Sildiarhiiv: Päike

Kuidas teotahte leidsime…

Eksole. Selline hea pealkiri, kus kõik võiksid oma arvamuse sekka öelda, kui ma ma neid kuulaks. Aga vaat, ei kuula, sest kui sa võtad kõike oma ümber kohustuse ja katkematu kohustuste jada ja tööna, siis naguteadsid juba Tammsaare tegelased, ega õnn ja armastus õuele ei tule.

Õnn ja armastus tulevad reeglina ikka sinna, kus armastatakse kõike, sh ka töö tegemist. Hambad ristis millegi tegemine või teiste eest hoolitsemine, ei ole sulle hea ega paista ka väljapoole eriti hea, kui töötegija on vissis ja krimpsus kui aiamaal õunapuu ladvikus pisvinn ubinajunn.

Mina olin takerdunud mitmeid nädalaid pisiasjadesse ja pseudoasjadesse, mis tegelikult polnud minu rida ajada, kuid ometi ma need asjad enda teha ja õule just võtsin, sest arvasin, et kui mina ei tee, siis jäävadki tegemata. Ja lükkasin need asjad, mida mina tahtsin teha kuhugi…määramatusse. Selle tulemusena, maabus me elutuppa elevant. Elukas, kes ähvardas, seni loodu puruks tampida ja lömastada meid kõiki oma paksu halli tagumikuga vastu seina lömastades. Sellegipoolest jätkasime kodus kikivarvukil hiilides, et mitte hallile monstrumile märku anda, et teame ta olemasolust.

Eksole. Elevandipoju lasime õhust tühjaks ja uus energiavoo katkematu ja lakkamatu juurdevool, tõi meile uut energiat ja tulemist. Ei tea, kas just sellest või hoopis sellest, et ei johtu nende kohustustega ka midagi, kui palun need kellegil teisel oma teha võtta või see, et me jagame omavahel ka täiskasvanulikumal kombel lisaks rõõmudele ka kohustusi, kuulame üksteist või lihtsalt oli aeg saada motivatsiooni kriisist üle, et tahta suuta jälle kirjutama hakata.

Eile, ma näiteks olin täiesti küpsetamise lainel, sest soovisin üle pika aja mässata pool päevast köögis, sest tuli lihtsalt tahtmine, teha head toitu, palju ja sellist mis ikka akna taga oleva ilmaga kokku passiks. Seega siis suure potiga kartuliputru, kaks pannitäit ribiliha, rohelise hernega salatit kõrvale ja pruun lihakaste omakorda valmis sai. Õhutuseks snäkiks eks ikka vanaema juurest toodud õunad ja poest varutud banaan ja apelsinid läksid ka laste vahel jagamisele. Ja õhtul jätkus energiat ka minna kohtingule.

Ja öösel suikusime unele aknale krabiseva vihma saatel. Mõnus.

Igatahes täna, olen ma paika pannud järgmise lasteraaamtu kava, ja esimese muinasjutugi valmis saanud. Kuna see tuleb senistest erinev ja mahukam, võib sellega tegelemist jätkuda kuni kevadeni. Seega töö kodukontoris on kindlustatud. Täna on see päev, kus minu lühike metsasünnipäevade läbiviija karjäär sai läbi ja mind lubati ürituste korraldamisel kaasa küll lüüa, kuid omal soovil võtan osa neist, kus lapsed soovivad seigelda siiski koos raamatuga või raamatus. Mitte külmas ja märjas metsas, sest lihtsalt külm ilm ja mina ei käi kuidagimoodi kokku 😀

