Sildiarhiiv: muutus

Puhkuse või muutuse ihalus

Igaühel meist on üks nähtamatu tass. Vahel on see triiki täis, vahel täidetud vaid poolest saati. Ja juhtub sedagi, et põhi paistab – tühi mis tühi. Kui sinu tass on täis, siis tunned end hästi. Kui tass on tühi, on olemine kehv. Seda nähtamatut tassi täidad ja tühjendad sa ise ning loomulikult teevad seda teisedki.

Tassi kujund on üldkasutatav, nähtamatu lusika oma vähem, kuid tähtis ometigi. Kui ütleme midagi head või käitume teisele meeldival viisil, lisame lusikatäisi tema tassi – ja märkamatult täitub ka meie enda oma. Ja vastupidi: tehes või öeldes kaaslasele midagi negatiivset, tühjendame tema tassi – ja ka endale kuuluvat. Täis tass annab meile elurõõmsama ilmavaate ja lisab head energiat. Tühi tass aga ähvardab võtta viimsegi energia, õõnestades tegutsemistahet ja eluihku. Seisame iga päev silmitsi valikuga, kas enda ja teiste tasse täita või tühjendada.

Lapses, kes on sündimisest alates saanud tunda, et tema vanemad toimetavad tema ümber rõõmu ja hellusega, areneb püsiv õnnelikkuse ja heaolu tunne, mis aitab tal hoida positiivsust läbi elu. Ja vastupidi: laps, kes varaselt tunnetab enda ümber pigem rahulolematust, närvilisust, pahameelt, muutub sisemuses pigem õnnetuks ja võib kanda seda õnnetuolemist läbi kogu elu.

Usun, et ükski vanem ei soovi oma lapses kujundada teadvustamatut vajadust tunda end õnnetuna. Seda on võimalik ära hoida, eelkõige tööga iseenda hoiakute äratundmise ja suunamisega. Positiivne (ja miks mitte ka lihtsalt neutraalne) maailmavaade on üks paljudest praktilistest oskustest, mis sarnaselt teistele oskustele on hea tahte korral täiesti õpitavad. Kui soovime midagi ära õppida või ümber õppida, tuleb lihtsalt harjutada. Iga päev.

Ma pikemat aega tunnen, aeg ajalt et ma ei jõua oma tassikest täita, nii kiiresti kui selle sisu paistab alanevat 🙂 Vahel jällegi, on tassike täis ja nii mitu nädalat järjest. Soovin julgustada lapsevanemaid mõtlema ka endale ja rohkem tegelema asjadega, mis nende tassi täidavad.

Osad lapsevanemad peavad oma vajaduste eest hoolitsemist isekuseks, mida tehakse lapse arvelt, kuid tegelikult see ei ole nii. Kurnatud lapsevanem ei jaksa oma lapse eest hoolitseda nii, et see toetaks lapse arengut. Kui vanema tass on tühi, siis on ka süütenöör lühem ja võib juhtuda, et iga väiksemgi lapse jonn või partneri käitumine viib plahvatuseni. Kui vanema tass on täis, siis suudab ta probleeme tõhusamalt lahendada ja jaksab lapsele jagada piisavalt armastust ning tuge, ning hoida oma paarissuhet.

Õnneks võrreldes eelmiste õppeaastatega – on minu tass sel õppeveerandi alguses püsivalt kolmveerand ulatuses ikka täis olnud.

Eelmistel aastatel, tundus see tassike justkui põhjatu olevat 🙂

Aga sellegipoolest, kuigi paikaloksunud rutiin on hea ja hõlbustab logistikat ja igapäevaseid plaane. On siin sügise varjus ligi hiilinud tunne, et midagi võiks natuke teistmoodi olla või midagi võiks teistmoodi teha, et sel tassikesel oleks peal siidpehmest vahukoore müts, terve hunnik vahukomme ja shokolaadi peal. Ja kirss kaunistuseks peal.

Kuidas alustada? Kõigepealt tuleb endale teadvustada, et oma vajadustele mõtlemine ja keskendumine on normaalne ja lubatud.

Piisab ka poole tunnisest vaikuseminutist ja heast raamatust.