Sildiarhiiv: koolivaheaeg

Kohtumine Kukulinna mõisa vaimuga.

Täna on esimene koolivaheaja päev. Kes meist hommikul osanuks arvata, millised seikluslikud kohtumised võivad osaks veel saada. Igatahes peale hommikusööki paistis aknast nii mõnusalt soe päike sisse, et toas passimine näis nii pläss olevat. Läksime jalutama. Kukulinna mõisa alleele. Pakkisin kaasa seljakoti soojema kampsiku, teekruuside, tee ja mõningaste hommikul ahjust välja vupsanud kreemisaiakestega.

Täna võib ilma naljata öelda, et meil oli au kohtuda Kukulinna mõisa vaimuga, kes keskpäeva jalutuskäiku lehtedest krabiseval alleel tegi. Võib isegi eeldada, et ta viibis meiega kogu see aeg koos, ka siis kui kuuma teed jõime, saiakest mugisime või jalgu üle roheliste sammaldunud kivide kõlgutasime või ühed meist aia äärest ( meie poolt) varandust otsisid ( tõeline aare – mitu kuldmünti, ehtsast shokolaadist. Tumedast. Sellest parimast😉

Kukulinna mõisa vaim on üks heasüdamlikumaid ja imelise vaibiga olend, kes kellegile kurja ei soovi. Vaid, kes hoiab oma kodu juba aastatuhandeid ja eeldab, et külalised on tema kodus kenad, ei lagastaks ega kuritarvitaks osutatud külalislahkust.

Kukulinna mõisa allee on praegu lihtsalt imeline. Erinevates toonides värvid, kui selili samblas lebada ja pilk puulatvades, võib kergesti uneloor silmi katta ja sosistatakse kõrvu mõisa aegseid helisid ja saadetakse nägemusi mõisa elanikest hiilgeaegadel ja hilistemate perioodide katkendeid.

Kes nii teravaid elamusi ei soovi, ei kuule ega näe neid nagunii. Kuid mõnusaks jalutuskäik sel pisikesel muistsel alleel on lubatud. Pisikese närvikõdi saab juba kollastest siltidest, mis annavad teada ohtlikest puudest, mis võivad ootamatutel hetkedel murduda.

Koolivaheajal Riias💚

Koolivaheaja alguses, käisime terve perega Riia loomaaias. Ma ei ole veel Tallinna loomaaias käinud, kuid räägitakse, et see on väiksem, kui Riias. Tallinna Loomaaias ei ole praegu kaelkirjakuid, kuid Tallinnas pidi olema Jääkaru maja parem ja uhkem olema. Võib olla sel suvel saab ka Tallinnas loomaaias sel suvel ära käia.

Kui mina mõtlesin, et Jääkaru on üleni valge, siis sellel siin oli tagumik must.

Peale loomaaeda, sõitsime mere äärest, sinka vonka ööbimiskohta. Selline, puhas, mugav, ja rõduga tuba. Tegime ise koha peal õhtu ja hommikusöögi. Õues oli väike mänguväljak, ja pisut kaugemal ka pood. Meie sinna ei läinud, vanemad käisid. Ma saan aru küll, miks räägitakse, et peaksime koolis õppima eelistatult vene keelt💚 Mitte ööd ega mütsi ei saanud sealsete jutust aru. Üritasin kasutada Google translate, aga väga kummaline jutt, tuli kokku 😃

Meie peatuskoht oli selline.

Parkla, sissepääs.
Sisehoov

Järgmisel päeval käisime Jurmala veepargis. Väga vinge. Esivanematele, meeldis väga merebassein, kus vahepeal lained oli, mille kohal klaasist aknad ja ääres lamamistoolid, hästi madal vesi, kus väikeveli ise ka solberdada sai.

Mulle meeldisid need liulaskmise torud. Lasin koos sugulase ja oma esivanemaga. Väga äge oli käia ja näha ka väljaspoole Eestimaad.

💚 kirjutamiseni, järgmises postituses!

