Ma pole viimasel ajal suutnud kirjutada. Lisaks sellele, et mul on loominguline blokk, on mul ka kiire. Mõtlesin, et kirjutangi, kuidas kiirusega toime tulla kui avastasin, et keegi  on just sellest kirjutanud. Pea oli jälle tühi. Need on perioodid, kus liigud justkui paksu udu sees, elu tundub sama hall, nagu aknast vaadateski. Pean tunnistama, et vihkan neid päevi. Kus ideid ei tule. Kiire on. Väsinud oled. Aga sa pead midagi tegema. Need on hetked, kus ma tegelikult tahaksin lihtsalt olla. Niisama. Ennast koguda. Lugeda raamatuid. Magada. Lugeda uuesti. Vaadata võib- olla mõnda filmi. Kulgeda suvalistes kohtades linnas. Peatuda mõnes uues armsas kohvikus, restoranis, teha klaasi veini ja võimalusel kellelegi targutada.

Selle ma-tean-mida-ma-tahaks-vajaks asjaga on sedasi, et harva kui ei saa seda endale lubada, aga enamuse kordadest sa lihtsalt ei tee neid asju. Ja see rumalus teeb kurjaks. Eriti kurjaks teeb nendel perioodidel lisapalved, -ülesanded. A la töökaaslane, kes kirjutab emaili sisse ja ütleb, et kuule, palun tee see ka ära. Kujutluses hammustad teda peast või lauast tüki, aga ära sa selle teed. Ja siis tuleb eiteakust postituviga uus ülesanne, mis sind ja ainult sind vajab. Kui oleme iseenda ja oma ajaga kimpus, siis oleme pahuksis kogu maailmaga. Avastasin end laste peale pahandamas, kui lasteaeda kihutasime, sest mina olin lootusetult hiljaks jäänud. Olin muutunud monster-vanemaks, kelleks lubasin mitte kunagi saada. “Tule nüüd! Mida sa uimerdad? Mitu korda ma pean sulle ütlema, et pane need püksid jalga!?”

Kuna usun, et ideed on nagu parasiidid, kes otsivad peremehi, kelle läbi end teostada, ellu ärgata ja elu jätkata, siis, miks nad peakski valima kuivanud, pisikese krimpsus tigeda tikri? Siia see varandus peidetud ongi. Elu elamiseks peame aega võtma. Mitte keegi teine ei anna seda. Kui sul on koguaeg kiire ja sa oled kuri, siis, kuhu elu peaks mahutuma? Mitte teiste, vaid sinu oma. Tihti teeme asju teiste pärast. Märkamata, et ületame iseenda piire, sest meil on hirm. Hirm jääda ilma armastusest (partner, pere) ja turvatundest (raha). Võtame krediiti tervise või enda heaolu arvelt. Me ei tee paljusid asju iseenda või teiste armastamise tõttu, vaid põhjusel, et kardame. Arvame, kui me ei tee perele süüa, korista kodu või käi sõprade juures (olgugi, et oleme tühjad kestad), siis meid hüljatakse, jäetakse armastusest ilma, et niisama me pole armastust väärt. Kui ma ei jaksa, siis tuleb aeg võtta, tuleb julgeda valida ennast, end täita, selleks, et ideed ja armastus saaks tulla. Kuidas saab armastus tulla, kui oled koguaeg maailma peale vihane? Tean-tean, vahepeal peame tegema, olema ja muud võimalust pole, kuid 97% juhtudest on lisaks märterlusele olemas ka teised variandid.

Sul on võimalik väljendada end. Öelda kaaslasele või tööandjale, et vajad natuke aega, puhkust. Ja seejärel lihtsalt lubada kõigel toimuda. Kui oled väsinud, siis jumala eest luba endal mõttetut filmi vaadata, päev läbi raamatut lugeda, süütunnet tundmata. Mul on üsna palju energiat. Suudan päris mitu ja hulk asju korraga teha, kuid teatud hetkeni.

Vanale koerale uute trikkide õpetamine nõuab palju häid küpsiseid ja shokolaadi. Mul võttis ikka päevi, et võtta aeg, millest kirjutada. Et taas jõuda sisemise teadvustamiseni, et olen väsinud. Et elu sisenemiseks pean ise tekitama aega ja ruumi ning mitte midagi ei juhtu, kui võtan päeva, et teha seda, mida vajan. 

Olen väärt kõike, aga eelkõige olen väärt elu, tervist ja rõõmutunnet.