Mis toob meid kokku või mis loob külast kogukonna?

See on selline küsimus, millele hakkasin mõtlema täna õhtul, kui päeva sündmused selja taga. Täna juhtus mõndagi, milles polnud küll negatiivsuse kübet, kuid mõtlema panev siiski. Aga nagu ühes klassikalises raamatus “Agu Sihvka annab aru”, algab jutt nii, et kõigepealt peab alustama algusest.

Täna hommikul lapsi koolibussile viies ja sealt tagasi sõites, vaatasin, et sõidutee peal seisab mingi loom- kohevakarvaline pundar, mis üle tee kraavi kalpsas, pikema vaatluse tulemusena tuvastasin selleks oleva lamba. Minu üllatuseks oli tee peal kaks täiega nunnut lammast, kes mind nähes muidugi kraavi ja seal olevale põllule kalpsasid. Põllul oli muidugi lambaid teisigi. Esimene mõte oli, et oot mida kuidas lambad siia said ja niiviisi lahtiselt lastaksegi neil olla. Teine mõte oli, et oot äkki on nad kellegi valvsa pilgu alt lihtsalt putku pannud ja keegi otsib neid taga. Juula külas, ma kedagi ei tea ja sestap sai kohe automaatselt helistatud oma naabrile, kes ka mõnd lammast ja talus toimetab. Tema ei teadnud, kelle lambad ula peal olla võiks ja tema enda oma oli turvaliselt kinni. Järgmine mõte oli, et oot äkki juhtub nende lammastega midagi ja äkki ikka peaks kellegile märku andma. No tõesti, mingi suvaline lammas! Ja saatsin siis sõnumi Juula küla kogukonna juhile, et nägin lambaid teel, kas teab kelle oma ja mis saab. Vastus tuli üsna ruttu, et temagi ei tea, kella lambad konkreetselt, kuid lambad uitavadki ringi, sest vili võetud ja lambad vabakäigul. Tore, mullegi teadmiseks, sest muidugi kust pidin mina teadma ja teisalt, järgmine kord kui kellegi lammas sõidutee peal surma saab, siis ei ole see ka autojuhi süü. Aga mulle meeldis väga see suhtumine, et kui ma avaldasin muret ja andsin teada minu jaoks ebatavalisest nähtusest – suur armas paks villakera keset sõiduteed- aktsepteeriti seda ja keegi ei näidanud näpuga, et näe! loll vingub mingi lamba pärast keset teed.

Olen ennegi öelnud, et Juula külas, tegutseb ehtne küla vaim. Viimaste päevade valguses hakkab mulle tunduma, et ta on selline kunstniku hingega vaim. Hommikuti hoiab ta hõbedasi udukardinaid põlduded, piisavalt kõrgusel, et kitsed saavad pea “pilvedesse” pista. Kuldne päikesetõusu kiired kahkjatesse pilvedesse värvilisi triipe tõmbamas. Erksavärvilised puude lehed moodustamas tõelise sügiskombo oranzidest, kollastest ja punastest lehtede säbrust. Ja kuna ta on kunstniku hingega, siis igale inimesele, kellel on aega mahti seisatada, pilvi vaadata või metsavahel värsket õhku kopsudesse sõõmu tõmmata, neile annab ta tänutäheks kaasa inspiratsiooni kübemeid, mida edasi astudes liita ja lahutades elemente, võib sündida ääretult metsik + toimiv idee või lahendus vaevavatele probleemidele, või hoopiki idee kuidas kirjutada edasi raamatut, lastejuttu või tõmmata see viimane pintslitõmme poolelioleval lõuendil. See ehtne küla vaim aitab sind, kui oled kuhugi autoga kinni jäänud või siis kui sul on vaja abi, et nädalake paar järgmise palgapäevani välja vedada. See vaim on õpetanud inimestele, et ei anta hädasolijale kätte kala vaid selle asemel hoopis õng. Ja selline vaimsus, toobki kõik külaelanikud kokku ühiseks kogukonnaks.

Ma võin ka öelda, mis ei too inimesi kokku ja mis suuretõenäolisega liitmise asemel hoopis lahutab. Täna oli siis meie endi koduküla koosolek, nedesamade inimeste poolt, kes suvel otsustasid hakkata liitma kogukonda. Tänasel koosolekul oli reklaamipõhiselt toimumas külaelanike arvamuse kuulamine külaprobleemide jne näol, oodati lahendusi ja arvamusi, et mida hiljem siis vallavalitsusse edastada. Olgu aususue huvides öeldud, et mina seal koosolekul ei käinud, sest algas see piisavalt ebasobival ajal 17.45, mil mina alles piigaga kunstitunnist jõudsin. Aga käisid mõned naabrid, kellele üsnagi arusaamatuks jäi koosoleku eesmärk. Koosolek ei olnud ratsionaalselt üles ehitatud ja lisaks kõigele muule, muutus ka mokalaadaks. Ära kuulatud probleemidest jäi meelde ühe pensionäri mure, selle üle, et teiselpoole järve asuva hobusetalli jäätmed suubuvad järve. ( Oleks paslik mainida, et sinna need ei suubu, sest talli omanikud on seda ette näinud ja on ette võetud toimingud, mis seda ei lase toimuda. Pealegi on talli ja järve vahel sõidutee ja soo.) Teine mure oli see, et mõnikord kostab motoklubi territooriumilt mootorrataste helisid meie külla. (Ausalt?!? 2-3x aastas kostub midagi mõnikord meie külla ja see on selline probleem?) ja kolmas meeldejäänud teema oli see, et meie külale on vaja külaplatsi. Kuhu? No kuna väga ruumi kuhugi mujale pole, siis pakuti välja kivipark või liivarand. Samal ajal, aga eelmisel koosolekul pakkus välja sadamakapteniproua, et nemad ootavad külaelanikke ja noori ja lapsi oma sadamasse, mis võiks muutuda ka kogu küla nö keskuseks ( platsiks), kus võiks korraldada kasvõi esimese sellise ürituse, kus külarahvas võtab kaasa oma piknikukorvid ja tekid ja vabas meeleolus ja õhus ütleb oma naabrile tere. Aga see ettepanek on vist jällegi meelest läinud, sest miks muidu leiutatakse jälle jalgratas?

Meie külal puudub selge vaimsus, ja see ongi asja tuum. Ahjaa, mainin ära ka asjaolu, et enne kui hakatakse lahendama probleeme, mis seotud teise küla talliga jm, siis enne seda võiks külarahvas kohalik ka, mõista et ka pensionärid autoroolis ja noored jõmmud audide-bemmide roolis, et üleval Saadjärve tänava alguses on liiklusmärk, mis näitab ära, et kogu külas kehtib 30 piirang ja parema käe reegel. Parema käe reegel kehtib juhul, kui auto sõidab õigetpidi tänavast välja. Vaid sellisel juhul, kui auto tagurdab vms – on eesõiõigus teisel autol.

Ühesõnaga, mis ma siis öelda tahtsin, ühtne kogukond ei saa tekkida tühjast kohast, kogukonnal ei ole vaja toimimiseks välja leiutada jalgratast vaid hoopis oskuslikult kasutada ära pisikesed detailid mis on juba olemas, et tagada jätkusuutlik ühine eesmärk ja vaimsus. Kuid esmalt tuleks ära otsustada , mis on meie küla eesmärk sellel teel ja mõelda, kuidas tekitada see huvi osalemiseks ka nendel inimestel, kellel on lihtsalt niipalju tegemist, et oma piskut vaba aega küll krimpsus näoga naabrimuti või kogu aeg kellegi kallal oma teelt teritava naabri Maaliga, aega veeta ühiselt ei tahaks.

Olen veendunud, et tõepoolest, et kui kõlab Juula vaimu hüüe, et metsapuud tuleb talveks koju tuua ja riita laduda, on rohkem kui üks mees seda tegemas ja saavad riita laotud nii enda, kui naabri Kalle puuriit.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga