HobuveojĂ”ud 🐎

Aastasadu tagasi, kui Kukulinna mĂ”isas, veel kappasid hobused ja kilisesid turvised, kostis rĂŒĂŒtlite jutukĂ”minat ja terasekĂ”linat, vankreid vooris mitukĂŒmmend lĂ€bi allee, vaatidega sĂŒgisande vĂ€ravast sisse. Haukusid koerad ja hiirtel polnud keldris pidu. Onnid olid madalad ja maarahvas ĂŒksteisega viisakas. Muru rohelisem ja taevas sinisem. Kogu kĂŒla hirmuks oli aga postiproua, kelle sĂ”navara oli hullem kui kohalikul voorimehel. Ja tema punane hobune, mis oli kiire kui tuul ja alailma porine, must kui pajapĂ”hi lĂ”kkeasemel. Kui postiproua kĂŒlaelanike hoovidesse sisse kappas, peitusid kĂ”ik tubadesse, hoovi sĂŒgavamasse nurka, sest kunagi ei teadnud, mis tujus postiproua ratsu seljast maha kargas vĂ”i mis kĂ€rbes just teda oli hammustanud. Kui postkasti all, oli kellegi asjad ees, siis loobiti post maha vĂ”i visati kuhugi peale. VĂ”i lĂŒkati asjad, eest laiali, nii et korralikus ja viksis majapidamises valitses segadus. Kui sa polnud Ă”igel ajal kodus, oli postiproua Ă”iguseks sind lĂ€bi pragada. Kui olid tellinud raske paki, oli postiproual Ă”igus seda mitte ratsu seljast maha tĂ”sta ja kui sul polnud paki eest tasumiseks kuldmĂŒnti kukrust vĂ€lja koukida, siis said nii, nagu oleks kass tuppa hĂ€da teinud. Kui mĂ”ni julgem talunik, julges, kaebuse linnasakstele teha, tuli postiproua, su ukse taha ja sa said aastateks vihavaenlase, kes isegi tervitada ei vĂ”tnud vaevaks. Kelle silmis, talunik, madalamaks kui muru jĂ€i. Tema pĂ”rgupĂ”hja suksu möirgas, ja kappas, tihtipeale lendasid kapjade alt ka vĂ€iksemad kivid. KĂ”ik kohalikud teadsid, et kui postiproua ringi kappab , tuleb koerad kassid lĂ”a otsas hoida. Lapsed toas hoida, et kaitsta neid arutu kapjade alt. TĂ€napĂ€evaks pole kohalikus asumis palju muutunud. VĂ”ib olla vaid see, et …. hobune on neljarattalise hobuveo jĂ”i poolt vĂ€lja vahetatud ja proua postiljone, enam naljalt ei kohta. 

* Illustratsiooni autor, on imeline Jana Valge

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. NÔutavad vÀljad on tÀhistatud *-ga