamatused vähemalt lahendasime. Edaspidi püüan teha oma kogemustebaasil koostööd et sõeluda välja, sellised manipuleerivad ohvritundega laps-silmakirjatsejad, keda me tegelikult oma tugiprogrammis näha ei taha. Soovin edu õpetajatele, kes selliste lastevanemate ja lastega peavad koolis tegelema igapäevaselt.

Miks täna selline postitus…sest mul oli “au” täna kaudselt selle lapse emaga kohtuda. Õnneks sain ma sellest alles hiljem teada, et ta minust paari meetri kaugusel autos istus. Muidu vist küll küsinud, et mida ta mõtles või ei mõelnud. Aga olgu kuidas on – ma tean kus sa elad ja kui tahad olnust rahulikult rääkida, siis tead kus ma elan 🙂

Aga facebooki põhjal – ma saan täiega aru, et ega sind ei huvita, mida teised inimesed sinust mõtlevad, nii et – ega mind ka ei huvita mis mulje sa teistele endast jätad 🙂

Uus kooliaasta algab peagi. Soovin kordaminekuid ja uusi muljeid!

Ettevalmistused projektiks “varsti uus on septembrikuu”

Miskipärast jäi osalemata lastevanemate koosolekul, mis selgitas uut kodukorda, ja juhiseid uuel kooliaastal..mis õppevahendid, kuidas vältida koroonapisikut, kuidas käib rahakogumine ja muu selline igapäevast koolielu korraldav jutt. Kuna ma koosolekul ei käinud, siis ei saanud ma kätte ka õpikuid ega avaldust pikapäevarühmaks. Ei näinud uut garderoobi ega saanud ka uut kapivõtit. Õnneks muidugi, stuudiumis jõudsime õpetajaga kokkuleppele, et saame täna hommikul kell 8.50 😀 koolimaja ees kätte, vahetame infot ja saan edasised juhised esimeseks septembriks. Tehtud.

Tehtud on ka ranitsatoetuse avaldus. Selle ranitsatoetusega on nii, et Tartu vald toetab küll vist esimesse klassi minejaid, kuid kuuldavasti teistes valdades toetatakse ka neid, kes llähevad teise ja kolmandasse. Küsida ju võib, kuidas meie vallas tegelikult need asjad käivad. Ja kuna praeguseks on vahetunud sotsiaaltöötajate spetsialist, siis küsida ikka võib, ilma et suu pihta löödaks. Ja kui ei saa, siis ei saa. palju olulisem on ikkagi lasteaia toidusoodustuse saamine. Tehtud. Ja suu pihta ei löönud keegi.

Meile tehti täna hommikul kõrvusttõstvat kiitust. Nimelt olid suuremad lapsed möödunud ööl “Öö noortekal” ja saime Carmenilt kiita, et kogu seltskonnast on vaid meie poiss see, kes teab ja tunneb ning oskab kasutada sõnafraasi “tere” ja “head aega” NING piiga, kes tunnistas teistega koos tehtud jama üles, samal ajal kui teised seda jama varjama hakkasid. Mul on hea meel, et mu lapsed oskavad ka kodust väljas käituda.

Varsti on käes uus septembrikuu. Pöidlad pihku, et eriti tuus aasta tuleks! 🙂

Mäksa Maanaised organiseerivad

Vaat selle seltskonna naistele suurim kummardus ja respekt Kastre valla lastele ülipõneva ja asjatundlikult korraldatud noorteürituse eest. Me oleme käinud päris mitmetel lastele mõeldud üritustel ja tihtipeale on olnud nii, et reklaam on palju vingem kui reaalselt kohapeal. Seekord juhtus aga nii, et reklaami oli tagasihoidlik ja üritus oli vaat nii tore, et minu piigad, kes algselt osa võttagi ei tahtnud – leidsid, et liiga vara on veel koju minna 🙂

Mis Mäksa Maanaiste seltskond siis organiseeris? 26 augustil oli planeeritud üritus nimega “Elagu suvi ja seiklused” oodati osalema 7-15 aastaseid lapsi ja tegevuste hulka kuulusid nii palju mängimist ja meisterdamist, kui aga jaksu oli, küpsetati pannkooke ja robotite töötuba. Anti esmaabitund, osalesid Võnnu vabatahtlikud päästjad ja õhtul tuli lapsi sõidutama hobuvanker. Kuna päev oli pikk, reklaamiti välja ka kolm toitlustukorda osalejatele.

Me käisime ka. Alguses me ei saanud vedama, sest plikad leidsid, et nemad kedagi ei tunne, kõik on võõrad ja kõike muud stiilis saba rõngas ja kärss kärnas. Mingi ime läbi selgus, et õnneks võtab osa üks tuttav tüdruk, kellega juba suvel korra tutvust sai Vorstioru järve ääres. Igatahes, kui me kohale jõudsime, siis oli möll juba alanud….

Kohal võis olla circa 30 last, kes kõik Võõpste külakeskuse ees end ülimalt vabalt tundsid, alguses esines me piigadel võõristust ja argsihilju hiilis neisse soov osaleda robootika töötoas ja teine leidis endale huvipakkuvat meisterdamise laua taga, kus raamatutele vahvaid järjehoidjaid sai meisterdada. Meisterdamise laua taga tegime tutvust ka Astrid Lindgreni raamatutegelase Pipiga. Pipil oli ahvipärdik Nilsson ka. Pärast muidugi tekkis korraks kahtlus, et näeme topelt, kohati lausa kolmekordselt…aga selgus tõsiasi, et Pipisid oligi rohkem kui üks 🙂

Igatahes, kõikide muude tegevuste seas, näiteks kõige pikima joonistuse tegemine ning Pipi Pikksuka kinga loopimine küll kõrgustesse ja kaugustesse pälvis igas vanuses rammukatsujate huvi. Siis presentkattest telgi või onni ehitamine, kuhu vaid parooli alusel sisse lubati, oli eriti muutunud aktiivsete poiste pärusmaaks, ning osad poisid koos tüdrukutega olid koondunud Võõpste keskuse ( raamatukogu) hoonesse esimesel korrusel asuvasse saali robootika ringi. Seal said käia lapsed vahetustega (12) hiljem juba said asjast huvitumad omaette grupina juhendaja näpunäidete järgi proovida erinevaid harjutusi ja ülesandeid. Siis väiksematele põnnidele olid toodud plastist kurikad, mida palliga sai nagu keeglit maha veeretada ja loomulikult kiigud – mis olid kõigile vägagi suureks imetlusobjektiks. oli võimalik mängida korvpalli ja võrkpalli, mida osad tagusid ka jalaga, nii et üsnagu multikultuurne pall 🙂 Disgolf vabaks kasutuseks.

Raamatukogu ja keskuse ees on nostalgilised turnimisepuud, mõnusalt värvitud kollaseks, seal said mitmedki üle testida oma osavuse ja ronimisekiiruse ning loogika, kuidas üles ronides jälle teistpidi alla saada. Ronimispuude vahele seotud köis andis mõtte, kuidas hüpata hiiglasliku suure hüppenööriga, kui meenutada siis täpselt nõnda nagu hüppasid tegelased Pipi Pikksuka raamatuloos koos Annika ja Toomasega.

Ja ei saa mainimata jätta aaretejahti, mis oli läbi viidud asjatundlikult ja vägagi organiseeritult. Minu isiklik kogemus viitab sellele, et mul on millest õppust võtta 😀 Igatahes, kolmes erinevas grupis liiguti hoovil ringi, lahendati ülesandeid, näiteks visati tennisepalle pange või pandi kokku mõistatust, et saada kätte vihje, mis juhatas järgmise mõistatuseni, et lahendada aaretejahi ülesanne – leida üles jäätunud aare.

