Sildiarhiiv: Kuulamine

Jagatud rõõm💛

Kvaliteetaja all mõistame koos tegevust – sportimine, jalutamine, vestlemine, toidu nautimine – mille peamiseks märksõnaks on kohalolek. Kas teadsid, et kvaliteetaeg on üks viiest armastuse keelest? Mõned olulised soovitused, kuidas igast toidukorrast sõprade, pere, kolleegide seltsis võtta parim

KAASA

Olgu selleks menüü koostamine, toidupoe külastamine, kooskokkamine, laua katmine või endale meelepärase toidu serveerimine – kaasamine on siin võlusõnaks!

Hommikusöök toodi pere poolt voodisse. Embrace apartments.

KUULA

Üks hea elu põhiprintsiipidest on kuulamine. Mitte kuulamine selleks, et midagi kohe vastata, vaid selleks, et päriselt teist mõista. „Kuula, neid lihtsaid hetki vaid..“ – tead küll seda Ott Leplandi eurolaulu 🙂

JAGA

Sharing is caring nagu ütleb tuntud väljend inglise keeles, ehk siis jagamine näitab hoolimist. Jaga teistele oma tähelepanu, jagage rõõmu, jagage head toitu.

Trotsime külma. Naeratame. Meil on lõbus.Naudime.

NAUDI

Õnn ei ole omada kõike, mida hing ihkab, õnn on olemasolevat nautida. Hea toit ja suurepärane seltskond on kindlasti väärt nautimist.

Naudime toitu. Dorpat hotell

NAERA

Naeratus on universaalne soe tervitus igas keeles ja kultuuris ning üks tõeliselt kaunis aksessuaar, mida alati endaga kaasas kanda. Lisaks on naermine ülitõhus ravim stressi, valu ja konflikti puhul. Naer ühendab!

OLE KOHAL

Siinses nimekirjas küll viimasel kohal, kuid tegelikult kõige olulisem on olla igal hetkel, igas tegevuses, igas vestluses 100% kohal. Ainult nii märkad neid „pisiasju“, mis annavad elule värvi ja vürtsi.

Kuulamine kui oskuslik kunst 👀

Tänapäeval suhtlevad paljud inimesed näiliselt teistega, kuid tegelikult mõtlevad hoopis oma mõtteid või jälgivad pingsalt nutitelefoni, mistõttu heast kuulamisoskusest võiks palju abi olla. 🙂Kuulmine ja kuulamine on kaks erinevat asja.

Kui palju me tegelikult üldse kuulame ja päriselt teisest inimesest aru saame? Kui tihti me pealtnäha suhtleme inimesega, kuid samas me tegelikult mõtleme oma mõtteid? Näiteks, kui keegi kirjeldab oma kogemust mõnest kohast või puhkusereisist kaugel maal, kus ta hiljuti viibis, ning kui me oleme ka ise sealsamas käinud, siis me automaatselt hakkame läbi elama oma kogemusi seoses selle kohaga. Meie enda mälestus sellest kohast hakkab mõtetes elama ja meile tundub, et me teame juba seda kohta. Nii juhtubki, et me enam ei kuula teise inimese lugu, vaid elame läbi uuesti hoopis oma enda loo seoses selle kohaga. 👀💛

Sageli tekib meil ka peas omaenda hüpotees, et mis seal võis juhtuda või on meil jutustaja kohta väljakujunenud eelarvamus, et kuidas ta võis mingis olukorras käituda. Ja kuulates me hakkame justkui kontrollima seda omaenda hüpoteesi. 🙄💚Kuulemegi valikuliselt neid asju, mis kinnitavad meie enda hüpoteesi. Seega tegelikult me ei olegi nii avatud kuulama teise reaalset kogemust, mis just temal juhtus. Mis olid tegelikult teise inimese tunded, mõtted ja läbielamised, kui ta on oma loo rääkimise lõpetanud – kas me ikka oskame sellele alati adekvaatselt vastata?

