Sildiarhiiv: kodune kasvatus

Iga lapse eeskujuks on tema vanem ja kodune kasvatus.

Minu jaoks on iga lapse jaoks tema eeskujuks tema vanem. Kui me räägime kodusest kasvatusest või eeskujudest, siis alati on tunne, et see sõnapaar tuleb jutuks, kui midagi on halvasti või kellegi vahel käärib midagi. Kui kõik on hästi siis teadupärast ei ole sel koduse kasvatusega midagi pistmist ja lapsed kasvavad täiesti omapäi. 😀 Igaljuhul, mina kirjutan oma blogis täiskasvanutele ja ma isegi ei tea, kas mõni laps siin lugemas käib, aga kindlasti ei käi siin kirjutatut lugemas teise klassi õpilane. Ja siinkohal me jõuamegi tagasi koduse kasvatuse ja vanemate juurde.

Kirjutan siin blogis enda perest, on häid aegu enamuses ja on ka aegu, mis tekitavad hinges muret, raskeid hetki ja lihtsalt hingepõhjast nördimust. Kirjutan siia kõike, sealhulgas hetkedest, mis tekitavad ka lastes emotsioone ja kuidas neile mõjub vaat mistahes situatsioon või olukord nende elus koolis või läbivate kaaslastega.

Ma tean, et seda lehte käivad lugemas need, kes seda lehte teavad. Facebooki ma pole tõsistest teemadest, mis lastele muret teevad, ühtegi viidet pannud. Ma tean, et võib olla, ma poleks pidanud nii laialt siin meie täiade vollimisest kirjutama – aga see on minu eeskuju näidata lastele, et täiad on tavaline nakkushaigus ja seda tuleb võtta täpselt nagu nakkavat nohu või viirust, mis tekitab ebamugavust ajutiselt ja see on midagi sellist, mida saab/tuleb välja ravida. Suvistes postitustes tõin ma välja, kuidas alusetu näpuga näitamine, me tüdrukutele mõjus. Ja see kui nad nüüd hiljuti mõlemad ka endale täiad said – no egas see emotsionaalselt kerge polnud. Aga tuletan meelde – täiad on nakkushaigus ja sügishooajal see lihtsalt levib. Mind ei usu, siis riiklikul tasandil heidame pilgu siia lingile https://www.terviseamet.ee/et/nakkushaigused-a-u/peataitobi

Ma olen üsnagi täpselt siia blogisse kirja pannud, kuidas me täiad minema vollisime ja seda nii apteegiliste vahenditega kui klassikaliste koduste vanakooli võtetega. Uskuge mind – aitab üks kui teine. Apteegiliste medikamentidega on lihtsalt valikut laiemalt ja see, mis meie kasutasime oli veel niivõrd tugev, et tund pärast peas hoidmist ei ole pea enam nakkusohtlik. Aga mitte sellest ma ei tahtnud rääkida.

Tahtsin rääkida hoopis kodusest kasvatusest ja oma eeskujudest oma lastele. Tahan rääkida hoopis lapsevanemast, kes luges minu blogi. Arvatavasti just seda täiade vollimise lugu. Ja ilmselt siis arutas minu siinset kirjutatut oma kodus, kas teise vanemaga laste kuuldes või siis lihtsalt lastele, ei mina tea. Aga selle tulemusena astus eile, minu piiga juurde koolis üks klassiõde ( nimi loomulikult teada) ja küsis mu piigalt otse, kas tal on täiad. Piiga ehmatas ära ja ütles, et ei. Koju tulles hakkas ta nutma ja teatas, et homme tema enam kooli minna ei taha. Ma päriselt ei saa aru, mis teema on inimestel nende täiadega või mis värk on sooviga teha lihtsalt haiget ilmse sooviga alandada või häbimärgistada ja seda juba nii varajases eas. Vaat seda ma arvan küll, et see laps poleks osanud elu sees sellist küsimust esitada, kui seda poleks kodus tema ees arutatud. Kuid sellisel juhul on mul sellele vanemale üks küsimus “Kas sul on lugemise või loetust arusaamisega raskusi?” Ma kirjutasin oma teemas, et avastati need, mis on tegelikult tavaline nakkushaigus. Me ravisime ja me oleme neist priid, sest laps on ju tagasi koolis. Täiadega on see naljakas lugu, et nende vastu kehtib null tolerants. Nakkushaigus küll, kuid need peavad olema peast 100% kadunud, enne kui laps lastekollektiivi naasta võib. Vastupidiselt nakkushaigusele nagu nohu või köha. Või lihtsalt lauslollusele ja rumalusele. Või pisut nõdrale eeskujule.

Ega me ootagi selle intsidendi eest vabandust, sest see juba oleks SUUR EESKUJU. Aga nagu öeldud, seda see on seepse kodune kasvatus ja vanemate eeskuju.

Ma ei saa võtta vastutust teise inimese loetust arusaamise oskuse eest aga seda ma ütlen, et kuigi ma ei kammi ära mingi tühise putuka pärast, kelle saab suhteliselt ruttu ära vollida, siis ebaõiglase käitumise – kellegi meie piigade suhtes – ja olematu koduse kasvatuse pärast kellegi teise kodus, võin minna üsnagi marru.