Kollane teisipäev

Mitte kunagi ei ole ilm niisama hallilt igav ja porine sügis. Igal sügise päeval, on uuel hommikul oma nägu ja tegu. Oma 100 erinevat varjundit. Esmaspäev oli ehtne värvide palett, omamoodi nägu oli vaadata ümbritsevat lahtiste silmadega, teistmoodi kergelt kissitades. Kui silmad sulgeda, on võimalik ka kolmandat viisi tunda sügisest rõõmu. Kerge sombusus, kerge vihm, jalgade all sahisevad värvilised lehed, soojad kummikud, soojad riided. Kõige paremad mälestused on ikka peas.
Täna on minu meelest aga täiesti kollane teisipäev. Ka kollasel on mitusada erinevat varjundit: helekollane, kollane, tumekollane, kanakaka kollane 😉 sinepitooni kollane, sinep- kollane, koogel-moogeli kollane, härjasilma kollane, sügiseste lehtede kollane, kuldne kollane, tuhm kollane… usun, et see loetelu võib jätkuda veel lõputult 🙂
Eelmisel aastal oli ka sel ajal hästi hästi palju kollast mu ümber. Kergelt mõtisklemise ja enesesse vaatamisse rahulik aeg. Saime kokku Ares, Pärnumaal ja klõpsutasime ühe mõnusa sügisese klõpsu, koos ühe ägeda fotograafiga ( Kristhel Vaht) ja see ülivinge soeng ja jumestus, pärineb Pusapesa salongist 🙂
Jah, olid ikka ajad, mil hea soengu ja jumestuse pärast olime valmis Tartust suvepealinna sõitma. Aga kollast jagus ka siis, lehtedesse, taevasse, maha…kuldselt sillerdas isegi see oja vesi. Nii mõnus. Teisel poole silda valguses oli karjamaa, kus oli terve kari lehmi….. päikesevihus, täielik  nostalgia 🙂
Täna on aga esimese koolivaheaja teine päev.
Mina lähen täna pisipõnniga haiglasse taaskord esivanemat vaatama.
Ja apteeki, endale sinepit juurde  tooma – eile õhtul  kulutasin kogu krehvtise kraami. Kollane sinep 🙂
Tegelikult on mul väga hea meel, et koolivaheaega sisustab ka Noortekeskus, mis tegutseb ka linnas Tähe 3 aadressil. Täna pidi neil olema perepäev, kus siis tegevusteks on lauamängude mängimine, mis noored on ise valmis meisterdanud. Ja kehakinnitust pakub siis vahvlikohvik. Üritus ise on tasuta, kuid kohviku jaoks tuleb sularaha varuda. Lisaks iga nädalane teisipäevane näitering, kus lapsed õpivad näitlemist, mille eesmärgiks on minna esinema.
Rehvid toodi ka ära, pean siiasamma värvilisse nädalasse vist leidma aja, et need lasta ka alla panna, ei tahaks ju nagu lehm libedal jääl ringi uisutada, kui tali maha peaks ootamatult tulema.
Ohh, kui mõnus on jalgadega sahistada helekollastel, tumekollastes, oranzides, purpurkollastes vahtralehtedes jalgadega. Väiksemad riisuvad praegu kokku ja siis hüppavad, kargavad ja loobivad… lahe 🙂  Vahet sel siis pole, et hiljem peab uuesti riisuma hakkama. Minu meelest on lust riisuda, kui tead, et võid sinna hunnikusse sumaki sukelduda või lehtedest leheingleid vehkida.
Kollaseid lehti saab ka kimpu korjata, raamatulehtede vahele kuivama panna. Pärast läbi õhukese paberi pliiatsiga sahistada ja lehe kontuurjooned paberile püüda.
Kollane on täna taevas ja maa. isegi päike sirab üle pika aja, eriti kuldses kuues. Enam muidugi väga soe pole, aga kui lehtedes piisavalt joostud ja müratud, siis päikese mõnus embus ja pehme pai, kulub niisamagi marjaks ära, ilma lisasoojuseta.  Meisterdan köögis kollase kattega ja naerul suuga kahepoolseid ja täidisega küpsiseid. Nii hea näkitseda õhtuti kuuma musta tee kõrvale. Lastele loomulikult sidruni-apelsini limonaadijook ( kodune, loomulikult) 😉   ja vaadata kordusest “Nägu kõlab tuttavalt….” 😀
Kuna vanem plika on sel nädalal ööseks jäänud sõprade juurde, kes peagi ära kolivad. Üks vist vahetab isegi kooli. Siis arvata on, et varsti kuulen küsimust, kas see ja teine meile ööseks võib…Muidugi võib, kui on kodust limonaadi ja hunnikute viisi koduseid küpsiseid pakkuda. Ma pole eriti seda meelt, et kui kellegi juurde külla lähed, siis pead poest mingit krõpsu või cocat end täis toppima. Või, et üleüldse midagi külalistele pakkuda pole. Lastele on sedalaadi asjad tähtsamad, kui me täiskasvanud arvatagi võime.
Varsti on tulemas suuremal plikal/ poisil koolis jõululaat. Teen otsa lahti ja valmistan selleks ajaks mõned elemendid, mida siis jõululaadal müüa. Eelmisel aastal, tuli see kuidagi nii äkki ja sai müügiks plötserdatud pähkli-rosina ja shokolaadi küpsiseid. Paraku oli välimus jama, pisut lopergused. Kuid maitse oli super nämma. Aga ostlejad tahavad ju ka välimust. Kui välimust pole, ei soovi nad ka proovida. See aasta üritan siis olla valmis sellisteks üritusteks ja ennetada olukorda, et ” appi, juba või?” 😀 Ja kuna täna on minu jaoks väga särav kollane ja energiline päev, siis valmis mul vaat selline element.
Unenäopüüdja.
Unenäopüüdja pärineb indiaani rahvastelt. Indiaanlased usuvad, et unenäod saadetakse meile öötaevast. Halvad unenäod vangistatakse võrku, kus kivikesed ja nipsasjad hoiavad seda seal kinni hommikuni, kuni päike tõuseb ja ta kiirtega ära põletab. Head unenäod libisevad läbi võrgu mööda sulgi magajale.
 Vaja läheb meisterdamiseks metallist, puidust, plastmassist rõngast või pajuoksa/traati rõnga tegemiseks paela või nahknööri, lõnga, kaunistusi – suled, pärlid, pihlakad, puust kujukesed, jm nipsasjad

