Sildiarhiiv: Õues õpe

Rutiinist välja ja stressist vabaks – õuesõpe.

Tervise, õppimise ja mängu vahel valitseb seos, see on teaduslikult tõestatud. Avastuslik õpe toetub kogemusliku õppimise teooriale, milles teadmised luuakse praktiliste kogemuste saamise ja nende ümberkujundamise kaudu. Õuesõppe ja avastusõppe kõige üldisem tõdemus on see, et õues avastades õpitakse eelkõige seoseid, toas aga fakte. Kui õppimine põhineb vaid tekstidel, on selle tagajärjeks pinnapealsed teadmised. Õuesõppe peamiseks põhimõtteks on õpilastele vahelduse pakkumine igapäeva rutiinist ning laste sidumine loomupärase keskkonnaga. See aga ei tähenda, et kogu õppetöö peaks toimuma ainult õues, oluline on õpilased koolipinkide tagant välja saada ning avardada nende silmaringi. Õuesõpe on täiendus traditsioonilisele õpetamisviisile. Õuesõppimise juures on kõige olulisemaks see, et õuekeskkond võimaldab saada isiklikke kogemusi, õpikutes sisalduvad tarkused muutuvad kogemuste kaudu õppides elulisteks.

Pedagoogika, mis toetub otsesele kokkupuutele loodus- ja kultuurinähtustega, kujutab endast tähtsat motivatsioonitegurit mõttekate ja loominguliste õpiprotsesside jaoks. Haistmis-, maitsmis-, kompimis-, nägemis- ja kuulmismeelte toel suureneb õppeprotsessi vältel tänu jõulisele meelte stimuleerimisele ka meie mälumaht. Areneb tasakaal ja üldine kehaline aktiivsus. Õues õppimine tagab liikumist võimaldava õpikeskkonna, kus keha paneb tööle mõtte. Loodus on koht, kus tekivad tundmused, areneb mõtlemine ja ilumeel. Seal arendatakse värvi-, vormi- ja helitaju, mängitakse valguse- ja varjumänge, jälgitakse looduse rütmi, mis annab lapsele ainet mõtlemiseks ja võimaluse eneseväljenduseks. Õues õppides, tegutsedes ja mängides tekkinud raskused nõuavad pingutust, mis omakorda paneb lapsi arukalt vaatlema, mõtlema, juurdlema, valikuid tegema ja lõpuks ka otsustama. Arendab koostööd ning seeläbi laste sotsiaalset hakkamasaamist.

Õuesolek parandab nii õppijate kui õpetajate tervisliku seisundit, vähendab stressi ja ülekaalulisust. Kuna kaasaja lapsed liiguvad vähe, siis on õuesõpe üheks heaks võimaluseks laste tervise edendamisel. Seejuures leitakse sobiv tasakaal tubase tegevuse ning väljas viibimise vahel, sest õues ei tohi hakata külm. Samuti ei tohi lapsi üle väsitada. Õuesolemisega harjunud lastel ei ole looduses kunagi igav, see on neile lõputu seiklus. Õues viibinud lapsed on toas rahulikud ning keskendumisvõimelised. Loodus maandab pingeid, inimese keskendumisvõime paraneb, spontaanne tähelepanuvõime kasvab. Muutume erksamaks, rahulikumaks, vähem konfliktseks ning loomulikult tervemaks. Tulemused on näidanud, et õuesõpe alandab stressi ja langetab kortisoolitaset õpilaste, eriti poiste seas.

Ka õuesõpe nõuab ettevalmistamist

Õues  saab õppida kõiki õppeained,  mitte ainult loodusteadusi. Kasutades õues avastuslikku õpet saame suurendada huvi õppimise vastu ning arendada hoolivat suhtumist ümbritsevasse keskkonda. Õpetamine ja õppimine toimub vahetu kogemise, ise tegemise ja kogetu vahendamise kaudu. Õpetaja ülesandeks jääb luua arengukeskkond, milles lapsed saaksid  praktiseerida avastusliku ja leiutusliku iseloomuga tegevusi. Õpetaja peab oskama “maastikku lugeda” ehk tal peavad olema teadmised erinevatest taime- ja loomaliikidest ning nende elutsüklitest, aastaaegade vaheldumisest, inimese elutegevuse jälgedest ja väljendustest. Õuesõpet saab korraldada kooliõues, pargis või aias, metsas või linnakeskkonnas, looduskaitsealal või talus jm.

Esivanemate radadel

Tänapäeva inimene on kaotanud ühe osa meelelisest kogemusest, mida kandis suuline pärimus. Muinasjuttude ja muistendite vormis folkloorne pärand moodustab jätkuvalt olulise osa meie haridustraditsioonist. Õuesõppe puhul on oluline seda traditsiooni elus hoida ja edasi kanda. Inimese kohtumine loodusega sisaldab nii loomulikku kui üleloomulikku. Välitingimused loovad võimaluse kohtuda ettenägematu/planeerimatu ja struktureerimatuga. Meie talurahvaaegsed esivanemad elasid suurema osa oma elust vabas õhus, varajastest hommikutundidest õhtuni välja. Rahvausundi üks tähtsamaid funktsioone on kasvatus. Kui lapsele öelda, et ta peab jõe- või järvevees ettevaatlik olema, ei anna see ütlemine alati soovitud tulemust. Laps ei pruugi aru saada, et vesi võibolla ohtlik. Kui talle aga rääkida, et vees elab õel vanake, näkk, kes tirib inimesi alla vetesügavustesse, võtab laps sõnumi tõenäoliselt hoopis teistmoodi vastu. Rahvausundi kõige olulisem funktsioon on aga olemasolusse seoste ja mõtte loomine. Tänapäeva lastel on vaja treenida kuulamis- ja jutustamisokust, seda saab teha jutustades rahvausundist. Kuuldes vanu muistendeid müstilisest loodusest ja maastikest areneb lastel fantaasia.