Sildiarhiiv: õppimine

Kevadest, õpingutest,ja muudest headest asjadest ;)

Kevad. Nüüd on see siililegi selge. Ja kuuaja pärast on eelviimane koolivahearg selle õppeaasta numbri sees. Viimased pingutused paremate tulemuste nimel. Mida teha, kui laps ei taha õppida?

Kui veerandilõpp lähenemas ja paanika tõuseb, nii emal, isal, lapsel….

Täiskasvanud peavad tavaliselt kõige põhjuseks laste laiskust. Ent vanematena oleme ise selle eest vastutavad, et kasvatame lastest need, kel puudub asjade vastu huvi ja oskus end motiveerida. 
See viis, kuidas laps hakkab õppimisse suhtuma, on temasse ladestunud ammu enne esimest koolipäeva. Kasvavat inimest mõjutavad vanemate eluviisid, nende huvi maailmas toimuva ning teadmiste omandamise vastu. Palju sõltub ka sellest, kuidas täiskasvanud reageerivad laste lõpututele „miksidele”. Kas selgitavad ja jutustavad või rehmavad lihtsalt käega, nullides seega lapse huvi igasuguste teadmiste vastu.

Laiskus ei ole esimene põhjus. Sageli on asi selles, et lapsel on lihtsalt igav. Peres pole kanda kinnitanud pideva arenemise kultuur. Keegi pole üritanud lapses huvi äratada ning kool, kui teadmiste tuupimise teel omandamise koht, pole lapsele huvitav.

Vaatamata õpetaja osa olulisusele, lasub vastutus siiski vanematel. Võib juhtuda, et koolis ei esitata ainet, mis lapsele näib ebahuvitav, piisavalt atraktiivselt. Siis tuleb vanematel leida viisid, kuidas näidata lapsele selle aine seost reaalelu põnevate faktidega. Reaalainete puhul võite koos näiteks uurida teadusraamatuid või vaadata selleteemalisi põnevaid saateid. Võõrkeele õppimisele aitab kaasa selles keeles huvitava raamatu lugemine või kasvõi seriaalis toimuva tõlkimine. Oluline on ka lapsele selgeks teha, et ta ei käi koolis mitte hinnete, vaid teadmiste pärast.

Isegi siis, kui lapsel on huvi, ei tähenda see veel, et ei tuleks probleeme. Siin on ka teisi mõjuvaid faktoreid — kool on liiga raske, laps pandi valesse klassi, hinnati üle tema võimalusi … Lapsel on raske ning ta kaotab huvi õppimise vastu. Igale inimesele — ka lapsele — on hädavajalik anda võimalus olla edukas.

Laps püüab, ent tal ei tule välja. Üha harvemini saavutab ta häid tulemusi ning aina harvemini kiidavad teda õpetajad ning vanemad. Ja nii hakkab ta end hädavareseks pidama ning lõpetab üritamise. Mida siis ette võtta? Peab lihtsalt reaalselt hindama oma lapse võimeid ja võimalusi. Võib-olla tuleb kooli vahetada või viia laps teise klassi, kus on teistsugused nõudmised ning aktsent on teistel ainetel. Võib võtta koduõpetaja või püüda ise seletada lapsele seda, millest ta pole tundides aru saanud, teha temaga koos koduseid ülesandeid.

Ent ka see pole veel edu garantii. Vanemad, koduõpetajad ja täiendavad ülesanded aitavad parandada hindeid, ent ei lahenda sügavamat probleemi. Laps peab end tundma edukana, peab tundma rõõmu ja uhkust, et tal tuleb kõik välja.

Lisaks kõigele ei pruugi lapsel olla iseseisva töö oskusi. Ta ei oska õppida ise, ilma täiskasvanute pideva juhendamiseta, ei oska end häälestada vajalikule tööle. Mida siis peaksid vanemad tegema? Tuleb lapsele õpetada tööde planeerimist, teatud ülesannete täitmist ning kontrolli selle kõige üle.

