Sildiarhiiv: jõulud

Iga asi omal ajal või natukene hiljem

Täna kirjutaksin sellest, kuidas iga asi juhtub põhjusega ja täpselt sellisel ajal, et kas õigel ajal või siis natukene hiljem. Ma pole kunagi, sellest sõnakõlksust nagu õieti aru saanud. Aga antud juhul tuleb juttu lasteaiast ja sellest kuidas ühel pärastlõunal lapsele järgi minnes, teatas kasvataja, et väsinud poiss oli teiste eeskujul riietest välja ukerdanud, endale meeldiva voodi välja valinud ja usinalt käsi põsakil unejuttu kuulama asunud. Ja alates sealtmaalt läheb üks väike poiss rõõmsal meelel lasteaeda, et poistega mängida. Ja mina koos ühe teise poisi vanemaga just eelmisel päeval mõtisklesime, et me lapsed saavad lõunatudu valmis alles järgmiseks aastaks.😀

Varem või hiljem jõuavad pärale ka piparkoogid, valge ja punase siiruviirulised pulgakommid, jõulupudingid ja pohlakringlite aeg, mil kuusevõõrikuid riputatakse ustele ja rohelised pärjad kaunistavad verandasid ja välisuksi ning aiapäkapikke on kõik kohad täis. Mõningad kauplused on juba jõulunänni triiki täis, nii et kaubanduslik jõuluaeg on mänguasjapoodide reklaamide saatel teleris kohal.

Ühel kenal, veidi vihmast märjal õhtupoolikul, kui pea oli terve päev tehtud koolitöödest umbes ja paks, otsustasin et kustutan võimalikult paljudest gruppidest oma osaluse. Lihtsalt kuulumise pärast, ei ole vaja oma aega risustada või rikastada seda erinevate arvamusavalduste ja loosungitega. Liiga vara on minu jaoks rääkida piparkookidest ja siduda need märksõnadega nagu näitus ja maja ja registreerimine. Väga ergonoomiline oleks hoopiski rääkida piparkookidest kui jõulutunde tekitamine külaelanike hulgas. Ma usun, et kui töötada edasi ideed, kus oma majarahva hulgas tekitada põnevate retseptide vahetus ja esimesel advendil vahva piparkoogisööming ja mõnus mekk glögi või lonks maitsestatud kohvi, jätaks see üsnagi kustumatu mulje.

Aga enne varajasi erksaid jõulutunde sööstude tekitamist, jõuab üsna ruttu kohale hoopiski halloween. Meil lasteaias toimub marakrattidel halloweeni disko. Saalid on kaunistatud ämblike ja hõbedaste võrkudega. Nõiad ja roheliste silmadega nõidkassid tuuritavad ringi. Ja meil valmib köögilaual poiste usinate näppude ja lennukate issi ideede juhendamisel ehtne nõiamüts, genereeritud ehtsast papist ja lipitud- lapitud värvilistest paberitest.

Nii, et kui homme kargab pimedustest välja tegelasi, kes ämbritega kolistades hõiguvad komm või pomm, ei tasuks märkimisväärselt ehmuda vaid hoopis ohtra heldusega põhjatutest kaussidest komme valada.

Halloween jõuab raudselt õigel ajal, siis on lootust et mardi ja katrisandid jõuavad natuke hiljem. Ja küllap ka jõulupühad koos piparkookidega jõuavad kohale natuke hiljem, kuid siiski üsna õigel ajal.

Pisike nunnu- esimesed jõulud ja esimene mini juubilei – 5 kuud ;)

Tunnuspilt on instagramist, sest….ma põhimõtteliselt, ei lisa lastest pilte blogisse ega internetti, sest ajad lihtsalt on sellised. Suured ja täiskasvanud saavad ide oma olitide kasutamist ja otstarvet piirata, kuid võib olla aastaid hiljem, ei meeldi mu lapsele, et olen talle mitte meeldiva pildi, kuhugi interneti avarustesse lisanud.  Igal inimesel on ka erinev taju ja suhtlemisviis välismaailmaga.  Nii, et need beebid ja lapsed jäävad mõne blogisse jätkuvalt alles, üritasin lihtsalt seletada, miks meie pereblogis võimalikult vähe laste ja beebipilte on 🙂  Oleme selline kummaline perekond, mõne arvates, ilmselt edasi, sest…me usume päkapikke ja jõuluvana.

Lastel on erakordne oskus puhuda igale asjale elu sisse, näiteks kui toolile või lauale teki peale visata, muutub see  tema arust lossiks, või koopaks. Lapseliku mängu võlu seisnebki selles, et ta elab vaevata muinasjuttu sisse. Meie vanemal piigal rikuti usk jõuluvanasse ja päkapikkudesse ära eelmisel aastal, kuid ei mäleta küll, et jõulud seetõttu vähem toredad oleksid olnud. Kahju, et mõni lapsevanem kasutab seda usku, et jõulukuul  kasutavad laste usku selleks, et  terve detsembri nendega manipuleerivad ja ähvardavad:” Kui sa hea laps ei ole, siis päkapikudei käi ja jõuluvana kinki ei too. Ja et “pahadel” lastel kinki ei too jne.” Mihuke stress, see lapsele on. Olgu ta siis suur või väike,

Aga jõulud ei tähenda kalleid kinke ega mööda kaubanduskeksust jooksmist. Jõulud on midagi palju enamat. Jõul on mõnus püha, mil saame perega kokku, teeme koos süüa, laulame ja kuulame jõulumuusikat. Käime surnuaial ja süütame küünlad, siis saab valmis  õhtusöök ja siis  mingi hetk tuleb jõulutaat. Tänavu me küll jõulutaati ei näinud, … kui vanaema juurde jõudsime, oli taat jõudnud kingid juba kuuse alla poetada.

Aga täna hoopis . Täna on meie beebi põnn juba 5 kuune. Viis kuud tagasi, sündis pisike nunnu meie perre. ja meie vahva pere on veel nunnum ja need juba viis kooskasvatud kuud on olnud imelised. Palju- palju õnne meile .

Piparkoogid, glögi, kingid, pere ja jõuluhullus, nonsenss hygge

Ma pole väga väga ammu aega saanud arvutit kaenlasse krabada, et paar ridagi sõpradele kirjutada, blogisse märkmeid teha, sest sel kuul, justnimelt sel kuul on prioriteet olnud midagi muud. prioriteediks on olnud haiged lapsed, pisikud ja muud batsillused, mida koolis, lasteaias, üsna kamaluga ja heldekäeliselt jagatakse. Ma olen olnud ühte meelt vanematega, kes on olnud vastu haigete laste lasteaeda viimisele. Samas, eks ole defineerigem üksmeelselt, milline on haige ja milline pole. Olgu, ma võiksin olla nõus, et haige laps on see laps, kes nakkab, aga kes meist võiks teda, et lapsel midagi nakkavat on, alles siis, kui viin lasteaeda köhasee ja tatise lapse ja teisedki hakkavad riburada jääma, aga siis on hilja, eks ole. Olgu, köhast ja nohust saan aru. Tegelikult, ei saa.Laps, kes on köhane, tatine, kes ennast halvasti tunneb, selle lapse koht ei ole lasteaias ega koolis. Tean, vanemaid, kes lasteaia hommikul lapsele rohtusid annavad, et esiotsa kasvataja aru ei saaks, et haiglane laps rühma jõuab. Aga lapsel endal on ju siiski paha ja halb olla.  Ja lapsed, kes just paranemas ja kelle organism vastuvõtlikum, võib ka uue pisiku külge saada. Aga vanemad, näed, kas ei saa aru või ei taha aru saada, et haige lapse koht on kodus. Köha, nohu või millegi muuga. Kevadel sai meie pere plikad näiteks lasteaiast tuulerõuged, põdesid 2 nädalase vahega läbi. Sel sügisel jagati peotäiega täisid – õnneks läks meist mööda. Järgmine “jagamine” oli leetrid, mis läksid meist mööda ja viimane uusim “röögatus” olid sarlakid, noorema lapse vastasrühmast. Kuna tegu on piisknakkusega, jätsin mõlemad lapsed paugupealt lasteaiast koju, sest ootasime seda põlvelõikust ja narkoosiga opi ajaks, ei tohtinud ka haigusi kehas olla. Nii, et paaniline organismide turgutamine ja ravi, käis ka eelviimasel päeval, enne haiglasse minekut.

Haiglas, sattusime samasse osakonda, samasse palatisse. Selle vahega, et õks õdedest oli tuttav ja laps tundis ennast turvalisemalt, kui eelmine kord, samuti oli seltsiks ka hunnik koomikseid, ristsõnu ja loomulikult telefon. Eks operatsioonijärgselt toibumine oli raskem ja nutusem, kui eelmisel korral, aga oodatust ja arvatust läks kõik kergemalt. Ka kirurg jättis parema mulje, kui esimesel korral. Igatahes, haiglast tulime omal jalal ja üsna naeratus suul ära. Rohkem, me ptui-ptui sinna minema tagasi ei pea. Lapsed said lasteaeda ja kooli tagasi, ja üsna uhkelt, saime tervelt nädalajagu päevi ära käia ja juba ongi taas jagatud kamaluga uus ports köha ja nohupisikuid, mis ära minna ei taha. Aga apteeki oleme nelja peale ravimite eest raha jätnud, pea 150 eurot, et vahepeal tekib mulje, et ma ülen ilmselt püsiklient kohalikus apteegis 😀 Apteekriga juba sinatame ja kui suvalises kohas linnas trehvame, siis varsti hakkame juba lehvitama ja üksteise pere käe käigu kohta aru pärima 😉

Ja siis vahepeal on selgunud, et vanema poisi kehalise kasvatuse õpetaja on…. On mis ta on 🙂 Igatahes juba kevadel, sai talle räägitud, et kuna laps jääb kehalisest vähemalt jõuludeni kõrvale, äkki saaks leida talle tegevuse, mille eest ta siis hinded kätte saab. Et annan varakult informatsiooni, siis ei tule see äkki ja saame õpetaja- kooli- vanema ja koduna kompromissi leida. Olgu, õpetaja oli nõus ja lubas mõelda. Jah, nüüd viis poiss vabastava tõendi kooli ja õpetaja küsis, et mida ta seni teha mõtleb, kui teised suusatavad tundides…. Ee….. okei 😀  Ja muidugi, mäletate draamat, kuidas lapsed ei tohtinud enam dressides jne koolis käia. Et kool ikkagi ameti asutus. Ja oleks ka eeldanud, et kui oli klassipildistamine, siis on klassipilt uhke ja ühtki dressides last seal peal pole. Õigus, lapsed ongi ilusad ja toredad ja ainus kogu, kes on dressides, on kehalise kasvatuse õpetaja/ klassijuhataja. Kas õpetajatel on siis lubatud koolis, tunnivälisel ajal, käia dressides, kui lastel see on keelatud? Samas, käivad keskkooli lapsed nii, et tulevad dressides kooli, koolis vahetavad lühikeste pükste vastu ja nagu jällegi, kas nii on lubatud? Et lugu nagu võrdsetest, võrdsematest ja kõige- kõige, kellele ükski reegel ei kehti 🙂

Aga hoolimata igasugustest imelikest tõvedest, apsakatest ja mööda rääkimistest, on meil täielikult hugge aeg. Ehk siis taanlaste moodi rõõmus ja õnnelik aeg.

Lumi, piparkoogid, mandariinid, glögi, kuum tee, soe tuba, uued kelgud ja pehmed karvased kindad, sokid. Läheme jõulukuuske tooma – üks kord aastas ikka võib endale kuuse tuppa tuua. Mis siis, et eriti ruumi pole, aga mis jõulud need ilma kuuseta on 😀  Sel nädalal on jõulupeod lasteaias, koolis. Harjutame süldi keetmist. Kuulame jõululaule ja hulganisti mõminaräppi 🙂 ja kui ma nüüd üks hetk Põnni lahkel loal paar minutit  kirjutamiseks saan, kirjutan ühe hugge aabitsast loo. Jõuluhullus, aga pisut teistmoodi, kui varasematel aastatel.

Pahupidi päev: Märkame nähtamatut ja ilmselgelt märkamatut

Juba pealkirigi on täpselt selline, nagu ta tundub – segane värk ja tundub, et mingi kääne on viltune. Aga kui juba on pahupidi päev terve päev olnud, siis vaevalt, et üks viltune kääne, kellegile ette jääb, kuigi mine tea.

Täna hommikul, oli selline tore päeva algus. Silmi avades, taipasin, et olin eelmisel õhtul koos beebiga rahumeeli uinunud ja õhtul pesema pandud pesu…. oli ikka pesumasinas ja väga märg. Hommikul otsisime asendusriideid, tuhlasime sokikastis, et leida sokke, mis ühte värvi või vähemalt samast paaristki 😀 Poiss läks kooli dressides, lootuses, et õpetajatel on dressi Paanika-Jaanika läinud üle ja / või nad ei viitsi stuudiumisse märkust kritseldama minna 😀 Tundub, et vedas.