Väike spikker, kuidas valmistada endale või sõbrale kingikotti väike unenäopüüdja

Otsi endale võru, mis sulle meeldib. Tähtis on, et võru oleks tugevast materjalist. Siis mähi kogu võru, kas nahknööri või mõne paelaga. Mähi võru tihedalt, et seda näha ei oleks. Kui ring on täis, seo otsad kokku. Tee sellest silmus, et pärast oleks hea unenäopüüdja üles riputada.  Võta vähemalt 1 m pikkune (oleneb rõnga suurusest) lõng või nöör, et võrku kududa. Seo üks ots tugevalt võru külge ja alusta sealt kudumist.

Tee aasad ühtlaste vahedega, kuid esimese ja viimase vahele jäta vähem ruumi. Punudes hoia nöör pinge all, siis ei vaju nöör lonti. Jätka punumist, kuni keskmine ava on soovitud suurusega.   Kudumise ajal pea meeles aeg-ajalt helmeid või kivikesi võrgu sisse kinnitada. Iidsel ajal kinnitati unenäopüüdja keskele sulg, mis tähendab hinge/õhku. Praegu ehitakse unenäopüüdja keset pärli või auguga kiviga, hästi sobivad ka pihlakamarjad. Mida looduslikum materjal, seda parem. Kui sa lõppu jõuad, seo sulg võru külge. See hoiab unenäopüüdja tasakaalus. Riputa kaunistuseks lõnga või nahknööri abil sulgi ja pärleid.

Soovime teile mõnusat meisterdamist.

Mulle meeldib olla kodus koos oma perega, oma sõpradega ja mulle meeldib aeg ajalt olla kodus ka täitsa üksi.  Kui hing on helge, meel rõõmus ja asjalood loovad kodus soodsa õhustiku lõõgastumiseks, siis see on jutkui hingele pai. Hingele pai teevad ka mälestuse heast raamatust ja imemaitsvast toorjuustu koogist ( koogi autor fb Kata ja omad). Kollane kui päike ja maitsev kui suussulav ….. ehtne eestimaine kodune küpsetis. 🙂 Oeh 🙂

Helge ja selge päev 🙂

Mis värvi oli teie selle nädalane teisipäev ja mis te arvate, mis värvitoonis võiks olla homne päev? 😉