Sildiarhiiv: hirm

Hirm 

Inimeste foobiad tegid mulle väiksena nalja, sest mida kõike lapse meelest küll täiskasvanud ei karda – avaraid väljakuid, ämblikke, kinniseid ruume, vannis käiku, prantslasi, kollast küünelakki. Igal foobial uhke ja originaalne nimetus.

Tegelikkuses on hirmud naljast kaugel, kuigi ega minusugusele teismeline polnud ainus rumaluke, kellele foobiad mingil seletamatul põhjusel naeru peale ajasid. Võib olla on see põhjus täitsa seletatav. Ehk tuleb teiste inimeste totravõitu foobiate üle irvitamise põhjuseis otsida iseenese foobiate tagant. Äkki on teise inimese hirmu üle kõkutamine, kergem, kui enda omadega toime tulla?
Minu lapsepõlve koolitee, viis üle emajõe silla. Ja millegipärast see mäslev ja kobrutav tume vesi, külastas mind tihti unenägudes. Enamasti ma kas kukkusin sillalt vette, sõitsin vette, laev uppus ära jne. Ja ka kohalik pisike järveke, tekitas minus pisut õudust….alati oli selline tunne, et ….Kaunis jabur hirm, kas pole? Palju jaburam, kui hirm hiirte, magamise või kõuemürina ees. Minu jaoks mitte. Minu meelest oli täiseti normaalne järve ( jõevett) karta. ma ei tea, mida minu vanemad tegid, igatahes ma kõrgust ei karda, vette julgen hüpata, ka lapsepõlve kodu lähedal asuvas järves käiksin vist ujumas 🙂 ja silda julgen ka ületada jalgsi, kui autoga sõites.. Aga tean täpselt, mida nad ei teinud – nad ei naernud kunagi mu hirmu üle. Nad suhtusid sellesse tõsiselt.
Lastel on igasuguseid hirme. Kes pelgab pimedust, valju häält, kes putukaid, kes voodi all elavat kolli. Lastega tuleb olla tähelepanelik, kui ta kardab midagi, on mõistlik see hirm miskit pidi vähendada, eemaldada või pisendada.
“Emme, ma lähen pissile, tule pane tuli põlema” Kuulen seda lauset tihti ja mitu korda päevas, sest kui lapsel on pissihäda, pean minema ja pimedas koridoris tule põlema panema. Kui magamaminek käes, pean öölambi põlema jätma. Kui laps tahab õue minna, pean teda koridorist läbi saatma ja seal tule põlema panema. Tegelikult on laps hakkaja ja julge tüdruk, kuid väga elava fantaasiaga ja  ei pea seepärast ka pikalt nuputama, millest pimedusehirm tekkis.Vahepeal hirmud kadusid, kuid sügise hakul naases hirm ja kole pimedus, millele erinev nägu ja nimi. Seekord vallandus hirmu  multikad youtubes ja telekas.
Internetis surfates leidsin infot hirmude tagamaade kohta. Mõistsin, et hirm on loomulik kaitsereaktsioone, mis aitab meil ohtlikke olukordi vältida ning lapse arengu ülesanne on õppida hirmuga toime tulema. Kuigi vanemale võivad lapse kartused tühised  tunduda – “Saa ometi aru, kolle pole olemas!. ei too lapse hurjutamine lahendust. Last tuleb õpetada hirmuga toime tulema, muidu võivad kujuneda ärevus ja foobiad.Koolieas muutuvadhirmud reaalsemateks. Hirmu süvendavad teadmatus ja tekkinud lüngad täidab laps fantaasiaga.
Last aidates on kõige tähtsam tema hirmudesse tõsiselt suhtuda. Ükskõik kui tühine ja  ebareaalne hirmu põhjus ka poleks. Lisaks tuleb telekas ja internet saada kontrolli alla. Hirmsad videod panevad fantaasia tööle ja tekitavad hirmu ja ärevust.
Sageli on lapse hirmude taga sügavamad hirmud. Lapsed tunnetavad vanemate segaseid aegu ja suhteid – laps võib kannatada hoopiski mahajäetuse hirmu all – mis juhtub temaga kui ema ja isa lahku lähevad?
Kui laps tunneb hirmu, tuleb anda mõista, et hirmu tunda on normaalne ja et ma aitan teda. Ei pisenda tema muret, vaid toetan. Kuulan. Rääkides hirmudest saab laps need endast välja ja ei tundugi need enam nii koledad.
Praegu on laps oma edusammude üle uhke – õue saab mindud, kui keegi seisab toa uksel, kuni ta õue jõuab ja vetsus käimine pole enam problemaatiline. Vahel kuulen talt lugusid, kuidas kollid plehku panevad ja ta neist alati jagu saab. On ka päevi, kus pean teda julgustamas käima, kuid nüüd juba kahtlustan, et ta soovib minuga lihtsalt aega veeta ja kollidest on saanud põnev ettekääne 🙂