(Emotsionaalse) kaine inimese pĂ€evaraamat 😂

Ma kirjutan neist pingetest, ja miks peaks neist vabanema, sest see on teema, mis tegelikult vajab kajastust..mitte avalikkuse ĂŒldpilti arvestades, vaid indiviidi enda seisukohast parema mina ja maailmapildi poole. Mida vĂ€hem on inimese sees sĂ”lmede koldeid, seda rahulikum ta on ja seda kergemini voolavad tema suhted. Kui meil on palju sĂ”lmesid, on peaaegu vĂ”imatu olla oma lapsele austav ja armastav vanem ning tunda end koos lapsega hĂ€sti vĂ”i hoida ĂŒkskĂ”ik millist teist suhet meie elus.

MĂ”ni inimene vĂ”ib arvata, et tal ei olegi sĂ”lmpunkte
kuni ta saab lapse. PÕMM! Kuigi punased sĂ”lmed muidugi eksisteerivad igasuguses suhtes, toovad just lapsed meie punased sĂ”lmed kĂ”ige ehedamalt esile, sest meie need sĂ”lmed pĂ€rinevadki ju meie enda lapsepĂ”lvest ja ise last saades hakkavad minevikus omandatud vanem-laps suhtemustrid hoogsalt pinnale ujuma.

Enamik meist tuleb vĂ€hem vĂ”i rohkem autoritaarsest perekonnast. Sisuliselt tĂ€hendab see seda, et meil oli vĂ€he otsustusĂ”igust oma eluliste valikute ĂŒle (mida, kui palju ja millal sĂŒĂŒa, millal ja kui palju magada, kas minna lasteaeda vĂ”i mitte, millisesse kooli minna, mida selga panna, mida oma rahaga teha jne, iga vĂ€ikese igapĂ€evase otsuseni vĂ€lja) ja teisalt ka meie tundeid ei kuulatud, peegeldatud, ei oldud empaatiliselt kohal (“ah, see on lihtsalt jonn” vĂ”i “mine oma tuppa kuni sa maha rahuned” jne). Viise, kuidas inimesed pĂŒĂŒavad oma lapsi kontrollida ja manipuleerida vĂ”i neid lihtsalt teadmatult ja automaatselt alandavad vĂ”i nende arvamusega/vajadustega mitte arvestada on
 tuhandeid.

Kuidas neid minevikust kogunenud sÔlmikuid siis kaotada?

Et ajalugu ei korduks ning vaba, austav ja lapsega ĂŒhendatud vanemlus oleks mulle lihtsam ja kĂ€ttesaadavam igapĂ€evastes olukordades, vĂ”tsin ette KÕIK olukorrad (esiotsa tuli neid 13), mis mind Ă€rritavad ning tegin neist nimekirja. SeejĂ€rel vĂ”tsin need olukorrad ĂŒkshaaval ette ja kĂŒsisin endalt kolm kĂŒsimust:
1. Mida ma tegelikult tunnen selles olukorras?
2. Mida see mulle meenutab?
3. Mis on selles olukorras tervendav?

OH! Kui palju targemaks ma sain! Ja kui palju paremini oskan ma pÀrast seda suhelda ja valikuid teha! Vau-vau-vau.

Kaks esimest kĂŒsimust aitavad meil nĂ€ha, kuidas kĂ€esolev olukord  on lihtsalt reproduktsioon meie enda lapsepĂ”lvest. Viimane kĂŒsimus vĂ”imaldab aga panna paika tervendavad mĂ”tted ja toetuse, mida endale ja oma sisemisele lapsele saan selles olukorras pakkuda; kĂŒsimused, mida oma PĂ€ris Lapselt saan kĂŒsida, kuidas teda toetada ja viimaks ka tegevused, mida saan teha, et olukorda tervendada.