Mõnikord see muidugi ei olegi nii oluline, ongi hea, kui elatakse samal ajal läbi nii enda kogemused kui ka kuulatakse teist inimest – niinimetatud small-talki puhul ilmselt ka aktsepteeritav. 👀

Kuid me kipume seda tegema ka olukorras, kus oleks vaja kuulamisele reaalselt keskenduda – kui teisel inimesel on päriselt mure või kui kõneldakse äärmiselt olulistest asjadest. Eriti teravalt väljendub selline valikuline kuulamine näiteks konflikti olukorras 👀🙄– tõlgendame kuuldut nii nagu meile hetkel sobib, mitte ei püüa mõista, mida teine inimene tegelikult meile öelda tahab või kuidas olukorda näeb.

Mõnikord teame juba ilma kuulamata seda, mida teine justkui meile selgitada püüab. Aga kas teame? 👀🙄💛Tekib küsimus, kelle lugu on olulisem, kui see, kes püüab midagi rääkida, ei saagi oma lugu ära rääkida, kuna talle pidevalt vahele segatakse nii-öelda oma kogemuse või meenutusega. Oskus päriselt kuulata ja teada saada, mida teine inimene meile öelda tahab on päris keeruline oskus, kuid on harjutamisega ja treenimisega võimalik siiski omandada.

On loomulik, et meil jooksevad peas kuulamise ajal omad mõtted ja me võrdleme kogemusi, kuid siin tekibki küsimus kohalolust – kui palju me oleme hetkes «siin ja praegu» ja kui palju oleme kinni oma mälestustes, kogemustes või ka tulevikuplaanides? 👀🙃

Tegelikult taandubki kõik sellele, kus on kuulamise ajal minu enda tähelepanu. Kas see on minu enda mõtetel 👀või on see konkreetselt jutustataval lool? Lihtne nipp on enda jaoks sõnastada eesmärk kuulajana. Kas ma tahan lihtsalt ära kuulata, kas ma tahan aidata või aru saada? Teinekord ei olegi ju vaja, et kohe keegi aitama hakkaks, vaid inimene võib soovida lihtsalt oma lugu või muret jagada. Me kipume aga kohe lahendusi pakkuma, mis polegi teinekord ehk vajalik või soovitud.😎

Samuti tasub enda jaoks üle kontrollida, kas ma olen jutust õigesti aru saanud. Seda ei pea tegema klišeeks saanud küsimustega: «Kas ma sain Sinust õigesti aru, et» ja nii edasi, vaid võib lihtsalt proovida loo mõte oma sõnadega ümber jutustada või kokku võtta see, kuidas sa kuulajana sellest aru said. 💛👀See võib tunduda alguses hästi kunstlik, kuid sellised kokkuvõtete ümbersõnastamised muutuvad üsna ruttu loogiliseks ja keelepäraseks.

Tegelikult juba teeme seda üsna loomulikult kahel juhul – suheldes lastega ning suheldes inimestega, kellel on erinevad emakeeled. Lastel on piiratud sõnavara! ja tihtipeale tuleb üle kontrollida, kas lapsest on õigesti aru saadud. 👀💛Lapselt kuuldud mõte sõnastatakse ümber, mille siis laps kas kinnitab või täpsustab üle.

Samuti, kui me suhtleme inimesega, kellel on teine emakeel. Siis tuleb ju pidevalt küsida neidsamu peegeldavaid küsimusi, et saada kinnitust, et jah, me oleme räägitust õigesti aru saanud ning me teeme seda üsna automaatselt. Ühe sõna taga võib olla ju väga palju erinevaid tähendusruume! , mistõttu oleks seda nippi hea kasutada igapäevaselt suheldes, mitte ainult võõras keeles rääkijate puhul.

Täpsustavad lisaküsimused näitavad ka seda, et me oleme kohal. Multi-taskingut propageeriv ühiskond on rikkunud meie kuulamisoskust. Me ei ole alati sada protsenti kohal, kui me kuulates vahepeal vaatame oma nutiseadmest sõnumeid või muud säärast. See on nii tavaliseks ja aktsepteerituks muutunud, kuigi see tegelikult ei ole ju viisakas.

