Suurel osal nendest allikatest, kes ajakirjaniku poole pöörduvad, on kas isiklik, maailmavaateline või majanduslik huvi saada eetrisse lugu, mis paneks vastaspoole halba valgusesse. Tihtilugu on see ka õigustatud, sest vastaspool ongi hakkama saanud mingi sigadusega ja isegi kättemaksuhimu muutub sel juhul vaid ajakirjaniku tööriistaks.

On ilmselge, et kättemaks on inimlik ja me ei saa seda tihtilugu karma hoolde jätta- kuid ajakirjanikke on õpetatud kasutama ka ühte maamehe tarkust ja seda nimetatakse allikakriitilisuseks või kui tsiteerida klassikuid (V.I. Lenin) siis käib allikate kohta ka lause “usalda aga kontrolli”. Miks toodi Kuusiku juhtum just sellisel kombel avalikkuse ette?
Selles juhtumis oli ajakirjanike roll väga oluline. Ja selles kontekstis pole vahet, kas need koduvägivalla süüdistused vastavad tõele või mitte, täna ei ole mitte keegi meie riigis arvestanud Kuusiku naise ja tema laste huvidega. Ajakirjandus võiks vahest…mõned lood eetilisusest tegemata jätta.
Selles vaatenurgas ei ole vahet, kas ta on süüdi või süütu – lastele ja naisele on juba korvamatut kahju tekitatud. Oleme lugenud, kuidas peast soe kirjanik on pakkunud Kuusiku naisele raha, korterit , kuidas igasugused blogijad kirjutavad just praeguses valguses oma loo, kuidas oli vägivallatsejaga koos elada ja mis sai pääsemiseks otsustavaks ja kuidas ohvriabi käib Kuusiku naise ukse taga kolkimas ja pakub oma abi lastele ja naisele…ajalehtedes ilmuvad lood, kuidas kõik soovivad neid aidata.

Kas see oligi siiras soov ohvreid aidata või soovitakse nende inimeste elude arvelt oma MTÜ-dele ja iseendale tähelepanu saada?

Täpselt nii ma arvangi nendest variserlikest ohvrite kaitsjatest ja abidest, kes panevad lapsed ja naise sellisesse häbiposti ja seda ainult sellepärast, et nende isa tahtis ministriks saada.

Kuna ajakirjandust nimetatakse neljandaks võimuks ja nii president kui peaminister tänasid ajakirjandust antud teema paljastamise eest, siis ongi üks suur mõttekoht ajakirjanduse käitumine antu loo kajastamisel.

Aakirjanikud, kes hoolivad ohvritest, oma riigist ja meie riigi mainest, oleksid pidanud minema ja sositama peaministrile ja presidendile Kuusiku kohta allikate juttu kõrva sisse ja tegema kõik selleks, et riigi maine ei oleks kahjustatud ja ka Kuusiku perekonda oleks häbist säästetud.

Muide ajakirjanikele, ja “anonüümsust” palunud teadjatele, teadmiseks, et kuriteost teatamata jätmine on meie riigis samuti Karistusseadustiku järgi karistatav

Aga tulles tagasi, avalikult teadaolev info ütleb ka seda, et president Kaljulaid juhtis 1995. aastal ilma lubadeta ja purjus peaga autot. Kas see oligi põhjus, miks ta napsuse peaga kiiruse ületaja oli nõus silmagi pilgutamata ametisse nimetama aga siis kui oli vaja tõeliselt otsustav otsus teha – et mitte Kuusikut ministriks kinnitada naisepeksu kahtluse tõttu- tehti sellest suur palagan ja nõiajaht?

Kas võiksin teha ettepaneku, et kõik, kes on politseile jääknähtudega, purjuspäi jne vahele jäänud, astuksid omal soovil hüvitiseta tagasi? Või hoopis, poliitikud – autorollotajad, rahadega sahkerdajad, te arvate, et te koht on endiselt poliitikas? Ojasoo 😲 lugupeetud ja teenetega kodanik. Aplaus silmakirjalikule valitsusele.

