Sildiarhiiv: perekond

Mõtetega rabas 😀

Jõudsimegi nii kaugele, et käisin oma laste kasvatusega rabas ära. Täitsa rabas.😀


Viimane poolaasta on kuidagi nii tegus ja hektiline olnud, et sellised vahvad loodusretked on päris tahaplaanile jäänud. Samas on just looduses käimine see, mis aitab energiat taastada ning igapäevases sagimises pea uuesti selgeks saada. Rääkimata sellest, et see on mõnus aeg koos kõige kallimatega💕 Retke tulemusena tunnen tõesti, kuidas sisemine hingerahu on suhteliselt taastunud ning keha energiat täis. Väga mõnus on olla! 🤪Rääkimata sellest, et lastele on iga selline retk kustumatu mälestus, mida hiljem pikalt meenutatakse. 💕

Üks viimase aja suurimaid tarkusi, mida olen õppinud on, et ma ei pea alati aru saama, miks mõned asjad juhtuvad. Kuid pean hakkama saama erinevates oludes ja tingimustes. Nii ma ei püüagi enam kontrollida toimuvat, vaid lihtsalt tegelen sellega, millega vaja! Esmatähtsad asjad kõigepealt ning seejärel ka need, milleks veel aega ja jõudu ja energiat üle jääb!
See ongi sisemise rahu puhul oluline- ootad ka endalt vaid seda, mida suudad, mitte ei püüa vastata kellegi teise sellistele tingimustele, millele sa nagunii ei vasta.💕

Üks lapsevanem küsis eile, et kas püüan perebändi või siis jalgpallimeeskonda kokku saada. Ütlen ausalt- mul pole mitte midagi millegi vastu, millega lapsed tulevikus tegelema hakkavad. Kui see on perebänd, siis olgu nii. Kui mitte, siis olgu teisiti. Mina saan neile võimaldada VÕIMALUSI oma oskusi ja andeid arendada ning õppida neid kasutama. Laste asi on nendega midagi peale hakata.

Ja see ongi ainus KASVATAMINE, mida oma lastega teha saame- õpetada lapsed iseenda ja siinse maailmaga hakkama saama 🤗💕

Elu on kõige ebareaalsem asi siin elus! Ja kui sinuga kõrvuti elavad veel mitu väikest elu, siis on see suurim kingitus. Elus on kurbust ja rõõmu, naeru ja pisaraid. Isegi kui elu pole alati lihtne, on see ikkagi ilus! Me ei oma inimesi enda kõrval, vaid me oleme kõrvuti selleks, et teineteiselt õppida. 💕 Kuidas ma saaksin millegi üle õnnetu olla, kui mul on olemas nii palju, millest paljud inimesed muudkui unistavad?

Mäletan aega, kui unistasin vaid ühest lapsest… Tean seda tunnet. Enam ei ole mul vaja unistada- mul on 5 last, kellega koos siinse maailmaga harjuda ning kellega koos seda iga päev üha paremaks muuta. 😍 Oskus on hoida olemasolevat siis, kui see olemas on, mitte kogu aeg igatseda seda, mida sul ei ole. 💕

Kui tundub, et maailmas on midagi segamini, siis vaatan oma imenunnut 😍beebit või meeskonnaks sirgunud nelja kaasteelist ja tean taaskord, et minu kodu on seal, kus on mu perekond. 🤗 Olen õppinud rahulikult kiirustama. Kui keegi tahab teada, kas viienda lapse sünniga tuli aega juurde, siis ei, kindlasti mitte. Jah, Põnn on jätkuvalt nii ideaalne beebi kui veel saab olla… aga ikkagi on ta beebi. Nii et kodus või kodust väljas- beebiga koos töötades pole kunagi teada, milline täpselt päevaplaan on või kui palju jõuan.

Siin tulebki käiku suurim meelerahu tarkus- oluline pole see, mis sinust väljapool toimub, vaid see, kuidas sellesse suhtud. Kui ma olen ette valmis selleks, et ma ei tea, kas ja mida saan tehtud, siis olen pigem õnnelik iga tegemise üle, mis saab tehtud, mitte närvis väikeste asjade pärast, mis on tegemata. Kiidan ennast ja beebit ja kõiki, keda vaja nüüd hulga tihemini kui varem.💕 Kõik need kallistavad käed on mu ümber iga päev, mitte vaid sõbrapäeval, naistepäeval või emadepäeval!

Ja nii ei motiveeri mind vaid mingi tähtpäev, vaid igapäevane elu 😍💕

Hele-helesinine tänulikkuse ja rõõmuvalguse reede

Just täpselt, juba postituse pealkiri ütleb kõik.  Tänane päev on midagi sellist, milles lihtsalt tuleb hoog maha võtta ja tänada kogu maailma selles eest, mis on mul olemas. Näiteks, mul on armastus, ja mul on perekond. Minu perekond, sealhulgas, minu vanemad, minu sugulased, minu lapsed, minu abikaasa. Mul on kodu, mul on tervis ja see kõik ongi õnn.