Oleme justkui korraga iga pool, aga päriselt kohal mitte kusagil.

Mõned nipid paremaks  kuulamiseks:

Lõpeta oma sisekõne.  Kuulamine pole lihtsalt vaikimine. Sa võid vaikida aga jätkata mõttes oma sisekõnet – mida õhtuks süüa teha, mida keegi tuttav või kolleeg mulle just hiljuti ütles, muretseda oma  suhte pärast või arutleda selle üle mida muud ma võiksin praegu hoopis teha!  Seega viibi kohal – nii kehaliselt kui ka mentaalselt. Keskendu! 💚

Peegelda. Anna tagasisidet, et teise inimese mõtted on sinuni jõudnud. Seda saab teha nii verbaalselt kui ka mitteverbaalselt. Väga sageli tekivad arusaamatused sellest, et me oleme teise inimese poolt öeldut valesti mõistnud. Seda saab aktiivse kuulamisega vältida.💛

Küsi. Esita täpsustavaid küsimusi, päri, kas said õigesti aru või mida täpsemalt teine ühe või teise asja all mõtleb. Nii saab minna veelgi sügavale ja tõesti kuulata!💚

 Seega –  kuulamine on kunst, mille valdamine ja kasutamine avab meile palju võimalusi ning pakub ka rõõmu ja rahuldust.

 Kuulakem üksteist!

Kuulakem loodust, tärkavat kevadet.

Ärme norime nii palju riidu.💛💚

Kui kuu on päike :)

Enamasti me arvame, et oma seisukoha “mahamüümiseks” tuleb rohkem rääkida, leida lisaargumente ja aina osavamalt veenda. Nii me siis otsime üks-ühele suhtlemisel või nõupidamistel seda pausi, kuhu torgata oma suurepärased mõtted. Enne seda oleme neid mõtteid tükk aega oma peas ette valmistanud, et efektsemalt mõjuda. Kuigi me pole oma ideedega väljatulemise hetke oodates saanud rääkida, ei ole me tegelikult saanud ka kuulata, kuigi võime korrata veatult eelkõneleja viimast fraasi. Sama teevad ka teised laua ümber olijad – kõik räägivad, kes mõttes, kes kuuldavalt, aga vähesed kuulavad tegelikult.

Vanematel ei ole aega kuulata oma lapsi, õpetajad ei jõua kuulata oma õpilasi. Juhid räägivad ja nõuavad, töötajad eskaleerivad probleeme. Kui küsimegi lapsevanemana küsimusi, siis vastame neile ise. Või küsime ainult oma loo eelduste kontrolliks ja tegelikult ei jaksa kuulata vastust. Kõik räägivad ja keegi ei kuula.

Kuulamine, mis ehitab sildu inimeste vahele ja loob usaldust, ulatub aga palju sügavamale kui eelkõneleja viimaste fraaside kordamine. Päris kuulamine viib mõistmiseni. Kui ma tunnen ennast mõistetuna, siis väga huvitaval kombel ei ole mul vaja enam pidada lahingut ja koostöövalmidus tõuseb ja ma olen valmis vastu tulema teise osapoole soovidele ja eesmärkidele. Kuulamine ehitab meie vahele usaldussilla. Kui mind on kuuldud, siis ma tunnen ennast olulise ja vajalikuna. Suurt muud ei olegi tihtipeale vaja.

Kuulamine on õigupoolest ainuke oskus, mis aitab teise osapoole emotsioone juhtida. See algab teise inimese emotsioonide äratundmisest ning nende tagasipeegeldamisest. Selleks, et me seda suudaksime, on vaja hoolida teisest inimestest ja arendada oma empaatiavõimet.
Kui lapsevanemad, või õpetajad õpivad südamega kuulama, siis saavad nad vastutasuks tunnete juhtimise oskuse ja motiveeritud lapsed. Hea juht teab, mida ta ise tunneb. Ta mõistab, mida teine inimene tunneb ning tajub, mida tema tiim tunneb. Hea õpetaja/lapsevanem tajub terve lastepere/ kooliklassi meeleseisundit ja ei karda kuulata oma inimeste kahtlusi. Rääkimine hõbe, kuulamine kuld.