Täna ma veel ei tea, mis õhtusöök meil tuleb, kuid sõõriku pärmitainas kerkib pliidiservas juba küll. Tekkis mõte, et prooviks teha neid vanakooli sõõrikuid, mida poest kuidagi osta ei raatsi. Dosaatorit mul küll veel pole, aga kasutame pisut loovat mõtlemist ja perenaise.ee lehelt leitud soovitusi kommentaatorite vastuse hulgast kuidas dosaatoriga mõnusad sõõrikud potti küpsema saada. Pätu põnn magab – homme ilmselt peab proovima, kuidas lasteaeda minna saab, sest suurtel tegelastel on homme distantsõppe päev ja see paneb natuke me närvirakud proovile. Samas on nii mugavamgi, sest lubatud bussiliini me ei saanud ja nii jääks hommikune hallis udus sõitmine keset kitsede populatsiooni bussipeatusesse ära. Aga ei kurda samas, sest nii hästi kui on lastel koolis praegu läinud, pole neil kunagi varem läinud. Seega, on küll aitamist ja suunamist rohkem kodus aga mitte ühtegi sellist probleemi nagu oli täidetud me eelnevad õppeaastad, ei ole. Ja see ongi ju oluline.

Oleme saanud oma motivatsiooni ja rõõmsat teotahet pärssivad elevandid klassiruumist ja elutoast välja puksida ja ilmselgelt taasub ka siis töötahe ja muu motivatsioon….lustakalt ja lõbusalt.

Kino ja nalja peab saama. Puhata ja mängida ka 😉

nb! Kirjutama asudes, oli mul muu mõte, millest kirjutada.Aga pole midagi, kirjutatu on suht puusalt tulistatu aga illustreerib mu eelnevat mõtet paremini, kui õige mõte ise 🙂

Kui kuu on päike :)

Enamasti me arvame, et oma seisukoha “mahamüümiseks” tuleb rohkem rääkida, leida lisaargumente ja aina osavamalt veenda. Nii me siis otsime üks-ühele suhtlemisel või nõupidamistel seda pausi, kuhu torgata oma suurepärased mõtted. Enne seda oleme neid mõtteid tükk aega oma peas ette valmistanud, et efektsemalt mõjuda. Kuigi me pole oma ideedega väljatulemise hetke oodates saanud rääkida, ei ole me tegelikult saanud ka kuulata, kuigi võime korrata veatult eelkõneleja viimast fraasi. Sama teevad ka teised laua ümber olijad – kõik räägivad, kes mõttes, kes kuuldavalt, aga vähesed kuulavad tegelikult.

Vanematel ei ole aega kuulata oma lapsi, õpetajad ei jõua kuulata oma õpilasi. Juhid räägivad ja nõuavad, töötajad eskaleerivad probleeme. Kui küsimegi lapsevanemana küsimusi, siis vastame neile ise. Või küsime ainult oma loo eelduste kontrolliks ja tegelikult ei jaksa kuulata vastust. Kõik räägivad ja keegi ei kuula.

Kuulamine, mis ehitab sildu inimeste vahele ja loob usaldust, ulatub aga palju sügavamale kui eelkõneleja viimaste fraaside kordamine. Päris kuulamine viib mõistmiseni. Kui ma tunnen ennast mõistetuna, siis väga huvitaval kombel ei ole mul vaja enam pidada lahingut ja koostöövalmidus tõuseb ja ma olen valmis vastu tulema teise osapoole soovidele ja eesmärkidele. Kuulamine ehitab meie vahele usaldussilla. Kui mind on kuuldud, siis ma tunnen ennast olulise ja vajalikuna. Suurt muud ei olegi tihtipeale vaja.

Kuulamine on õigupoolest ainuke oskus, mis aitab teise osapoole emotsioone juhtida. See algab teise inimese emotsioonide äratundmisest ning nende tagasipeegeldamisest. Selleks, et me seda suudaksime, on vaja hoolida teisest inimestest ja arendada oma empaatiavõimet.
Kui lapsevanemad, või õpetajad õpivad südamega kuulama, siis saavad nad vastutasuks tunnete juhtimise oskuse ja motiveeritud lapsed. Hea juht teab, mida ta ise tunneb. Ta mõistab, mida teine inimene tunneb ning tajub, mida tema tiim tunneb. Hea õpetaja/lapsevanem tajub terve lastepere/ kooliklassi meeleseisundit ja ei karda kuulata oma inimeste kahtlusi. Rääkimine hõbe, kuulamine kuld.