Pärast ühise pildi tegemist, kus jäätunud aaret limpsivad lapsed käed püsti viskasid, et oma headmeelt väljendada, otsustasid Pipid panna lapsed meisterdama rinnamärke. Kõigepealt joonistati või värviti omale sobiv kujutis, siis tehti “liinitööd” kuid said ka lapsed kätt proovida ja endale peened rinnamärgid meisterdada. Nagu päris rinnamärk aga päris ise tehtud.

Lõunasöögiks pakuti Salvesti toetusel seljanka suppi portsu hapukoorega ning maitsvate pannkookidega koos moosiga. Mitte muidugi serveerituna ühel taldrikul vaid ikka eraldi toidukorrana 😀

Ja siis oli aeg niikaugel, kus oli aeg koju minna, sest Põnn keeldus olemast edasi viisakas ja edasi mängiv põngerjas, vaid pidas oma võitlust juba külge tikkuva Une-Matiga. Hoolimata vahvate Pipide keelitustest ei nõustunud Une-Mati võidust loobuma. Piigad sain ma autosse vaid tingimusel, et järgmine kord, kui vahvad Mäksa Maanaised veel midagi sama ägedat korraldavad, kutsuvad nad meid ka. 🙂 Piigad said uusi sõpru ja oli tore pikk päev väga vahvate tegevustega.

Aitähh korraldajatele! 😉

Teame, et jäime ilma päris vahvatest tegevustest, näiteks hobuvankriga sõit, vaadake kui numps see hobune, sel pildil on 🙂

Inimene õpib kogu elu. Ma võin vahel täitsa nüridalt nõme olla.

Ma võin vahest enese teadmata olla parajalt nõme. Ja selle taipamine mõni päev hiljem, on nagu hoop kõhtu.
Ma vist pole olnud seni kõige parem kogukonna tüüp ka.
Kuidas oma eksimusi kõige paremini parandada?

Tuleb kõigepealt oma eksimusest aru saada ja kui sa oled hajameelne udupea, siis vahest võtab see aega, sest kui iseendalegi tundub, et sa pole teravaim pliiats karbis, kelleks sa seni pidasid, siis seda enam tundub isegi mis-iganes edasi tegutsemine totter ja nõme. Isegi vabandamine tundub olevat väär.

Eksid. Tunnistad ja siis vabandad. Lihtne ju ning muud keerulist siin ju pole. Aga… Mulle pole vabandamine kunagi meeldinud. Mulle ei meeldi oma eksimuste tunnistamine ja seda enam, kui ma päriselt olengi eksinud. Ja vabandus on seda raskes kui oled eksinud oma eeskuju vastu või tunned, et oled liiga teinud inimesele, keda tahaksid pidada oma sõbraks.


Ma pole kunagi varem niipalju ridu maha kustutanud kui tänase postituse juures. Täna oleks niipalju öelda lisaks varem öeldule ja ’deletida’ varem öeldust mõned read.

Alustagem siis vist algusest. Viimasel ajal unustan ma asju ära ja paari viimase nädalaga olen kui külmaks talveks valmistuv pruunkaru, istuks soojas ja mugiks kahe suupoolega suhkurt sisse. Segamise ajal urisen nagu kuri karu ikka 🐻

Ma tunnen, et olen minetanud kevadest saati oskuse mõista mida- keegi- miks – teeb- ütleb, märgata pisiasju ja baastausta, mida ma selle inimese kohta olen enda jaoks salvestanud, sest ma olen olnud hõivatud eneseteostusega ja püüdlusega olla oluline inimgrupis, kus tegelikult minu reaalset osaluspanust ei vajatud.

