Tavaliselt enne postituse kirjutamist läbin ühe omaks saanud rituaali – käin kõndimas. Kärutamas. Hea aeg mõtete korrastamiseks, kogumiseks ja kokkuvõtete tegemiseks. Traditsioone ei saa rikkuda, seega kõndimas sai käidud ka täna. Aga tänane enda liigutamine erines teistest ikka rämedalt. Ma pole iial loodust nii lähedalt näinud ega tunda saanud. Avastasin uue marsruudi juba eile. Tee, mille ääres suured, vett täis põllud ja taamal talud. Kuna talve selgroog murtud, oli mõni lomp keset teed nii suur, et hüppa peakat või korralda parvematk. Täna mõtlesin sama rada tallata, mida eilegi. Hakkasin juba jõudma kohta, kus eelmine kord kannapöörde tegin ja tagasi kodu poole kärutama hakkasin, kui järsku jäin seisma ja vahtisin suu ammuli, mis toimub.
Nägin, et kamp notsusid trügisid üksteise järel metsast välja, põllule. Nad polnud väga lähedal, kuid piisavalt, et saaksin aru, kellega tegu. Neid muudkui tuli ja tuli! Silmanurgast nägin veel liikumist. Põder!? mõtlesin. Hõõrusin silmi nagu talveunest ärganud Puhh. See nägi välja kui a la reinuvader rebase kohmakalt korraldatud klassikokkutulek.
Metssead arvatavasti silmasid mind ja kuna ma oma roosa triibulise fliisiga nägin raudselt nende meelest välja nagu kodupõrsas, tegid nad kiirelt vehkat, nii et muda lendas! Aga põder seises keset teed edasi. Mõtlesin veel, et kui ta mind nüüd näeb, närvi läheb ja taga ajama hakkab, teeksin 100 meetri jooksus kümme korda sellise maailmarekordi, et Usain Bolt hakkaks nutma. Õnneks või kahjuks tuli minu tagant auto. Autojuht oli põtra samuti eemalt märganud ja jäi seisma. Põder lebotas endiselt keset teed edasi. Veidi aja möödudes võttis ta end kokku ja loivas laisalt metsa tagasi, selline nägu peas, nagu oleksime ta hommiku rikkunud.
Ma olen varem ikka metssigu ja korra põtragi näinud, kuid näha seda vaatepilti keset jumal teab mis külavaheteed, olles üksi…vankriga. Pidin end veel peaaegu mets emisega ühte nägu vihastama, kuna mu telefon ei suutnud absoluutselt mitte ühtegi reaalset pilti sellest ägedast hetkest teha. Pärast mõtlesin, et ongi lahedam. Ainult mina nägin ja kogesin seda ja see oli minu hetk. 🤪😇
Minu puhul nii tavaline, et kevade hakul tuleb suur isu trenni tegema hakata. Nii ma siis püüangi end kuni suveni vormida. Siis kaob trenniisu ära ja suvi möödub kõhtu sees hoides. Täna käisin elus esimest korda kingitud hantlitega kõndimas. Ma pole kunagi hantlitega kõndimas käinud. Ma pole tegelikult nende hantlitega ise saanud toimetada, need on olnud tuttavale väljalaenatud 🤪Need on ainult poolekilosed. Mul endal on karvane tunne, et ma pesen vist homme varvastega juukseid, sest juba annab tunda, et need käed homme ajuga koostööd ei tee😳🤪
Igaüks otsib seda oma stiili, zanri, kuhu kõige paremini sobituda. Kas kirjutada ärilistel eesmärkidel, isikulistel. Kas kirjutada kõigest, mis meeldib või konkreetsed teemad, mida valdad. Või lähed lollikindlat teed pidi ja hakkad kirjutama igavest suhete teemat.
Suhete teemat on juba igas portaalis, ajakirjas ja ajalehes räägitud, aga see paelub endiselt. Kolad näiteks Delfis ja näed meeste või naistega seonduvat pealkirja. On selleks siis mehe erektsiooniprobleemid või naise peavalu, mis seksist kuuldes ägeneb. Sa klikid seda. Klikid ju? Klikidki. Mina klikin ka koos teiega. Kõik klikivad. Iga päev. Kogu aeg. Lootes teada saada midagi uut, kuid tihtipeale on seal ikka seesama vana jura, mida me juba 8 aastat tagasi samast kohast lugesime.
Ma oma kolleegi ja terapeudi palvel vaatasin natuke enda sisse ja otsisin vastuseid enda seest, tema esitatud küsimustele. Siit sündis terve hulk postitusi, tunnete, emotsioonide, suhete jms teemadel. Need teemad kõnetasid mind neil hetkedel. Praegu tunnen, et läbi sügava eneseanalüüsi avastatud tõeni jõudes, pole sellised teemad, enam minu tassike teed. Vastused ju käes 🙃
Tunnen hasarti hoopis jagada meie indu kirjutada sulavast lumest, tulevast vastlapäevast, läinud sõbrapäevast ja muudest oma perega ja väänikutest inspireerituna tegudest jutustada. Sest, teate on, kuidas on, aga kui keegi tuleks näiteks homme ja küsiks: Kadri, kui sa saaksid olla ükskõik kes, siis kelle sa valiksid? Ma vastaksin, et valiksin iseennast. Mu elu on just selline nagu olema peab ja mulle meeldib. 💛💕🧡
Ei vahetaks seda ka Käsna-Kalle Kantpüksi vastu, kes on nii kõva mees, et suudab isegi vee all lõket teha.🤣