Keerulistes olukordades teeme tavaliselt risti vastupidi sellele, mis tulemust tooks. Muudatusi läbi viies ja kõhklusi ning vastupanu kohates veename, seletame, lõpuks ähvardame ja tagatipuks kehtestame sanktsioonid. Inimene, keda see puudutab, tunneb, et tema mõtetega ei arvestata, teda ei väärtustata. Lõpuks ta lülitab ennast välja ja distantseerub. Näeme sedasama käitumist laste pealt. Kui laps ei õpi, siis loeme moraali, ähvardame, võtame “piitsa ja prääniku”. See kõik ei toimi ja teismeline sulgub endasse. Olulisi asju ta meile enam ei räägi.

Ja täpselt sama võib juhtuda ka tulemust mitte andva või ummikus oleva lapsega. Küsime, anname tagasisidet ja selgitame – tema aga vaikib. Selgitame aina rohkem, lohutame, hurjutame, räägime aina rohkem. Lõpuks lõpetame jutuajamise ja tõdeme, et me ei saavutanud midagi.
Keerulistes olukordades tuleb “rääkimise õigus” välja teenida. Ainus valuuta, mille eest saab osta rääkimise õigust, on kuulamine. Ja selline kuulamine, mis ulatub mõistmiseni. Kuldreegel ei ole “Räägi. Räägi. Räägi”, vaid hoopis “kuula”.

Aktiivse kuulamise oskus seisneb tagasiside andmises, et kõneleja teaks, kuidas tema sõnum on vastu võetud. Seda iseloomustavad silmside, huvitatud näoilme ja toetavad repliigid. Hea kuulaja on kannatlik ega katkesta rääkijat, on sõbraliku tooniga, ei kritiseeri ega mõista kohut. Eelkõige seisneb aktiivse kuulamise oskus aga enese tahaplaanile asetamises ja soovis näha olukorda läbi teise osapoole silmade. Eriti oluline on see siis, kui sa oled nn. jõupositsioonil – lapsevanem, õpetaja. Hea kuulaja suudab teise osapoole enne ära kuulata ja alles siis oma seisukohtadega lagedale tulla. Ja mine tea – ehk on kuulamise tulemusena nendes seisukohtades midagi juba muutunud.
Kui on soov oma elus edeneda (usalduslikud sõprussuhted), tuleb kuulamisoskuste lihvimine kasuks. Kuulamises peitub kogu suhtluse jõud.

Lisaks kuulamisele on hea oskus ka küsimine. Päris siira huvi tundmine, teise käekäigu vastu.
Kui olime väikesed ütlesid vanemad meile, mida me peame tegema ja pragasid või õpetasid meid, kui me ei teinud. Kui läksime kooli ütlesid õpetajad meile, mida me tegema peame ja pragasid nendega, kes ei teinud. Keegi ei küsinud meie käest suurt midagi, kui et ainult seda, mis oli kodus õppida antud. Kui me keskkooli lõpetasime, siis küsisid ühtäkki kõik meilt – mida me tahame või kelleks me tahame?🙄
Ja me ei teadnud päris täpselt.🤔

Kui saime esimese töökoha, siis ütles ülemus meile, mida me tegema peame.😏 Kui saime ise ülemuseks, siis ütlesime ise teistele, mida nad tegema peavad. Ja ei küsinud suurt midagi.
Kui meie töö ennast ammendas, või jooksis rapoa mõni suhe, siis küsisime endalt, mida me tahame või kelleks me tahame😳. Ja ei leidnud vastust. Paljudel meist ei ole ka praegu väga head vastust.🤪 Ja ega me ei taha ka väga, et keegi küsib.🙃
Aga äkki võiks siiski keegi küsida? Ja kuulata. Ja siis uuesti küsida. Ja taas kuulata. Aidata aru saada, mis meid õnnelikuks teeb?

Mida enamasti inimesed tahavad või kelleks nad saada tahavad?

Seda küsida ja alustada ei ole kunagi liiga hilja. 🤪💕