Päeval nagu väga ei juhtunudki midagi. Õhtul läks mega kiireks, ja mõtlesime, et no hoiaks aega kokku ja telliks telli toidust. Ausalt, tellid, maksad ja siis nad saadavad umbes sõnumi, sisuga, et “Toidukoht X, tühistas teie tellimuse, sest asute tellimispiirkonnast väljas.” Ee…. no ja helistasin siis sinna toidukohta, ja sain teada, et nemad ei tühistanud…vaid hoopis tellitoit kulleril on see võimalus käsitsi tühistada. No olgu. Söögikohast anti mulle telefoninumber, kus siis sain uurida otse piirkonnajuhilt, mis värk sellega on, sest just 5 minutit agasi olid lapsed mööda sõitnud tellitoidu autot näinud, tupiktänavasse sõitmas. Igatahes, väideti mulle nii, et neil on muutused käimas ja seetõttu on jõutud järeldusele, et meie piirkond asub kaugemal ja 6 euro eest ei tasu siia sõitmine ära. Huvitav, kas vahepeal teepikkused muutusid ja lisandusid juurde mõned lisa kilomeetrid, mida võib olla eile, ja eelmistel nädalatel ei olnud. Olgu, kuidas on, aga kui selliseid muutuseid läbi kord viiakse, oleks kena ka kliente, kas kodulehel, või facebookis teavitada, et rohkem nende piirkondi ei teenindata. Siis keegi ei hakka oma raha sinna alla kinni panemagi, sest olgem ausad, kui nende kord näeb ette – tellimuse tühistamise korral, kantakse raha tagasi 5 tööpäeva jooksul, siis ….. oleks püsikliendi, nojah nüüd eks kliendi teavitamine üsna aus.

Lapsed olid häiritud 🙂 Mina ka. Aga tõtt öelda, polnud meie kaotus. Jah, jääme ilmselt 5 tööpäevaks mõnest eurost ilma, aga  meil sai köögis nalja, juhtus ka üks koomiline õnnetus, kuid kokkuvõttes sündis meil selline mõnus naljakas ja koos tegemise õhtusöögi aeg. Igatahes, valmis meil munapuder, suitsukana, herneste ja porgandiga. Röstsai juustu ja tomatiga. Ja piima, kellele keefir. Õhtuks eilseid küpsiseid. Ja voilaa 😀  Au revoir, de tellitoit.ee 😀 Liitusime hoopis Fitlapiga, sest kuigi jah, üsna kenasti edeneb programm talveks vormi (ümmarguseks) , siis tervislikus plaanis, peaks siiski teistsugust vormi taga ajama.

Ahjaa, kui ma eile just mõtlesin, et küll on tore, et sellel aastal koolis ei ole koolikiusamise probleeme olnud, siis täna pidin oma sõnu sööma ja üsna rängalt. Eelmise aasta pasarahe, tegi üsna ettevaatlikuks. Ja teate, lugu poisist, kes 3x hunti karjus ja siis kui hunt tuligi, ei olnud küla elanikud enam appi tulemas…Ja sama seis siin, meie ei saanud kiusamisest teada oma lapse kaudu, vaid….. läbi kolmandate isikute, kes olid näinud internetis midagi sellist, millest pidasid oluliseks meid teavitada. Ohh, ma mu meie! Ma ei mõista, kuidas saavad ühed inimesed olla, nii vastikud teiste suhtes, enda klassikaaslaste suhtes.  Kuidas võib üks õpetaja laps, pidada ennast teisest lapsest nii palju paremaks, et peab õigustatuks teist solvata, ja teha haiget väljenditega, mida tal pole õigust öelda. Meil on hea meel, et sellest teada saime, see on kindel, et ega niimoodi see asi nüüd küll nii ei jää.

Vedelesin, mingi pool tundi sooja vee all, siis tegin omale kuuma tee…Kui sa jõuluvana, seda siin loed, siis palun too mulle üks eriti uhke kohvi/tee kruus, koos punase pehme pleedi ja paksude tubaseks kasutamiseks mõeldud pehmete sokide ja hunniku kommidega 😀 või kott mandariinidega…..ja ristsõnade aastatellimus.

Nüüd peaks vist ühe tööasjanduse ka ära tegema. 🙂