Sildiarhiiv: jalad seinale

Laupäevak

Hommik algas vihmasabinaga. Kuid õues, oli üllatavalt soe. Isegi üsna mõnus. Pisemad tüdrukud läksid täna sugulaste juurde mängima. Suure nuiamise peale lubasin. Mis tähendas muidugi seda, et ise viisin, ise tõin ja lapsed said kogu lõbu. 😀 Olgu tegelikult ma tunnistan, mulle meeldib autoga sõita,  ja selline 4o km edasi tagasi, on üsna ok – tundub, et kui liikumist õieti sättida, siis on ka pisipõnn leplik ja magab autosõiduvältel.

(ups. Praegu meenus, et õhtune lihapraad on veel ahjust välja võtmata 🙂 õnneks on ahi välja lülitatud, aga no siiski. Õhtul veerand 11 avastada, et õhtusöögiks mõeldud liha on veel lahti lõikamata 😀 )

Aga tüdrukud läksid mängima. Jutuvadina järgi ja väsimusastme järgi olen veendunud, et neil oli väga väga tore. Järgi minnes oli üks pettunud, et ma neil ööseks ei lubanud mängukaaslaste juurde jääda. Ja teine kurtis, et nad said ju nii vähe mängida 😀 Enamuse ajast olid nad vist õues olnud, toas joonistanud ja lubanud oma juustesse patse punuda. Ja nagu viisakatele ja viksidele lastele kohane olid nad ka lõunasöögi kenasti ära söönud. Suuremad lapsed mängisid lihtsalt kodu juures. Tegime koos  pitsat. Ja kogu see aeg pisipõnn magas õiglast und.

Käisime temaga õhtul vannis ja tegime korralik õhtusöögi ( lisaks sellele, mis ununeski ahju 🙂  Paneerisin kanafileed jahu sees, keetsime kartuleid, toorsalat ja kõrvale külm piim.  Magustoiduks shokolaadikook vaarikatega. Tunnistan – ei saanud koogist ühtegi viilu 🙂 Esmakordne.  Lugesin raamatut. Jõin teed. Ja kuulasin muusikat. Ka harukordne, et ilma suurema kamandamiseta tahetakse minna voodisse ja küsitakse lühike unejutt ja et kella üheksaks õhtuks on toas vaikus. Ja unenohin.

Arvan, et oli üsna “jalad seinal” laupäevak. Vahelduseks oli hea kogu perega ” mitte-midagi-teha”. Lõpmata tore. Tee proovi 🙂