Ma unustasin ära need toredad inimesed, kes meid möödunud jõulupühade aegu oma vahvasse kogukonda vastuvõtsid. Unustasin ära, selle vahva enesetunde, mis tekkis koos nendega ühise laua taga istudes ja/või koostoimetades. Tol esimesel korral, võõrasse seltskonda tundus nii kõhe sulanduda, sest ma ei pea end eriti kergesti kohanevaks. Aga millegipärast oli nii, et ma oleks läinud nagu headele sõpradele külla. Ei olnud võõristust, pilkude heitmisi ega muud sellist, kus tahaks käed seljataha peita ja sügavamasse trepialusesse konkusse peitu pugeda. Unustasin ära, et kuhugi kuulumiseks, ei pea ma endal naba pooleks võimlema, et kellegile meele järgi olla, mahtumaks kellegi teise visioonilikku loodud projekti, juhituna kellegi teise tähelepanuvajaduslikust missioonitundest. Kõik olulised väärtused, põhitõed olid unustatud ja eneseväärtuslikud põhimõtted ära põlatud. Tahtsin lihtsalt osaleda kellegi teise poolt loodud taktilises meeskonna juhtimise projektis, sest tahtsin kuuluda kuhugi, kus vajatakse minu tööalaseid teadmisi kontakte ja oskuseid, et mina saaks tõestada, et ma pole neist sugugi kehvem. Onju nõme!

Halleluuja! Ma ei pea kellelegi midagi tõestama. Olen see, kes olen ja kuhugi kuuludes ei pea minetama oma väärtushinnanguid, põhimõtteid või aastatega kogutud elutarkusi -kontakte selleks, et kellegi teise visioonilikku missioonil osaleda.

Ma võin vahest enese teadmata olla parajalt nõme. Alles eelmisel nädalal suutsin ma ülereageerida ühe väga toreda ja vahva inimese peale, sest ma ise unustasin ära ühe lubaduse, mille talle andnud olin. Mille tõttu tekkis segadus mulle olulise sündmuse korraldamisel. Õnneks muidugi tekkinud probleem lahenes mõistlikult ja mitmete inimeste vastutulelikkuse tõttu, kuid kahjuks ei olnud mina see, kes oli mõistlik või vastutulelik. Mina olin pigem, see kärsitu tulehark, kes kõiki mõistmatuteks tembeldas. Ja selle taipamine mõni päev hiljem, oli nagu hoop kõhtu.

Eriti nõmedana tunnen ma end praegu, kus fb- s jagas mulle väga hea tuttav inimene, meie ühise väga toreda, -minu jaoks kohati isegi eeskujuna figureeriva naisterahva jaoks olulise etapi lõppemist tähistava pildiga.

Päriselt. Nii nüri pliiatsina ma polegi end veel tundnud. On olnud ligilähedaseid hetki küll, kuid täna hommikul tundsin ma end küll väga “nürina”.

Ma kuulun aastavahetusest saati Juula Küla Heaks perre.Ja mul oli väga hea meel ja rõõm liituda, nii südamliku ja toreda seltskonnaga. Mul on siiralt kahju, et olen jõudnud nii vähestest ettevõtmistest osa võtta. Kaldusin väheke iseendale seatud sihist kõrvale. Aga juulalased juba teavad, kuidas sõbrad kokku tuua, liita ja meeles pidada, nii et see on kantud ühisest kõiki haaravast kogukondlikust tundest.

Üleeile 22.08.20 tähistati Juula külamajas ja hoovil Enn Kaalepi elu. Avatud oli mälestuste galerii ja kohapeal kohvik.

Ma ise üritusel kohal ei viibinud aga tehtud ja jagatud pildid jutustavad oma lugu. https://m.facebook.com/katrin.kaalep/posts/pcb.3230826547032408/?photo_id=3184537668260130&mds=%2Fphotos%2Fviewer%2F%3Fphotoset_token%3Dpcb.3230826547032408%26photo%3D3184537668260130%26profileid%3D100000567514402%26source%3D49%26refid%3D17%26_ft_%3Dmf_story_key.3230826547032408%253Atop_level_post_id.3230826547032408%253Atl_objid.3230826547032408%253Acontent_owner_id_new.100001117830961%253Athrowback_story_fbid.3230826547032408%253Aphoto_attachments_list.[3184537668260130%252C3184537674926796%252C3184537661593464%252C3184537791593451%252C3184537884926775]%253Aphoto_id.3184537668260130%253Astory_location.4%253Astory_attachment_style.album%253Athid.100003152829627%253A306061129499414%253A44%253A0%253A1598943599%253A-2835073680529953768%26__tn__%3DEH-R%26cached_data%3Dfalse%26ftid%3D&mdp=1&mdf=1

Ja see kõik teebki ühest külast, erinevatest majapidamistest pärit, teistest ja endast hooliva kogukonna- suurepere.

Aitähh, et hoolite! 💚




Meie kaheksane🎂

Meie keskmine piiga sai täna kaheksaseks. Ka seekord sai ilmataadiga kõnelused maha peetud ja jõutud arusaamisele, et mängumaa on out ja Juula puhkemaja “in”. Seega palusime ilusat ja vihmavaba sünnipäevapidu.

Juula külamajas on ideaalne koht, kus saavad koos hullata energiast pakatavad lapsed, kui vanemad istuda laua taga sees või väljas ja jälgida kõike eemalt. Ruumi jagub lahedalt kõigile. Mõnusalt on siin palju ruumi õues jooksmiseks, mänguväljakul müramiseks, võrkpalli ja jalgpalli põrgatamiseks üle võrgu või “värava” põõsasse äsamiseks. Seiklusrajal turnimiseks ja kiikumiseks koos sõpradega. Mänguväljak muundub küll viikingite kindluseks kui multifilmide tegelaste pärusmaaks.

Sõpradega kiigul hullamine
Fantaasiamängud kindlusetornis või kaitsevallis
Ponid Kiki ja Viki pakkusid põnevust kõikidele külalistele.

Ponid Viki ja Kiki, tulid kohale oma perenaisega. Võitsime tunniajase ponisõidu mõni aeg tagasi ja tundus mõistlik, seda võitu niiviisi kasutada, et kutsuda Hanna Liisa lemmik ponid tema sünnipäevale. Ka eelmisel aastal käisid ponid Juula külamaja murul sünnipäevalisi rõõmustamas.

Eelmisel aastal olid külas Zera ja Zimba.
Kõige väiksem külaline koos Kikiga.

Pärast kappamist õuemurul ning ponide koju saatmist, pärast mitmeid lahinguid kindluses ja kukkumisi takistusrajal, oli aeg tulla tordile.

Tordi tegi Karini tordid. Mahlane susssulav sefiiritort.
Siis oli veel aega natuke õues mürada ja lustida kuni tuli aeg hakata koristama😉

Meil oli igati vahva pidu ja tänan kõikidele asjaosalistele 😉 Tänan ka fotograafi Handi Lankotsi, vahvate jäädvustuste eest.

Hea maitse või selle piirimail, mis on sinu valik?

Mulle meeldivad inimesed, püüan ka ise rohkem olla selline, kes tänaval võhivõõrale astub ligi ja ütleb mõne komplimendi. Et vauu! Sul on nii äge värviline tatoo või lahe seelik. Ma tänan, teil on ka nii äge jakk vms.Küsimise peale kuidas Tiramisu maitses, siis tegelikult on kook ju maitsev ja väljanägemine muinasjutuline. Ma olen päriselt söönud sellist Tiramisu, mis oligi taevalik ja suussulav, nii et ma pidin isegi retsepti küsima😀 nii, et kõik balanseerubki sellele, et milline on hea maitse ja mis kõigub hea maitse piiridel.

Mis on hea maitse ja selle piiril olemine igapäeva elus?

Ma reaalselt ei mõista inimesi, kes suudavad tahtlikult ära rikkuda teise inimese tuju ning seejärel vaatavad sulle otsa süütute suurte hirvesilmadega ja ei saa aru ” mis mina nüüd tegin” või veel parem jätkavad oma juttu või tegemisi, saamata aru mida tegi.