Kui õpetada lapsele vastutuse võtmist õppeprotsessi üle, siis see on üks peamisi võtteid õppeedukuse parandamiseks. Koolilaps peaks vastutama oma edu ja ka ebaedu eest ise. Ent selleks pole pahatihti valmis vanemad, kes ihkavad lapse õppimist pidevalt kontrollida.Õkoolis aitab arendada tervet hulka elus vajaminevaid oskusi. Selliseid, nagu näiteks sihikindlus, vastutusvõime, oskus otsuseid vastu võtta ning informatsiooni meelde jätmine ja selle analüüsimine

Veel üheks põhjuseks on vastastikuse mõistmise puudumine kollektiivis ning pingelised suhted klassikaaslastega. Sellises olukorras pole kool see koht, kus õpilane tahaks olla.

Laps ei pruugi rääkidagi sellest, mis koolis toimub, kuid tema tahtmatus kooli minna peaks vanemad mõtlema panema. Võib-olla pole ta leidnud ühist keelt klassikaaslastega, tal pole sõpru ning tunneb end seetõttu koolis üksildasena. Sel juhul on täiesti arusaadav, et ebameeldiv keskkond vähendab õppimise soovi. Lapsega tuleks sellest kõigest siiski usalduslikult rääkida. Kui klassi vahetamine ei tule kõne alla, siis tuleks aidata lapsel leida oma suhtlusringkond, mis talle sobib. Kui ta tunneb ennast seal tunnustatuna ja hinnatuna, siis on tal ka oma klassis lihtsam.

Kõige tähtsam, mida vajab laps sõltumata tema vanusest, see on tähelepanu, armastus ja vanemlik hoolitsus.

Sõbrasuhted

Tagasiside õpetajalt oli väga üllatav. Sellest peatusime eelmisel teemal ja ma arvan, et see pole enam teemaks, mida jätkata.

Puhkamine Kuidas veeta üks väga kvaliteet päev perega? Kuidas teha päev, puhkus, trip perele ägedaks. Sellises vanuses on sõbrad ja nende seltskond väga motiveerivaks jõuks. See tähendab, et kui on loodusesse minek, tuleb sõbrad kaasa võtta ja siis on muljed hoopis teistsugused. Meil on nüüd plaanis minna Husky ja malamuutidega jalgsimatkale. Metsas teeme lõket, sööme pirukat, keedame teed ja võib olla grillime ka midagi lõkkel. Otsustasime terve pundi sõpru kaasa võtta ja veeta üks aktiivne laupäeva hommik.

Kuidas teie saabuvat nädalavahetust kavatsete aktiivselt veeta?

Beebitoit ja imetava ema toidulaud ja kaduvad kilod. Üllatus üllatus.

Kõik muudatused kehakaalus, on otseses seotuses kehalise aktiivsusega. Eelmisel kuul liikusin 200 000 sammu, iga päev pea 30 000 tuhat sammu. Mitte üks gramm ei liikunud ega kadunud mu kehalt. Sellel kuul olen tänaseks kõndinud 536623 sammu. Olen joonud hajutatult päevas 2L vett, ja kärutanud enamasti vabas õhus ja käesoleva kuuga on kadunud üllatus üllatus 5 kg ja 525g.

Beebi sööb endiselt rinnapiima. Juurde on tulnud kodused püreed ja pudrud. Kasvab, mis mühinal. Ehk on kellegil head retsepti, mida jagada? Kuidas on suhted Salvesti või Hippi püreedega? Mida teie põnnid eelistavad või mida üldse ei söö?

Kevad

Oli kevad. Soe. Päike. Vihm ja Vikerkaar. Mõni hetk hiljem oli vaja sokid ja kindad üles otsida, sest sadas külma vihma, rabistas rahet ja lõpuks oli auto mattunud valge lumekatte alla. Kas talv tuli tagasi? Ma tõesti loodan, et see oli viimane ponnistus lumbehelbeid kallata. Ja pigem tuleb soe, soe varsti kohale.

Beebil on algavaks suveks väga mõnus autokombe Gomerakids`ilt.


GomeraKids teeb mugavaid ja vahvaid riideid lastele suuruses 50-110. Kõik tooted valmivad käsitööna. Nad kangavalikul püüavad lähtuda mugavusest, looduslähedusest, samas mitte unustades ilusaid lastesõbralikke mustreid. Enamus kangaid on üle 90% puuvilla sisaldusega ja Oeko-tex standard 100 või GOTS sertifikaadiga. Lõiked arendatakse lähtudes laste liikumismugavusest ja praktilisusest. Muidugi on nii pisikeste puhul ka oluline, et riietamine oleks võimalikult kiire ja lihtne. Väga meeldib, see, et suhtlemine on väga meeldiv, kiire ja pakutakse ka oma alternatiive välja, tellija poolt soovitule. Meie autokombe on siis vaat selline. Niiii äge!

Gomerakids. Autosõidu kombe suurusele 80/86

Gomerakids kahjuks ei tee suurematele lastele, kuid on selline tegija, nagu Remps. Rempsi tooted on võimalik kätte saada ka käest kätte, ja tegutseb siinsamas Tartus. Suhtlemine on väga kiire ja väga asjalik. Suurematele piigadele, valmisid Rempsilt, aga eriti uhked kevadised mütsid ja sallid ning ka mõnus liblikatega ja rõõmsa kollasega tuunika ja pükste komplekt.

Remps. Tuunika ja püksid s 128
Müts ja sall tüdrukutele kevadeks

Kellel eritellimusel ägedaid kevadisi riideid vaja, või beebile uhket autosõidu komplekte, või niisama bodisid, mütse, papusid, pükse vaja, siis kasutage fb mõjujõudu. 😉

Meil hakkab nüüd pudru ja püree pooltund. Ja oh, neid helbeid võib vaid tõesti kuuma teetassi ja aknakardina tagant piiluda. Ja täna on see õhtu, kus ma kirjutan oma lasteraamatu esimese peatüki…:) või siis hoopis, vaatan koledat koiotti…või loen ühte väga väga head raamatut.

Autor Colleen Hoover on mu väga suur lemmik, ja tema raamatud toovad mulle kananaha käsivarrele. Seekord siis sattus pihku “Pihtimused”. Käisin mitu korda raamatupoes piilumas, aga ei raatsinud osta. Ja lõpuks leidsin raamatukogust.

Millega oleksid sina valmis armastuse nimel riskima? Auburn Reed on otsustanud oma segipaisatud elu uuesti üles ehitada ega tohi endale lubada mitte ühtki eksimust. Ent kui ta tööotsingul ühte Dallase kunstiateljeesse siseneb, ei oska ta uneski näha, et ateljee salapärane omanik, kunstnik Owen Gentry ta jalust niidab.

Auburn otsustab riskida ja anda ohjad südamele, kuid avastab peagi, et Owen varjab suurt saladust. Mehe minevikukoorem ähvardab hävitada kõik, mida Auburn kõige rohkem armastab, ning ainus viis saada oma elu tagasi õigele rajale on lõigata Owen sellest välja. Viimane, mida Owen soovib, on Auburnist ilma jääda, ometi ei õnnestu tal neiut veenda, et teinekord on tõde sama subjektiivne nagu kunst.

Et nende suhe päästa, peaks Owen kõik südamelt ära rääkima – aga mis siis kui ülestunnistus on veel hävitavam kui tegu ise?

„Pihtimused“ on New York Timesi menuautori Colleen Hooveri („Ei iial enam“, „Lootusetu“) uus närvekõditav romaan suurest armastusest ning tõest, mis peaks igavesti saladuseks jääma.

See on vist esimene raamat, kus ma lugesin lõpulehed enne. Ja siis alustasin raamatu lugemist algusest. Minu jaoks väga põnevalt, tunnete küllaselt ja kaasa haaravalt kirjutatud. Mõtlema panev. Lõpp oli ootamatu, ( poleks alguses pidanud lõpust paari lk üldse lugemagi) aga seda ootamatum see lõpp oli ja tuli. Mõistmine sündis aga hoopiski mitu tundi hiljem. Vau.

Ootan järgmist Colleen Hooveri raamatut suure huviga. Mis teie lemmik autor, või viimati kätte sattunud ilukirjanduslik teos on? Kes on tekitanud “tibutagi”?

Lumehelbekestest, minu moodi…

Noori tunneme kõik, seda uut põlvkonda, lödipükse, lumehelbekesi. Kanna teisi nagu s***a pilpa peal, aga kasu ei midagi – ikka 24/7 valmis iga asja peale solvuma ja nõudma, et kõik kantaks kandikul ette. Hirmsasti on nad sõimata ja mõnitada saanud, olen isegi kaasa löönud, aga enam mitte.
Ma ei tea, kuidas teie, aga mina pole juba tükk aega näinud ühtegi sellist. Neid teisi, tublisid hakkajaid noori nägin see-eest palju.
Ükski nende hobid, valminud tööd, pingutus, ei sünni niisama, vaid nõuavad pealehakkamist, keskendumist, uute oskuste õppimist, iseseisvust – kõike seda, mida arvame noortel puuduvat.

Põhjust vaimustuda on palju rohkem: meie väänikud on koolis end kokku võtnud, hinded ja käitumine on hea ja väga hea. Hoolimata eelmise aasta vigastusest on õppimine korras. Trennid, võistlused. Raamat koostamine ja avaldamine. Konkursitel osalemised, võidud. Kohalik noortekeskus, kergejõustikuliiga, noored sportlased.
Hoopis need noored esindavad minu jaoks uut põlvkonda, mitte teised, keda haletseme ja kellele otsime mõnitavaid ühisnimetajaid.

Miks me siis niipalju räägime nendest jõuetutest, keda on vähe ega märka tublisid ja pealehakkajaid, keda on palju? Mina ei oska öelda. Võib-olla seepärast, et esimesi on lihtsam märgata. Nad hädaldavad palju ja valjusti ning äratavad heades inimestes soovi aidata. Võib-olla on see meie valik neid märgata? Inimene leiab, mida otsib. See on minu valik tusatseda. Või mitte. Kui otsime viletsakesi, siis leiamegi põhjust kaevelda ja muretseda. Miks me niimoodi valime, on jällegi teine küsimus.

Pühenduda valehädalistele ei ole muuseas üldse nii süütu lõbu. Võimegi jääda uskuma, et neid on valdav osa ja ruttame neile appi, vähendame koduseid töid, tõmbame kokku õppekavu, laseme eksamitel kergemini läbi ja mida kõike veel nende arvel, kes tahavad ja suudavad.

Uue kuldse sea algus on hea aeg uuteks lubadusteks – märgata tublisid, rõõmustada hoopis nende üle.

Piinlik on juba nutitelefonide kallal võtma hakata. On tunne, justnagu peksaksid maaslamajat, hale hakkab. Haletseda ei ole aga siiski midagi, selle valdkonna äri õitseb ja õilmitseb ja meie oleme need, kes on jalust löödud ja meeleheitel. Vaadake või professor Taagepera hiljutist artiklit selle kõnekat pealkirja. Kui varem räägiti rohkem sellest, et arvutite eest on kaitsetud lapsed, siis nüüd on näha, et kaitstud ei ole keegi. Praegu räägin siiski lastest. Minu vaatenurk lapsevanemana, kursuse juhendajana on kitsas, näen nutitelefoni jubeda nuhtlusena, tüliõhutajana, vahendina röövida meilt meie inimlikkus, sõltumatus.

Kuidas me elus hakkama saame, sõltub sellest, kuidas teisi mõistame. See oskus tuleb suheldes, teisele silma vaadates, näoilmet jälgides, häält kuulates selle kõikides nüanssides. Usun, et seda võimet nutitelefon nüristab. Mõned aastad tagasi märkas hea sõber, õpetaja – vahetunnis, et lapsed ei vaata üksteisele enam otsa. Suurem osa istus oma telefonis ja kui sealt sõpradele ka midagi näidati, siis olid kõikide pilgud ekraanil. Sellest avastusest hirmutatuna nõudis ta kõik telefonid hommikuti enda kätte ja poolteist kuud suutiski seda korda pidada. Siis enam ei jaksanud. Telefone koguda, hoida ja pärast tunde jälle kätte jagada ei olenudki nii lihtne nagu arvas ja tundus nõudvat rohkem energiat kui kogu ülejäänud töö.