Keerulistes olukordades teeme tavaliselt risti vastupidi sellele, mis tulemust tooks. Muudatusi läbi viies ja kõhklusi ning vastupanu kohates veename, seletame, lõpuks ähvardame ja tagatipuks kehtestame sanktsioonid. Inimene, keda see puudutab, tunneb, et tema mõtetega ei arvestata, teda ei väärtustata. Lõpuks ta lülitab ennast välja ja distantseerub. Näeme sedasama käitumist laste pealt. Kui laps ei õpi, siis loeme moraali, ähvardame, võtame “piitsa ja prääniku”. See kõik ei toimi ja teismeline sulgub endasse. Olulisi asju ta meile enam ei räägi.

Ja täpselt sama võib juhtuda ka tulemust mitte andva või ummikus oleva lapsega. Küsime, anname tagasisidet ja selgitame – tema aga vaikib. Selgitame aina rohkem, lohutame, hurjutame, räägime aina rohkem. Lõpuks lõpetame jutuajamise ja tõdeme, et me ei saavutanud midagi.
Keerulistes olukordades tuleb “rääkimise õigus” välja teenida. Ainus valuuta, mille eest saab osta rääkimise õigust, on kuulamine. Ja selline kuulamine, mis ulatub mõistmiseni. Kuldreegel ei ole “Räägi. Räägi. Räägi”, vaid hoopis “kuula”.

Aktiivse kuulamise oskus seisneb tagasiside andmises, et kõneleja teaks, kuidas tema sõnum on vastu võetud. Seda iseloomustavad silmside, huvitatud näoilme ja toetavad repliigid. Hea kuulaja on kannatlik ega katkesta rääkijat, on sõbraliku tooniga, ei kritiseeri ega mõista kohut. Eelkõige seisneb aktiivse kuulamise oskus aga enese tahaplaanile asetamises ja soovis näha olukorda läbi teise osapoole silmade. Eriti oluline on see siis, kui sa oled nn. jõupositsioonil – lapsevanem, õpetaja. Hea kuulaja suudab teise osapoole enne ära kuulata ja alles siis oma seisukohtadega lagedale tulla. Ja mine tea – ehk on kuulamise tulemusena nendes seisukohtades midagi juba muutunud.
Kui on soov oma elus edeneda (usalduslikud sõprussuhted), tuleb kuulamisoskuste lihvimine kasuks. Kuulamises peitub kogu suhtluse jõud.

Lisaks kuulamisele on hea oskus ka küsimine. Päris siira huvi tundmine, teise käekäigu vastu.
Kui olime väikesed ütlesid vanemad meile, mida me peame tegema ja pragasid või õpetasid meid, kui me ei teinud. Kui läksime kooli ütlesid õpetajad meile, mida me tegema peame ja pragasid nendega, kes ei teinud. Keegi ei küsinud meie käest suurt midagi, kui et ainult seda, mis oli kodus õppida antud. Kui me keskkooli lõpetasime, siis küsisid ühtäkki kõik meilt – mida me tahame või kelleks me tahame?🙄
Ja me ei teadnud päris täpselt.🤔

Kui saime esimese töökoha, siis ütles ülemus meile, mida me tegema peame.😏 Kui saime ise ülemuseks, siis ütlesime ise teistele, mida nad tegema peavad. Ja ei küsinud suurt midagi.
Kui meie töö ennast ammendas, või jooksis rapoa mõni suhe, siis küsisime endalt, mida me tahame või kelleks me tahame😳. Ja ei leidnud vastust. Paljudel meist ei ole ka praegu väga head vastust.🤪 Ja ega me ei taha ka väga, et keegi küsib.🙃
Aga äkki võiks siiski keegi küsida? Ja kuulata. Ja siis uuesti küsida. Ja taas kuulata. Aidata aru saada, mis meid õnnelikuks teeb?

Mida enamasti inimesed tahavad või kelleks nad saada tahavad?

Seda küsida ja alustada ei ole kunagi liiga hilja. 🤪💕