Selles protsessis tasub olla vĂ€ga tĂ€helepanelik. Kui tervendamata nvĂ”ib tekitada meis automaatseid reaktsioone, karjumist, viha, lapse sĂŒĂŒdistamist, tĂ€nitamist, autoritaarseid kĂ€ske-keelde-ultimaatumeid, siis hiljem rahunenuna seda lĂ€bimĂ”eldes ja uuesti-uuesti kĂŒsimuste vastuseid ĂŒlelugedes hakkab nupp tervenema ehk meie ajju tekib uus nĂ€rvirada. Kui sĂ”lm on paranemas, siis me kogeme endiselt ebamugavust, tunne kerkib endiselt pinnale, kuid me jÀÀme rahulikuks, vĂ”tame endale aega ja ruumi ja suudame teha paremad kĂ€itumuslikud valikud. PĂ€rast esimest korda lĂ€heb ĂŒha kergemaks ja kergemaks, sest uued rajad hakkavad ilmet vĂ”tma, me ei eksle enam automaatsete reaktsioonide ja pahameele padrikus. Juba tervenenud sĂ”lme me enam ei mĂ€rkagi, see ei saa puudutatud.

Niisiis, mis aktiveerib sinu viha? Sinu puudusteadvuse? Sinu solvumise? Sinu ebamugavustunde? Sinu kurbuse? Kui sinu keha otsas turnitakse ilma kĂŒsimata? VĂ”i hoopis see, kui laps karjub? VĂ”i see kui laps hakkab midagi nuruma? VĂ”i see, kuidas laps teeb oma rahaga valikuid, mida sina ei teeks? VĂ”i see, kui laps jĂ€tab toidu jĂ€rele vĂ”i puutugi sinu valmistatud rooga? VĂ”i Ă€kki sul ei ole lapsi, aga sĂ”lmpunktid tulevad vĂ€lja hoopis suhetes vanematega vĂ”i kaaslasega, töökaaslasega, ametnikega, vaadates oma pangakontot? Protsess jÀÀb samaks.
Oii, kuidas mulle ei meeldi eneseabi raamatud. Ega ma vist neid vĂ€ga ei usu ka, kuid on inimesi, kes usuvad, et leiavad sealt midagi enda jaoks, ja vĂ”ib olla lugemise hetkel, leitakse enda jaoks punkti, mis kĂ”netab ja raamat juhatab lahenduseni vĂ”i analĂŒĂŒsima vĂ€hemalt sĂ”lmpunkti. Siis vĂ”iks ju neid eneseabi raamatuid vĂ”tta tĂ”epĂ€he kĂŒll. Aga isiklikust vaatepunktist mĂ”tlen, ma kĂŒll, et meiegi blogi on meie enda enesetunde parendamiseks loodud…algselt sai vÀÀnikud kaasatud, sest nad olid koolikiusuga kimpus, ja mul oli vaja lihtsalt tööd . Koolikiusust ĂŒlesaamiseks lĂ”ime isegi kĂŒpsetusklubi jne…tore seltskond sai kokku.  NĂŒĂŒd on selleks justkui pigem elustiil saanud. Samas ka raamatute kirjutamine on teraapiline tegevus…. kirjutajale 😀 Ja  sellest on abi just mulle, meile. Lugeja, saab lihtsalt lugeda, kaasa mĂ”elda ja vĂ”ib olla leida mĂ”nest teemast endale soovituslike ideid vĂ”i nĂ€punĂ€iteid 😀 Ahh, tĂ€itsa rappa oma mĂ”tetega, nagu ikka, kui mĂ”te liigub kiiremini kui nĂ€pud klaviatuuril jĂ€rgi jĂ”uavad ☞Aga ma arvan, et sĂŒgisel ehk rÀÀgime lĂ€hemalt eneseabi variantidest idest omal kĂ€el jĂ”udmistest paremate tulemusteni koolis ja sĂ”prade hulgas, vĂ”imaluste ja silmapiiride avardumisest lĂ€bi laste ja noorukite silmade lĂ€bi, siis vĂ”iks avalduslik kasutegur juba kaugemate lugejateni ka jĂ”uda.

Aga kirjanduslikult saab ka sĂ”lmpunkte lasteraamatutes kajastada, nii saavad lapsevanemad, lastele ette lugedes koos olukordade ĂŒle arutleda ja mĂ”tiskleda. Kuidas vĂ”i miks tegelane Mari vĂ”i Mart kĂ€itus, kas see oli Ă”ige vĂ”i vale vĂ”i kuidas oleks neutraalselt suhtudes olukord lahenenud😀 nö (emotsionaalselt) kaine inimese pĂ€evaraamat 😂

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga