Sildiarhiiv: elu

Maailma elulistest kiiksuga – asjadest :D

Maailmas on hästi palju asju, millest ma aru saan, nagu et ma pole mingi maakas, siin, eks ole. No võib olla olen ka üks selline väikse kolkaküla maakas 🙂  Päris äge oleks kuhugi eestimaa väikse saare peale kolida ja  hakata näiteks …Kunksmooriks? 😀  Pole vist eriline tulevikukarjäär 🙂 Nii, et sellest, ma saan täitsa aru.

Maailmas on hästi palju asju, millest ma veel  aru saan. Näiteks, kui puu pooleks saagida, siis saab teada, kui vana see on. Või näiteks, et hokis ei tohi üle kahe joone sööta, siis on suluseis. Ning, sibulast, meest ja sidrunimahlast saab võimsa köharohu ja  et parkimistrahv tuleb, kui unustad kella panna või selle õigeks märkida. Või seda, et munad säilivad tegelikult külmikus hästi kaua ja liivast saab teha klaasi, kui oskad. Võimas. Ent kahjuks on ka asju, millest ma absoluutselt aru ei saa. Näiteks kuidas on võimalik tantsuetendustega raha teenida? Just nendega, kus öösärgis näkid aelevad paljajalu Kanuti Gildi põrandal. Kuidas see üritus plussi saab jääda? Samuti ei saa ma aru, kui vana on Anu Saagim, kuidas inimesed ikka veel koptereid/lennukeid/ laevu jne  usaldavad ja miks osa rahvast tellib eritellimusel numbrimärke.

Sealjuures kõige vähem mõistan ma just seda viimast. Aga samas olen ma eriti autokauge inimene ka…hea, et vähemalt tean, kuidas käima käib ja liikuma hakkab, pöörab ja seisma jääb. Nendes nimeplaatides mingit mõistuslikku või vajaduspõhist momenti püüda on aga tõenäoliselt sama, nagu õngitseks kaevust haugi. Üsna kindlalt ei näkka, aga ikka ootad ja loodad. Istud oma ridvaga. Endal vaikselt juba idika tunne peal. Vahepeal ma mõtlen, kui kuskil näen Helena1, Helena2 vms, siis on ju lootus, et äkki oli numbrimärk kingitus? See tundub ainsa mõistliku põhjusena. Kink kelleltki armsalt, kes teeb alati väga originaalseid ja rõõmustavaid kingitusi nagu näiteks kott liiva või sokipaar, millest üks puudu….ning sul lihtsalt pole südant seda minema visata.

Need on ilmselt need vennad, kes lapsena kleepisid oma toas kõikidele asjadele värvilised post-it paberid ja kirjutasid sinna peale, mis asja külge see post-it on kleebitud. Ei, see ei ole debiilne, see on väga lõbus. Ma arvan, no juhuks, kui sa ei tea, et klammerdaja on klammerdaja, siis sa saad klammerdaja pealt lugeda, et see on klammerdaja. Aga noh ega seevastu pole ma ka kuidagi seda usku, et need, kellel ikka siiras huvi end debiilikuvalgusesse seada, ei peaks omale spetsnumbreid saama tellida. Veel vähem olen ma seda meelt, et nende väljaandmist peaks piirama. Midagi ei peaks piirama. Mitte midagi. Mitte kunagi. See vabadus toob numbritellijatelt aastas pool milli maanteeameti kontole. Abiks ikka. Nende vendade tang, tehke, mis tahate, nuusake sajastesse või tellige numbrimärke. Mingit tohutut vahet neil kahel just pole. Senimaani tundub aga küll nii, et eritellimusel numbrimärgiga sõitmisel ja maantee sirgel lõigul 200 kh/h kiirendada, pole sisuliselt mingit vahet. Sul endal on küll lõbus, aga teised vaatavad ikka, et debiilik vist…

Aga mida see väikese linna maakas ikka teab 😀 Seda enam, et veel elulistest maailma asjadest, mis pisikese mutrikese  enda veeklaasi just ei loksuta 🙂

Küll see rahulik ja “igav” elu on ikka mõnus.  Hommikul  ärgatakse rahulikult, teeme pannkooke. Ja siis kimame sünnipäevale Tartusse last viia. Mõnus, kui pärast ei pea lapsele järgi kimama, vaid ta mõnusalt koju tuuakse tagasi. Laps on muljeid täis ja pool õhtut pajatatakse, kes kus ja mida tegi või ütles.  Pärastlõunal käisime jalutamas. Tüdrukud üksteise võidu soovisid ikka vankrit lükata. Eile oli meil külas talgute päev, riisuti ja pärast vist oli mingi soe toit vms töö tasuks.  Eelmistel aastatel on ikka pirukat pakutut. Minu lapsed ei käinud,…eile 😀 Aga täna  riisusime omaalgatuslikult paar meetrit OMA akna all ja tõin neile ise poest limpsi 😉 Pärast muidugi õppisime: tuunisime väikest maaka tarkust matemaatika, kirjanduse ja loodusloo valdkonnas. Mugisime shoksi ja mängisime lauamänge . Õhtul oli vaja ära vaadata nägude ja laulu saade ja siis juba niisama äkki nad olid kadunud ja oma vooditesse pugenud. Ükspäev oli meil selline värk, et kõik suured pidid väikestele vähemalt kaks unejuttu lugema 😀 Arvake ise, mis kell magama saime. Aga igaljuhul, pigem unejutu kolme-neljakordne lugemine, kui mitu tundi silmad kõõrdis teleka taga multikasse imbuda.

Armastan oma väänikuid.  …..  kuuni ja tagasi!

Head ööd, kallid “pisikese maaka mutrikese” sõbrakesed,  homme kirjutame jälle….rämpstoidust, ja millestki muust elulisest veel 😉

“Minuga ei juhtu….”

Avad hommikul ajalehe, ja loed…. juhtus avarii, hukkunuid nii ja nii palju. Järgmine artikkel kirjutab sellest, kuidas keegi haigestus ja vajab abi, silmadega allapoole libisedes leiad järgmise artikli, kuidas keegi kaotas kodu jne. Kohutav. Ja, need inimesed, kes sel hetkel ajalehte loevad, tänavad mõttes, et nende elu on hetkel korras. Mõni mõtleb, aga, et “Minuga ju ei juhtu…”  Istudes autorooli, ei kinnita turvavööd, sest temaga ju ei juhtu…… teine sõidab autoga maanteel alati piirkiiruses sees, turvavöö kinni…..temaga ju ei juhtu midagi. Mõni ei reisi laevaga, lennukiga, siis temaga ei juhtu midagi…. Aga juhtub küll. Mõni võib olla mõtleb, et noh karma võib juhtuda küll. Aga tegelikult kipun arvama, et meil inimestel pole õrna aimu ka, miks midagi kellegiga juhtub.

Autojuht võib sattuda avariisse mitmete tegurite koosmõjul ja tema tegur ongi olla osaleja. Ka äkkpidurdus võib tekitada raskeid vigastusi neile, kes ilma turvavööta. Ka supi sisse võib kodus ära uppuda….ei peagi kuhugi kaugele reisima. Ja karma? Karma on lihtsalt hea viis seletada, et noh talle on ju paras, et temaga nii juhtus. Aga….

Miks juhtub siis heade, armsate ja ka väikeste lastega midagi? Miks sai Haaberstis, Tallinnas ühe pere kolm last korraga surma, sest majas oli gaasileke? Ühe õhtuga kogu pere? Südamlik kaastunne vanematele.

Ma ei kujutaks seda valu ettegi, kui midagi peaks lastega juhtuma. Kui mu vanimal lapsel oli see põlvevigastus – ma juba siis hullusin. Kui kõigiga korraga peaks midagi juhtuma, ma ei tahakski vist ise enam elada. Miks Venemaal, kaubanduskeskusesse said kannatada pered ja lapsed. Keegi ei oleks osanud oodata, et ilusal päeval kinno minnes, nad sealt enam terve perega ei naase.  Kui õnnetustes, avariides ja katastroofides on võimalik leida süüdlane ja ta kahju eest maksma panna, siis kuidas sa paneb maksma inimese, kelle vea tõttu on kaotanud lapsed oma elu ja pered edasise elumõtte?

Aga kui inimene haigestub, keda siis süüdistada? Arste, kes on uuringuid läbi viinud poolikult? Inimene, kes jookseb terve elu arstide vahet, aga kirjutatakse välja vaid ravimeid ja diagnoositakse üks haigus, teise järel aga seda haiguse tekitajat ei leita, sest…. jah, miks? Ja siis lihtsalt ühel hetkel, täiesti ootamatul hetkel, saab inimene sellise diagnoosi, et… kogu pere ei suuda seda uskuda. Ja mõtleb vaid, et miks mina, minuga ju ei juhtu….

Mõned aastad tagasi, meheõel avastati tromb, liikumas kopsu poole, tal vedas. Ja süstib endasse verevedeldajaid. Tol hetkel, tundsime talle kaasa, kuid reaalselt me ei mõistnud olukorra päris tõsidust, ( sest minuga ei juhtu ju…)  kui…ühel hommikul ärkasin üles 4x suurema ja tumelilla parema jalaga – süvaveeni tromb. Maailm kukkus kokku ja kandsin end mõttes maha. Heade inimeste toetusega. Ja sooviga laste pärast elada, tulin ma sellest välja. Kahjustused piirdusid jala veenide kahjustusega. Ja hiljem, nüüd kui rasedaks jäin, pidin end selle tõttu igal hommikul kõhtu süstima ( verevedeldajaid)

Me mõtleme. Jah, ka mina mõtlen, et kõik juhtub kuskil kaugel, eemal ja kellegi teisega. Aga tegelikult me peaksime olema iga päev tänulik selle üle mis meil tegelikult on olemas. Sõbrad, vanemad, lapsed, töö, perekond, tervis. Ja tegema kõik, et me kogeksime head ja rõõmu igapäevaselt, nendega, kes meile kallid. Nautima iga päev, ka siis kui mõni teine päev on natuke hallim ja meil ei lähe kõik nii hästi või plaanipäraselt, kui me oodanud oleme. Võtke iga päev oma elust osa, kaasake sinna pere, vanemad, sõbrad ja tundke end hästi, turvaliselt, kaitstud ja armastatult. Igasugused pseudoprobleemid ( mida ta minust mõtleb, oi kuidas ta ikka võis, ta on ikka paras nõid jne)  jätke seljataha, need ei ole absoluutselt tähtsad. Ärge oodake seda hetke, mil teie ellu on kihutanud suur hävitusrong, te seisate keset rususid ja teil pole midagi. Ka mälestusi mitte.

“Minuga ei juhtu….” edaspidi võib aga mõelda just sedapidi, et kõike võib juhtuda ja enamasti siis, kui sa ei oska seda oodata…. Ole valmis ootamatuteks, kuid seni püüa päeva igapäev koos oma lähedastega.