Jõudsimegi nii kaugele, et käisin oma laste kasvatusega rabas ära. Täitsa rabas.😀
Viimane poolaasta on kuidagi nii tegus ja hektiline olnud, et sellised vahvad loodusretked on päris tahaplaanile jäänud. Samas on just looduses käimine see, mis aitab energiat taastada ning igapäevases sagimises pea uuesti selgeks saada. Rääkimata sellest, et see on mõnus aeg koos kõige kallimatega💕 Retke tulemusena tunnen tõesti, kuidas sisemine hingerahu on suhteliselt taastunud ning keha energiat täis. Väga mõnus on olla! 🤪Rääkimata sellest, et lastele on iga selline retk kustumatu mälestus, mida hiljem pikalt meenutatakse. 💕
Üks viimase aja suurimaid tarkusi, mida olen õppinud on, et ma ei pea alati aru saama, miks mõned asjad juhtuvad. Kuid pean hakkama saama erinevates oludes ja tingimustes. Nii ma ei püüagi enam kontrollida toimuvat, vaid lihtsalt tegelen sellega, millega vaja! Esmatähtsad asjad kõigepealt ning seejärel ka need, milleks veel aega ja jõudu ja energiat üle jääb!
See ongi sisemise rahu puhul oluline- ootad ka endalt vaid seda, mida suudad, mitte ei püüa vastata kellegi teise sellistele tingimustele, millele sa nagunii ei vasta.💕
Üks lapsevanem küsis eile, et kas püüan perebändi või siis jalgpallimeeskonda kokku saada. Ütlen ausalt- mul pole mitte midagi millegi vastu, millega lapsed tulevikus tegelema hakkavad. Kui see on perebänd, siis olgu nii. Kui mitte, siis olgu teisiti. Mina saan neile võimaldada VÕIMALUSI oma oskusi ja andeid arendada ning õppida neid kasutama. Laste asi on nendega midagi peale hakata.
Ja see ongi ainus KASVATAMINE, mida oma lastega teha saame- õpetada lapsed iseenda ja siinse maailmaga hakkama saama 🤗💕
Elu on kõige ebareaalsem asi siin elus! Ja kui sinuga kõrvuti elavad veel mitu väikest elu, siis on see suurim kingitus. Elus on kurbust ja rõõmu, naeru ja pisaraid. Isegi kui elu pole alati lihtne, on see ikkagi ilus! Me ei oma inimesi enda kõrval, vaid me oleme kõrvuti selleks, et teineteiselt õppida. 💕 Kuidas ma saaksin millegi üle õnnetu olla, kui mul on olemas nii palju, millest paljud inimesed muudkui unistavad?
Mäletan aega, kui unistasin vaid ühest lapsest… Tean seda tunnet. Enam ei ole mul vaja unistada- mul on 5 last, kellega koos siinse maailmaga harjuda ning kellega koos seda iga päev üha paremaks muuta. 😍 Oskus on hoida olemasolevat siis, kui see olemas on, mitte kogu aeg igatseda seda, mida sul ei ole. 💕
Kui tundub, et maailmas on midagi segamini, siis vaatan oma imenunnut 😍beebit või meeskonnaks sirgunud nelja kaasteelist ja tean taaskord, et minu kodu on seal, kus on mu perekond. 🤗 Olen õppinud rahulikult kiirustama. Kui keegi tahab teada, kas viienda lapse sünniga tuli aega juurde, siis ei, kindlasti mitte. Jah, Põnn on jätkuvalt nii ideaalne beebi kui veel saab olla… aga ikkagi on ta beebi. Nii et kodus või kodust väljas- beebiga koos töötades pole kunagi teada, milline täpselt päevaplaan on või kui palju jõuan.
Siin tulebki käiku suurim meelerahu tarkus- oluline pole see, mis sinust väljapool toimub, vaid see, kuidas sellesse suhtud. Kui ma olen ette valmis selleks, et ma ei tea, kas ja mida saan tehtud, siis olen pigem õnnelik iga tegemise üle, mis saab tehtud, mitte närvis väikeste asjade pärast, mis on tegemata. Kiidan ennast ja beebit ja kõiki, keda vaja nüüd hulga tihemini kui varem.💕 Kõik need kallistavad käed on mu ümber iga päev, mitte vaid sõbrapäeval, naistepäeval või emadepäeval!
Ja nii ei motiveeri mind vaid mingi tähtpäev, vaid igapäevane elu 😍💕