Siin ükspäev oli meil mänguväljakul intsident, millele ma siiani mõeldes, tahaks oma käitumist muuta – täpselt selliseks nagu oli sel teisel emal.

Situatsioon ise järgmine: lapsed olid mänguväljakul ja minu põnn ja üks võõras poiss seisid väljaku peal, liumäe vastas. Minu poiss hoidis torust kinni, sooviga “kiikuda” ja võõras poiss tahtis sedasama toru hoida ja näpistas mu poega nii, et sel punased pigistamisjäljed käsivarred. Vaatasin, et minu laps nutma ei hakanud, kuigi nõutu oli küll. Famiili teisel lapsel ei teinud suurt väljagi. Võõras poiss lasi mängukalt alla ja ronis tagasi üles, minu põnni külje alla. Minu põnn, kes on kõige rahumeelsem laps üleüldse, lükkas selle poisi mängukalt alla. Poiss haiget ei saanud, nutma ei hakanud ja vanemad ei reageerinud. Mina igaks juhuks mainisin oma lapsele, et ärgu teinekord nii tehku.

Mänguväljaku ääres seisis me põnni mängu mootorratas. Ja see võõras poiss istus selle peale. Loomulikult me põnn, läks ja avaldas soovi motikas tagasi saada. Seisis kõrval ja ootas. Poiss ei teinud teist nägugi. Vanemad mänguka kõrval ei teinud teist nägugi. Põnn läks ja istus siis oma motikale peale, puksides teise pehmelt sadulast välja. Poisi ema hakkas naerma ja käskis poisil ära tulla, sest ” põnn on kade”. Poisi isa seletas valjult üle hoovi, kuidas lapsed tahavad mängida ikka nende mänguasjadega mida on üks ja seda siis ikka samal ajal. Viisin motika mänguväljakult ära ja võõras poiss käib kannul, et miks ma ära viin, tema tahab ju sõita sellega.

Läksin korraks tuppa, et kohe autosse mingit asja otsima minna. Järsku kuulen, ja näen, et seesama ema hoiab minu põnnil käsivarrest kinni ja üsna kurjal ja kõrgendatud toonil pahandab sõnadega ” Sina, minu kullakallist last ei löö. Mis õigusega sa seda teed siin.”

Astusin vahele, et oot, mis õigusega, tema minu lapse peale karjub. Vaadaku ise, kuidas tema laps mänguväljakul esimesena käitus. Ning et võõrad lapsevanemad räägivad probleemide korral ikka kohaloleva lapsevanemaga, mitte pisikese lapsega.

Sain ülbel toonil vastuseks, et lüüa pole ilus ning et minu lapsel peaks ikka rohkem järelvalvet olema.

Kogu see vestlus oli koondunud kuuskede alla tõstetud batuudile, kus hüppas mu põnn ja tema õed koos sõpradega. See naine oli tõstnud oma poisi meie batuudile ja vestluse käigus, võttis ta poisil juba jalatseid jalast. Kuna meie poiss sõnadega end väljendada ei osanud ja ta ilmselget empaatiat selle poisi vastu tundis, siis ilmselt ta tõesti võis teda lükata🙄

Kihvatas aga endal hoopiski, et oot, see ju meie batuut, et kui võõrad hüpata soovivad, võiksid nad ikka küsida ka. Eriti kui batuudil on juba 3 väikest last, kellest üks on pisike poiss.

See ema pööritas selle peale silmi, kahmas poisikese kaenlasse ja marssis liivakasti sõnadega, et ohjah, me ei saa ikka täna siin hüpata. Ja poisi röökimise peale käratas lihtsalt Ole kuss!

