Sildiarhiiv: hygge

Heade maitsete sügishooaeg on alanud.

Ma juba olen kord sellist isevärki inimene, kellele meeldivad head maitsed nii söögi,-joogi kui ka iseenda isiklikus elus. Isiklik elu hõlmab siis laste tegemisi, kool-lastead ja kogu muu kodune elu ja suhtetasandil elukaaslasega. Ka koostöö peab olema alati heade maitsetega tasakaalustatud. Sest riknenud “midagi” või terake üleliigset pipart, rikub ära roa terviklikkuse, seotuse, maitse ja võibolla ka roa esindusliku väljanägemisegi.

Minu jaoks algas tegelikult heade maitsete hooaeg juba suvel, täpselt daatumit hetkel ei mäletagi, aga ilmselt millalgi siis, kui ma hakkasin paraleelseid jooni oma väljaütlemiste ja jälgima, mida ma omale sisse söön – ei olnud kummalgi päris head maitset. Okei, on okei, kuid see polnud hea.

Hakkasin jälgima, kuidas inimesed käituvad mu ümber ja mida nad räägivad, et näha milline on nende maitse, kas see klapib minu nägemusega heast maitsest, sest kuigi erinevused rikastavad, siis kahest kokast, kellel on oma nägemusedd ja seda võimatult erinevalt soovitakse saavutada, siis head rooga sealt köögist ei välju, sest kaks kõva kivi, head jahu ei tooda. kui puudub hea jahu, puuduvad head omadused ka sellest valmistatavast toodangust.

Ja praeguseks on nii, et ma olen tänulik, me laste uuele kooliperele kevadise võimaluse üle ja ka praeguse toetava suhtluskorra üle. Väga mõnus tunne, on alles lõunaajal stuudium avada, näha seal häid hindeid ja lihtsalt koos lastega koolitunnis läbitud materjal korrata ja valmistuda järgmisteks koolipäevadeks. Kahe nädala kokkuvõttena võib täna öelda, et paremaid õpetajaid, koolikaaslaseid ja kooli keskkonda ei tahagi tahta. Isegi logistika edasi-tagasi transport on paika loksunud ja kui tahta parimaid õpitulemusi või häid maitseid, tulebki mugavustsoonist välja astuda ja proovida iga päev teha midagi teistmoodi, kui eelneval korral, sest sellest sünnivadki uued võimalused ja maitsed.

Muidugi, sel sügisel toimus lasteaias personali muudatused ja kuigi alguses tundus see tobe, siis kas see polegi siis muud kui üks uus võimalus, näha oma lapse kohanemisvõimet ja arenemist teiste kasvatajate käe all, kes on varemgi mulle hea mulje jätnud. Tüdrukul on kõik hästi, sest ka tema on koondunud gruppi, kuhu kiibitsejatele asja pole.

Pisike pähklike, me põnn on kolmandat päeva oma sõimerühmas. Kasvatajate töö seal grupis on ränk. Ausalt, ma ei mõista vanemaid, kes viivad lasteaeda oma alla kahe aastase lapse, kes pole mähkmetest priiks saanud ja kelle bioloogiline kell soovib kolm korda päevas und. Enamus ajast viibib see laps kasvataja süles ja nutab emmet taga. Ja ülejäänud rühma lapsed lihtsalt mängivad, või ühinevad aeg ajalt nutukooriga. Meie põnn avastades, et olen ära läinud, muutus eile osavõtmatuks lapseks, otseselt ei nutnud ega karjunud ja hüsteeriliselt mind taga ei otsinud, kuid seisis vaikides ja ei lubanud ennast puutuda. Alles õue minekuks oli niipalju leebunud, et lasi softshelli selga panna. Täna proovime juba lõunasöögiks sööma jääda. Iga päev, sammuke korra edasi. ka selle rühma kasvatajad on ääretult ägedad inimesed ja on alust eeldada, et kui kõik lapsed leebuvad ja korraga harjuvad, tuleb sealt üks väga vahva rühmakooseis.

Hea maitse peab olema ka asjade ostul, näiteks raamatud, kodune mööbel, tapeet seinas või hoopis ülim vajalik tarbeese – kogu pere auto, mis viib punktist A punkti B. Tegelikuses, on auto ost ülim protsess, kus on hea maitse oluline, sest kui veedad päevas mõnikord rohkem kui 100 km jagu istmel, siis peab olema avarust, ruumi ja mugavust, et oleks võimalik logistiliste peatuspunktides endale 15 min “muude mõtete vabu” priiks võtta. Minu hea maitse eeldab seda, et mul on autos alati head mugimispala, shokolaadi või kummikomme, mis närtsitanud tujule alati särtsu sisse lööb. Mõni hea raamatupala, mille 15 minutiga nagu kiirtoidu sisse ahmida saab. Või kitarr, saiakesed, kuum ja magus kohv, mis kerge pähklise aroomiga. Hea vaade ei tee ka midagi paha 🙂 Meie auto puhul on heaks suureks plussiks see, et enam pole telkimine või pikniku plaanide spontaansed hetked probleemiks, kui lemmik telkimisala on kinni ja järgmises lõkkekohaski juba keegi ees, siis on väga mugav otsida hea vaatega teeserv või järve äär ja piknik/kodukontor/lebola autosse ära mahutada. Siin on nii palju ruumi, et saab teha ka lõunatudu, vaadata arvutist multikaid….ilmselgelt, see kes auto ostis, sel sellil oli tohutult hea maitse 😉

Hea maitse rikkumise vältimiseks olen hoolas, kuidas mina oma väljaütlemisi serveerin või millal on õige aeg vürtse vähendada/lisada või segada. Mädasid õunu tuppa ei too, kuigi vahest mõne plekiga võib, sest vahel on plekiga pirni sees, mesimagusvili. Alati tuleb osata vaadata pealispinna alat kaugemale ja mitte luua eelarvamusi oma eelnevate kibestunud kogemuste põhjal. Alles ükspäev mune praadides, lõin puruks muna, kust valgus välja tappev hais ja hallollus. Ilmselgelt oli kogu roog rikutud. Ega see, siis tähenda, et ma seepärast munaroast loobuksin. Edaspidi, kui ma viitsin klopin munad eelnevalt kaussi laiali, ja siis lisan pannile. ( Kui ma seda teha ei viitsi, vaat siis on oht korrata oma ühte negatiivset kogemust 10 aasta jooksul).

Leian, et sellel sügishooajal on neid häid maitseid ja heade maitsetega inimesid minuga samas paadis üsna mõnusalt ja parajalt. Igaühel oma köök ja kokkusaades mõnusa melu kokku saab. Ja nii see ju olema peabki.

Nii köögi,-joogi kui isiklikus elu ja karjääriplaanis. Ärme siis lase, sel terakesel pipral oma suuri mõtteid ja tegutsemisjulgust pärssida.

Häid maitseid!

Piparkoogid, glögi, kingid, pere ja jõuluhullus, nonsenss hygge

Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.