Aga siiski, selle pooleteistkümne kuu jooksul hakkas midagi muutuma. Lärmi oli vahetunnis nüüd rohkem, aga see oli selline hea lärm, sündinud naljast ja müramisest ja väikestest pahandustest. Ühel korral, raamatut esitlemas käies, nägin, kuidas poisid mängisid kaarte. Kes oleks võinud arvata, et kaardimäng koolis mind rõõmustab, aga nii see oli. Poisid mängisid valetamist ja kes mängu mäletab, see ehk mõistab mind.
Ometi põhjust sõbrale silma vaadata ja sealt lugeda, mis mõtted tema peas liiguvad.

Telefon, ei lase inimesel ka üksi olla, hoiab meid pidevas suhtlusväljas. Pole hoo ega hoobi vahet, nagu öeldakse. Enesesse süüvimise aeg, vaimseks kasvamiseks vajalik üksinduse aeg kuivab kokku.

Ega me siin Eestis ainukesed hädalised ole. Prantsusmaal oli asi nii halb, et mobiiltelefonid keelati koolis lausa presidendi seadusega. Päris hiljuti olin külas ühes Tartu koolis, raamatut esitlemas ja nägin vahetunnis telefonidesse kadunud õpilasi, keegi isegi ei keelanud neid. Ka meie koolis enne ja pärast tundide algust pole see eriti harv nähtus. Võiks olla nii, et riigi tasandil oleks koolis nutitelefonide kasutamine keelatud.

Tänapäevaga ongi asjad keerulised. Mida see siis õieti meilt ootab ja missuguste oskuste ja harjumustega inimesed siin ja tulevikus hästi hakkama saavad? Kas arvuti ja nutitelefoni kasutamise vilumus juba lapsena aitab meid? Küsimusi, nagu ikka, on vastustest rohkem, aga vajavad vastamist.

Tundub, et on neid, kes mõnd vastust juba teavad. Paljud on kuulnud Waldorfkoolist. Selles koolis ei kasutata tundides tehnilisi vahendeid, aga pööratakse suurt tähelepanu käelisele tegevusele ja loomingulisuse arendamisele. Irooniliselt on suur osa õpilastest selle kandi tehnoloogiafirmade juhtivtöötajate lapsed. Need seal siis kopsivad ja värvivad, joonistavad ja rebivad, heelgeldavad, mängivad flööti ja tantsivad selle asemel, et juba esimeses klassis koode kirjutada ja ehitada roboteid. Meid meelitavad nad päevast päeva Lollidemaale, oma lapsi hoiavad sellest eemal. Peaksime neist vist eeskuju võtma või mis?