Need kes meiega mängimas käivad, teavad hästi, et me lubame oma liivakasti mänguasjadega kõigil mängil, ka lükatavate autodega ja kõige muuga. Põnn pole kade, ei löö, ei lükka ja ootab sellist käitumist ka mängukaaslastelt. Ja kuigi, see pole vajalik, siis ka omad sõbrad ( nagu ka meie põnniga) küsime vastastikku, et kas me tohime mängida just selle ämbri ja rattaga ( kuigi me teame, et võib). Batuudil hüppamine on lubatud kõigil me maja lastel ja nende sõpradel, kuid seda ikka vastastikkusel lugupidamisel ja viisakusnorme üksteise suhtes täites. Ja mõnel lapsed käivad ja küsivad siiani, kas just sel ajahetkel tohivad nemad seal hüpata. Ei näe põhjust, et keelata.

Aga vaat mõnikord, tuleb see hetk, kus mõtlen küll, et misinimesed need on, kes ilma küsimata kasutavad kellegi istumisnurka ja batuuti kui avalikku ruumi kuuluvat. Mina ju ei lähe mööda alevikku jalutama ja vaatan, et näen seal hoovis on batuut ja lähen hüppama või et ooo….istumisnurk, lähen lebon natuke 😀 või et tulen istun su maja ette ja karjun ajaviiteks kellegi teise 2a põnni peale, samal ajal kui lapsevanem on meetri kaugusel.

Teine selline hämmastav liik lapsevanemaid on sellised, kes lähevad kaasa igasuguste külajuttudega ja selle asemel, et rahulikku eeskuju mida sõnadega näidatakse ka reaalselt eeskujuks anda, hoopiski hüsteeriaks muudetakse. Vürtsitatakse külajuttu omapoolsete väljamõeldistega ja elu ongi jälle hästi. Mõtlemata, mida oma väljaütlemistega teine tunneb.

Näituseks see täi teema. Oi see kütab endiselt kirgi ja draamat. 😀

Eile kirjutas mulle üks lapsevanem, kelle laps oli kutsutud pühapäeval, me piiga 8 ndale sünnipäevale. Kuid see perekond ei tule, sest ” selle täi ralli raames on hirm tulla sünnipäevale. Õnne soovime ikka kui näeme. See ei tähenda siis seda, et ma arvaks, et sinu lastel on, vaid mõnel külalisel, sest X ja C on, ja nemad mängisid kõigi teiste lastega ka. Samadel põhjustel ei lähe nad ka teise sõbra sünnipäevale.”

Tore. Kirjutasin siis neile X ja C vanemale, et no a’la küla vahel olnud kellegil täid, vaadaku oma laste pead ka üle. ILMSELGELT ei olnud neil lastel peas midagi.🙂 Aga sellisest süüdistusest ma ei hakanud rääkima, sest ma tean, kuipalju pahandust selline süüdistamine teeb.

Minu piiga mängis eile teise maja lastega, nende tüdrukutega, kel vanematel mõni nädal tagasi samasugune süüdistus me vastu varnaks võtta oli, kui nende piigadel täid peast leiti. Nägime ka nende piigade ema eile, kuid näost näkku endiselt vastavasisuline vestlus jäi pidamata.

Tahakski nagu öelda, et tunnista et jah, mu lapsel ja naabrilapsel olid täid. Mis seal erilist, pesime pead täishampooniga ja asi korras. Keegi ei korralda teile see eest boikoti ega täijahti. Aga see eest tembeldatakse nende poolt suvalised külalapsed või vanaemadele külla tulnud lapselapsed ” lasteks, kel on täid” Ainuke nali on selles, et nende laste pead on puhtad. Aga nende veksleid välja käinud vanemate südametunnistus peaks tekitatud kahju eest olema potipõhja karva must.

Või sellised inimesed, kes reaalselt suudavad sulle olulise ära rikkuda sellise südamerahuga, et imesta vaid. Mul on tatoveering. Värviline. Südamelähedaste elementidega. Ükssarvik, päikesetõus ja laste nimetähed.

