Kooliajast mäletan – igal esmaspäeva hommikul olin nagu Robinson Crusoe, kes ootas oma Reedet. Ja paljudel mu sõpradel oli samasugune tunne. Praegu vaatan oma Väänikuid, ja….arvatavasti mõtlevad, nemadki nii.

Inimloomust me muuta ei saa. Elu keskmes on inimesel vertikaalne pöörlev telg, mis lükkab talle ette käitumismustreid. Kasvatuse abil on võimalik inimest – arvestades tema geneetilist pärandit ja keskkonda, milles ta elab – suunata tegema otsuseid, mis on võimalikest variantidest parimad. Ka õpetaja võib oma kõige paremates püüdlustes ebaõnnestuda, oluline on leida endas jõudu, mitte väsida ja loota, et järgmine kord õnnestub.

Sotsiaalpedagoog Helen Hirsnik kirjutas oma arvamusloos, et hernestel põlvitamise aeg on möödas ning et austuse ja hoolimisega saab palju rohkem ära teha kui rangete reeglitega. Olen temaga nõus, aga igal asjal on kaks otsa. See pilt, mis vaatab meile vastu Martin Ehala artiklite sarjast, on ka Eesti kooli reaalsus. Tuleb tunnistada, et õpilasekeskne kool, vähemalt sellisel kujul, nagu me varem ette kujutasime, on pankrotis. Õpilase ja õpetaja võimuvertikaali lammutamisega lõime mõra Eesti kooli vundamenti ja tekitasime õpilastes karistamatuse tunde.

Kasvatusse on sisse kirjutatud õiglase karistuse paratamatus, mis tähendab, et õpilane, kes on valmistanud muret nii õpetajatele kui ka vanematele, kes rikub oma käitumisega kaasõpilaste heaolu ja turvatunnet, saab karistatud. Mil moel, seda otsustab õpetaja. Hea õpetaja arvestab karistuse määramisel peale oma sisetunde ka õpilase omapära. Üks ülikooli õppejõud olevat oma üliõpilastele öelnud, et kui hakkate pesumasinaga põllul kartuleid muldama ja see töö välja ei tule, ei tähenda see veel, et pesumasin on päris kasutu asi. Ei ole olemas universaalset karistust, mis sobib kõigile.

Füüsilise karistamise aeg on jäänud ajalukku, aga hästi läbimõeldud ja õiglasel karistusel on kasvatuses endiselt kindel koht.