Mõni aeg tagasi kutsus haridusminister inimesi osalema debatis koduste koolitööde mõttekuse üle. Ministri enda seisukoht selgus Lõuna-Eesti Postimehele antud intervjuu 18. jaanuaril: lastele antakse liiga palju koduseid töid teha.
Kui kooliteema üles võetakse, ei ole vaja rahvast väga paluda. Nüüdki lüüakse hasartselt ja asjatundlikult kaasa, aga vähesed aplodeerivad ministri ideele. See on leebelt öeldud: tegelikult üllatab mind see viha, mille osaks idee sai.
Need, kes on jõudnud juba kaasa mõelda, väljendavad peamiselt oma hirme. Suur osa kardab, et kui koduseid töid ei anta, ei harjugi lapsed tööd tegema ja hiljem, „tõelise elu“ saabudes löövad jalust nõrgaks, neid tabab depressioon ja töötus. Räägitakse lumehelbekestest, lustist ja lillepeost kõik need 18 aastat. Niimoodi arvajad ei tea hästi, mis koolis toimub, mis tööd lapsed tegelikult teevad.
Mõnikord mõtlen, kui raske on olla löögivalmis seitse tundi järjest, kaheksa tundi järjest, tegelikult ilma puhkuseta.
Kogu aeg töökas, keskendunult mõttega asja juures, täita käske ja korraldusi, iga hetk valmis olla selleks, et õpetaja kontrollib. Ja liikuda ei tohi!
Moodne on praegu rääkida sellest, et peame julgema oma mugavustsoonist välja murda. See on raske, nõuab julgust, käib paljudele üle jõu, aga peab, kui tahad olla edukas. Lapsed koolipingis ongi suurema osa ajast oma mugavustsoonist väljas, iga päev. Vahetund ehk toob leevendust, aga mitte alati. Seda stressi on meil raske ette kujutada. Vähesed meist teevad päevast päeva nii pingelist tööd.
Mina kardan kõige rohkem seda, et suures tuhinas kodutöid vähendada tehakse liiga Eesti koolis nendele kõige kaitsetumatele, kellest suurt ei räägita, aga keda on palju – andekatele, töökatele, uudishimulikele. Et õppekavu “üle vaadates” jäetakse nad hoopis näljapajukile.
Kahju, et minister mainis pikemas plaanis kodutöödest loobumist, kuigi päriselt nii ta vist ei mõelnud. Aga sõna öeldi välja, see teostamatu idee on kerge sihtmärk ja selle pihta antakse nüüd tuld kõikidest torudest. Hirmsas möllus võib varju jääda täiesti reaalne eesmärk koolitööde mahtu vähendada ja seda oleks tõesti vaja.
Minister lisab, et ilmselt tähendaks kodutööde vähendamine ja hiljem kaotamine pikemaid koolipäevi, õppekavade ümbervaatamist ja õpetajate suuremat panust. Üks tingimus selle plaani elluviimisel siiski on: laste teadmiste tase ei tohi kannatada. See kõik võtab kukalt sügama. Meenub tuntud lugu mehest, kes peab hundi, kapsa ja kitsega jõge ületama. Ainult lahendus ei ole nii lihtne. Koolitöö kõik küljed on üksteisega nii tihedalt seotud, et kui sikutame ühest otsast, hakkab miski liikuma hoopis seal, kus ei oodanud. Näiteks needsamad pikemad koolipäevad. Mis saab siis treeningutest ja ringidest?
Õppetöö individualiseerimine aitaks kodutöid vähendada, aga praegu ei ole see võimalik. Põhjusi on palju, olgu siin ära toodud liiga palju õpilasi klassides, nende hulgas ka erivajadusega õpilasi. Mõnikord tuuakse meile eeskujuks Hollandi ja Soome koolid, kus kõike jõutavat. Hakkad uurima ja selgub, et seal on tugevad taustajõud, mitu õpetajat tunnis ja väiksemad klassid. Muuseas, arutelu edenedes jõuame ilmselt ka punkti, kus tuuakse eeskujuks seesama Soome kool, kus kodutöid ei anta. Antakse küll. Soomlased isegi on hädas ja vaidlevad sel teemal samuti.
Mida ütleb teadus kodutööde mõttekuse kohta?
2006. aastal avaldati Inglismaal põhjalik metaanalüüs, mida juhtis Duke’i ülikooli professor Harri Cooper. Analüüsiti 60 uuringut ja tehti palju järeldusi, aga meid huvitab praegu üks neist: mida nooremad lapsed, seda väiksem on koduste tööde mõju nende teadmistele. Seda sõltuvust märgati alles 6. klassis.
Metaanalüüsis tuuakse välja ka põhjused, miks kodused koolitööd on vajalikud. Et nende peale tulla, ei peagi olema pedagoogikadoktor. Samad põhjused, millest räägivad kõik kogemustele ja tervele mõistusele toetudes: kinnistub koolis õpitu, tekib harjumus iseseisvalt töötada, areneb kohusetunne. Kuigi selle viimase pärast ei peaks minu arvates küll kodus midagi üles andma, kohusetunnet arendada aitavad hoopis meeldivamad ja praktilisemad kohustused.
Millega see arutelu lõpeb? Tasuks kuulata praktikuid, neid, kes iga päev koolis töötavad. Liiga kalliks on ühiskonnale läinud asjatundjate eiramine.