Tegin sest see on üks olulistest eluetappidest. Tegin, sest kingiti see võimalus ning et tatoo tegija mulje oli selline, et keda julgeks 6h käsivarre kallale lasta 😂 Ei teinud selleks, et komplimente nuruda või tähelepanu saada. Aga viisakus ennekõike oleks okei. Nimelt, kui sulle ei meeldi või sa ei arva üleüldse tatoodest midagi, no ära arva aga ära avalda arvamust stiilis “Milleks seda vaja on? Kui oled vana ja kortsus, mis siis saab? Mulle meeldivad väiksemad/ühevärvilised ja mina teeks palju väiksema/rohkem varjatumasse kohta. Igalühel oma maitse.”

Stiilinäited. Aga polnudki VAJA, tahtsin sest mulle meeldib ja see pole stamptatoo, sest see on vaid mulle tehtud. Kui olen vana ja kortsus, on ka ükssarvik kortsus ja siis?😂 Maitse on tõesti erinev ja no selline on minu 😉

Ma olen ikka mõelnud, et kui minu lemmik tort on manhattani toorjuustukook küpsisepõhjal. Siis ma tellin seda kui mul on mingi tähtpäev, sest MULLE maitseb. Ja siis sa vestled hea tuttavaga, kes kommenteerib, et mis koogi tellisid?uh, väga hea, et sa seda manhattani toorjuustu ei tellinud, ma nimelt sellest küpsisepõhjast ei arva midagi, see ei meeldi mulle.

Mul on ka torte/ kooke mida ma heameelega ei sööks ja väldiks tegelikult heameelega. Aga ma tean, kellele meeldib ja tema kuuldes ma ei kommenteeri ala ma trühvli torti ei söö, sest see ei maitse mulle. Või et kui lähen külla ja peoperenaine on näinud vaeva valmistanud Tiramisu tordi ja ma hooletu õlakehitusega ütlen, et minu meelest on igalkujul Tiramisu rõve. Siis on tunne, nagu lööks jalaga kassipoega.

Kui mulle tuuakse sünnipäevaks trühvlitort. Naeratan, ütlen aitäh ja jagan selle külalistele lauale, võttes ka ise tüki või paar. Miks ma pean pisendama tooja rõõmu, et sai mulle tordi tuua. Samamoodi on kõikide teiste muude asjadega ka.

Ei ole vaja olla pisendaja.

Aga kõik on kinni vaid maitsetes ja eelistustes, kas hea maitse valss või maitsepiiril tango😉 millised on sinu maitse eelistused?

Vanaisal külas. Valgamaa ja Ahhaa tool.

Täna oli punane püha ja ilmselgelt vaba päev kõikidele. Meie otsustasime, selle mööda saata varem kokkulepitu põhjal sünnipäevi duubeldades vanaisa juures. Piigal on 23.08 sünnipäev ja vanaisal 6.09.

Saime kokku vanaisa juures. Vanaisa on oma hooviga palju vaeva näinud.

Hoovis on palju rõhku pandud lilledele, rohelisele murule ja teed ääristavatele elupuudele, mis pügatud ja hooldatud. Aias on ruumi mängida küllaga.

Istusime õues. Sest seal on hea varjualune, mis kaitseb palava päikese ja kimbutava tuule eest. Vanaisa oli mänguasju muretsenud, et lastel põnevam oleks ning vanaema küpsetanud sünnipäeva muffineid ja vaaritanud sünnipäevalistele maitsvaid roogasid.

Hiljem koju sõites möödusime laadast, kus tutvustati kaitseväe tehnikat ning erinevaid mootorrattaid. Ka Valga järve äärne oli väga ilus.

Ning tee ääres leidsime seekord ka üles AHHAA tooli. Tuleb välja, et neid Ahhaa toole on mööda Eestimaad mitmeid hiiglaste käed laiali pillutanud. Allolev pilt on tehtud Taevaskoja lähistel.

Heade emotsioonidega reis.😀