Sildiarhiiv: lasteaia elamused

Heade maitsete sügishooaeg on alanud.

Ma juba olen kord sellist isevärki inimene, kellele meeldivad head maitsed nii söögi,-joogi kui ka iseenda isiklikus elus. Isiklik elu hõlmab siis laste tegemisi, kool-lastead ja kogu muu kodune elu ja suhtetasandil elukaaslasega. Ka koostöö peab olema alati heade maitsetega tasakaalustatud. Sest riknenud “midagi” või terake üleliigset pipart, rikub ära roa terviklikkuse, seotuse, maitse ja võibolla ka roa esindusliku väljanägemisegi.

Minu jaoks algas tegelikult heade maitsete hooaeg juba suvel, täpselt daatumit hetkel ei mäletagi, aga ilmselt millalgi siis, kui ma hakkasin paraleelseid jooni oma väljaütlemiste ja jälgima, mida ma omale sisse söön – ei olnud kummalgi päris head maitset. Okei, on okei, kuid see polnud hea.

Hakkasin jälgima, kuidas inimesed käituvad mu ümber ja mida nad räägivad, et näha milline on nende maitse, kas see klapib minu nägemusega heast maitsest, sest kuigi erinevused rikastavad, siis kahest kokast, kellel on oma nägemusedd ja seda võimatult erinevalt soovitakse saavutada, siis head rooga sealt köögist ei välju, sest kaks kõva kivi, head jahu ei tooda. kui puudub hea jahu, puuduvad head omadused ka sellest valmistatavast toodangust.

Ja praeguseks on nii, et ma olen tänulik, me laste uuele kooliperele kevadise võimaluse üle ja ka praeguse toetava suhtluskorra üle. Väga mõnus tunne, on alles lõunaajal stuudium avada, näha seal häid hindeid ja lihtsalt koos lastega koolitunnis läbitud materjal korrata ja valmistuda järgmisteks koolipäevadeks. Kahe nädala kokkuvõttena võib täna öelda, et paremaid õpetajaid, koolikaaslaseid ja kooli keskkonda ei tahagi tahta. Isegi logistika edasi-tagasi transport on paika loksunud ja kui tahta parimaid õpitulemusi või häid maitseid, tulebki mugavustsoonist välja astuda ja proovida iga päev teha midagi teistmoodi, kui eelneval korral, sest sellest sünnivadki uued võimalused ja maitsed.

Muidugi, sel sügisel toimus lasteaias personali muudatused ja kuigi alguses tundus see tobe, siis kas see polegi siis muud kui üks uus võimalus, näha oma lapse kohanemisvõimet ja arenemist teiste kasvatajate käe all, kes on varemgi mulle hea mulje jätnud. Tüdrukul on kõik hästi, sest ka tema on koondunud gruppi, kuhu kiibitsejatele asja pole.

Pisike pähklike, me põnn on kolmandat päeva oma sõimerühmas. Kasvatajate töö seal grupis on ränk. Ausalt, ma ei mõista vanemaid, kes viivad lasteaeda oma alla kahe aastase lapse, kes pole mähkmetest priiks saanud ja kelle bioloogiline kell soovib kolm korda päevas und. Enamus ajast viibib see laps kasvataja süles ja nutab emmet taga. Ja ülejäänud rühma lapsed lihtsalt mängivad, või ühinevad aeg ajalt nutukooriga. Meie põnn avastades, et olen ära läinud, muutus eile osavõtmatuks lapseks, otseselt ei nutnud ega karjunud ja hüsteeriliselt mind taga ei otsinud, kuid seisis vaikides ja ei lubanud ennast puutuda. Alles õue minekuks oli niipalju leebunud, et lasi softshelli selga panna. Täna proovime juba lõunasöögiks sööma jääda. Iga päev, sammuke korra edasi. ka selle rühma kasvatajad on ääretult ägedad inimesed ja on alust eeldada, et kui kõik lapsed leebuvad ja korraga harjuvad, tuleb sealt üks väga vahva rühmakooseis.

Hea maitse peab olema ka asjade ostul, näiteks raamatud, kodune mööbel, tapeet seinas või hoopis ülim vajalik tarbeese – kogu pere auto, mis viib punktist A punkti B. Tegelikuses, on auto ost ülim protsess, kus on hea maitse oluline, sest kui veedad päevas mõnikord rohkem kui 100 km jagu istmel, siis peab olema avarust, ruumi ja mugavust, et oleks võimalik logistiliste peatuspunktides endale 15 min “muude mõtete vabu” priiks võtta. Minu hea maitse eeldab seda, et mul on autos alati head mugimispala, shokolaadi või kummikomme, mis närtsitanud tujule alati särtsu sisse lööb. Mõni hea raamatupala, mille 15 minutiga nagu kiirtoidu sisse ahmida saab. Või kitarr, saiakesed, kuum ja magus kohv, mis kerge pähklise aroomiga. Hea vaade ei tee ka midagi paha 🙂 Meie auto puhul on heaks suureks plussiks see, et enam pole telkimine või pikniku plaanide spontaansed hetked probleemiks, kui lemmik telkimisala on kinni ja järgmises lõkkekohaski juba keegi ees, siis on väga mugav otsida hea vaatega teeserv või järve äär ja piknik/kodukontor/lebola autosse ära mahutada. Siin on nii palju ruumi, et saab teha ka lõunatudu, vaadata arvutist multikaid….ilmselgelt, see kes auto ostis, sel sellil oli tohutult hea maitse 😉

Hea maitse rikkumise vältimiseks olen hoolas, kuidas mina oma väljaütlemisi serveerin või millal on õige aeg vürtse vähendada/lisada või segada. Mädasid õunu tuppa ei too, kuigi vahest mõne plekiga võib, sest vahel on plekiga pirni sees, mesimagusvili. Alati tuleb osata vaadata pealispinna alat kaugemale ja mitte luua eelarvamusi oma eelnevate kibestunud kogemuste põhjal. Alles ükspäev mune praadides, lõin puruks muna, kust valgus välja tappev hais ja hallollus. Ilmselgelt oli kogu roog rikutud. Ega see, siis tähenda, et ma seepärast munaroast loobuksin. Edaspidi, kui ma viitsin klopin munad eelnevalt kaussi laiali, ja siis lisan pannile. ( Kui ma seda teha ei viitsi, vaat siis on oht korrata oma ühte negatiivset kogemust 10 aasta jooksul).

Leian, et sellel sügishooajal on neid häid maitseid ja heade maitsetega inimesid minuga samas paadis üsna mõnusalt ja parajalt. Igaühel oma köök ja kokkusaades mõnusa melu kokku saab. Ja nii see ju olema peabki.

Nii köögi,-joogi kui isiklikus elu ja karjääriplaanis. Ärme siis lase, sel terakesel pipral oma suuri mõtteid ja tegutsemisjulgust pärssida.

Häid maitseid!