Siis kui oli hääletamine. Mina ja mu pere ei hääletanud EKRE poolt, ega seal kandideerivate inimeste poolt, kuid kui vaadata praegu toimuvat meie valitsuses, siis mis f***** poliitiline lasteaed see olgu maksumaksja raha eest? Mis vahet, kes seal valitsuses domineerib, eesmärk ehk, kuidas seista eesti ja eesti rahva eest, peaks kõigil silmi ees olema. Hetkel jääb mulje, et käib mingi ärapanemismäng väga räpaste võtetega. Isegi presidendi poolt.
Kino maksumaksja raha eest. Aga väga lame. Küsime raha tagasi? 😂

Olen aru saanud, sellest, mis näib nii kulunud ja lihtsalt sõnakõlksuna -Kui sa ei võta midagi isiklikult, siis oled vähem haavatav ja õnnelikum.
Seda juttu olen ma oi kui palju kuulnud, noogutanud kaasa ja isegi sedasama lauset ühe või teise sõbranna, või kolleegi emotsionaalsesse kuukrusse veeretanud. Aga see on ju väline pool. Sisemuses, ikka … läheb korda.
Tõde on see, et see isik, kes teile midagi ütleb, tegeleb oma tunnete, uskumuste ja arvamustega.
Näiteks, te olete terapeudina juhendatava ees, parimal moel, nagu te oskate. Lapse ees, kellel on hea tuju, ta on teie sõnadega rahul ning pärast tunni lõppedes ta tuleb ja kiidab teid ülevoolavalt.

Loomulikult on tagasiside teile vajalik, aga ärge reageerige, ärge sattuge eufoorilisse seisundisse, vaid lihtsalt võtke teadmiseks.

Järgmisel loengul te annate jälle oma parima, sama tüdrukuga aga ta on tujust ära ja tunni lõppedes ta tuleb ütleb, et see, mida rääkisite on täielik jama.

Siis te haavute ja te reaktsioon on oma uskumusi kaitsta ja konflikte tekitada. Ükskõik, mida te mõtlete ja ütlete, mida te tunnete, on see ainult teie, mitte te kaasvestleja probleem.

Näiteks sotsiaalsed suhtlusvõrgud. Ütleme, et te kirjutasite Facebook´i kontole oma säravaima mõtte või kommenteerisite mingit artiklit postimehe kommrntaariumis. Hetke pärast keegi kommenteerib seda ja see pole päris see, mida te oleksite oodanud. Nüüd tormate selgitama, õigustama, täpsustama. Sellega asi ei piirdu, tuleb järgmine kommentaar ja järgmine ning te tahaks ikka selgitada ja asi läheb käest ära, juba unustatakse, millest üldse jutt algas, minnakse isiklikuks.

Midagi ei pea selgitama, ega õigustama. See, mida kirjutasite ongi teie mõte, see võib kellelegi meeldida, kellelegi mitte. Eesmärk ei olegi kõigile meeldida.

Meil on õigus oma maailmavaatele, õigus seda ka välja öelda, aga samasugune õigus on kõigil inimestel. Kui teiste inimeste maailmavaade erineb meie omast, siis on sellega kõik hästi ja me ei pea hakkama selgitama, õigustama, vaidlema, sattuma võitlevasse positsiooni.

Mida rohkem seda kokkulepet oma ellu integreerite, seda vähemaks jääb vaidlusi ja konflikte, sest pole enam, mille üle vaielda. Sõna “vaidlema” kaotab mõtte. On palju erinevaid arvamusi, aga ükski neist ei ole teisest parem ja edetabeli koostamine läbi vaidlemise muutub mõttetuks.


Isegi teie arvamus te enda kohta pole alati tõene, seetõttu ei pea te isiklikult võtma ka seda, mida oma peas kuulete. Ühel päeval suhtute endasse hästi, tunnustavalt, teisel teete ennast maha ja piitsutate. Milline neist arvamustest on tõene? Mitte kumbki, teie olete ikka teie.

Isiklikult võtmata olete teie ise.