Mul on tänasel päeval olla põhjust tänulik, et mu esivanem sai haiglast välja, ja see probleem, mis tal oli, polnudki paha, kui algselt arvatud. Mul on põhjust olla tänulik, et ta operatsioon läks hästi ja et temaga on kõik korras. Mul on õigus olla tänulik teistele pereliikmetele, kes said aru, et mure esivanema tervise pärast, mõjutas mind ja nende igapäevast elu.Tänulik, selle eest, et pisike põnn magas neil päevil, kui haiglas esivanemat vaatamas käisime, rahulikult ja süstis esivanemasse oma rahuliku olemuse ja aeg ajalt naeratava, muutuvate näoilmetega rõõmu ja tröösti. Meil on õigus olla tänulik, eilsele rehvivahetuse tiimile.  Ja üleüldse olen ma tänulik, et universum aeg ajalt saadab mu teele raskemaid katsumusi, et pöörata tähelepanu pseudoprobleemidelt õigetele prioriteetidele. Ma olen tänulik, neile inimestele, kes meie ümber on ka rasketel aegadel, mitte vaid siis kui meil kõigil klemm kõrvuni 😀

Ma olen tänulik inimestele, kes võtavad vaevaks teha üllatusi ja kingitusi, ka siis,  kui ei ole kingisaajal sünnipäeva või muud tähtpäeva. See, kehtib ka kusjuures lillede kohta 🙂  Rääkides kingitustest – mu hea sõbranna, osales Vikipesa korraldatud loosis, mille võiduna loositi välja lõvi tähtkujus sündinud beebidele, tähtkuju loomaga nõude komplekt ( tass, taldrik, kauss ja lusikas) koos nime ja kuupäevaga. Me sõbranna võitis selle komplekti, mõeldes mu pisipojale. Ja et üllatus oleks suurem, palus ta Vikipesal ka ülejäänud meie pere lapsi rõõmustada uhke üllatusega. Igale ühele nende nimega  tass, taldrik ja kauss. Aga loom oli mitte tähtkujust, vaid loomaasta, mil laps sündis. Ja ausõna, see on väga võimas kingitus.

Ja lilled – mulle saadeti lilled ühe kolleegi poolt, lihtsalt niisama – pärast seda, kui olin andnud nõu teraapia hobuse valikul ja suunanud ta sugulashinge Eestis ühe parimana tuntud ratsutamisterapeudi poole. Hetkel, ma ju ise seda tööd teha ei saa.  ja lihtsalt nende edasise koostöö lepingu allkirjastamise eest, saadeti mulle 12 kollast roosi ja karp lemmik komme. Jep, kommidega peaks piiri pidama, sest muidu on varsti talvevorm – ümmargune – käeulatuses 😉  Aga lilled, no neid ma võiksin ikka iga päev saada.

Ahjaa, ma olen tänulik ka inimestele, kes aitavad mul aidata organiseerida. Kaasa mõelda. Ja ma saan olla nagu planeet, ümbritsevate muude sateliitidega, kellega koostöö sujub. Hetkel, me organiseerime üht 10. ndat pulma aastapäeva puhul “üht asja” 😀 Ja peagi tulemas ju veel vanema plika ja noorima plika sünnipäev. Beebi minisünnipäev – 3 kuud 🙂 ja igasugu muud põnevust. Ilm veel mõnus sügisene, aga tahaks nagu … piparkooke tegema hakata 🙂

Aga selle asemel, hakkame hoopis koolivaheaja otsi kokku tõmbama. Tegime graafiku, et kuidas korda saada pisut lohisema hakanud õppimistulemused, loeme kohustuslikku kirjandust ja teeme ettevalmistusi, märkmete näol, et hiljem klassikaaslaste ees jutuvestmine sujuvamalt ja ladusamalt läheks. Ma muideks olen tänulik laste Eestikeele ja Kirjanduse õpetajale, sest tema poolt antud tunnid, on üks nende lemmikumaid tunde. Nii, et juba nende tundide põhjal, on lastel põhjust oodata algavat õppeveerandit. Aga ma ei tea, kuidas nemad. Mina küll ootan.

Vahel, kui ma vaatan seda õppekava, või nende raamatuid, kuidas peaks vastama, siis meenub oma kooliaeg. Võeh, ma ei tea – õpetajad olid toredad, ma isegi mäletan nende nimesid, välimust, aga see on ka kõik. Kõik, mis jäi klassiruumist väljaspoole ja õpetaja silme alt välja, meenub mulle vaid ulmelise väljatrükina draamapõnevikust. Osalt, ma tänan tolleaegseid inimesi, kellega mul oli au kokku puutuda ja kes “abistasid” lahkelt mu paksu naha selga kasvatamisel. Tunnustan, saite hästi hakkama. Kes lugema juhtub ja võib olla ennast ära tunneb. Aitähh- aitähh 🙂 Ja tänu neile, ( ilma sarkasmi ja irooniata), ma tean täpselt, mis tunne on lastel, kui nad kooli emotsioone jagavad. Õnneks, neil selliseid asju koolis ei toimu, mis tekitaks neil tahtmise “pause, peatükkide vahele” tekitada.  Mul oli neid “pause, peatükkide vahel” mitmeid.  Viimased aastad koolis minu meelest oligi üks paras suur paus, mille vältel ma keeldusin klassi ette tahvli juurde etlema, lugema, vastama, kritseldama minemast ja lasin endale südamerahuga ühtesid-kahtesid, kirjutada. Praegu ma mõtlen, et poleks pidanud laskma endaga nii käituda. Ja olekski pidanud kõik ülbitsejad xxxxxxxx ( roppsõna) 😛 saatma. Aga ma tänan, teid kõiki, siiski, sest kogemus oli selline, mis jäi meelde. Ja noh, et ega kõik polnudki paha ja nõme, oli ka helgeid ja lõbusaid aegu. Ja ma olen nende helgete ja lõbusate helesiniste hetkede eest praegu palju rohkem tänulik. Olen tänulik, et mõlemad hetked meeles on – aitavad paremini elus sihte seada.

Esivanem, tuli ka kaugelt Valgamaalt lõpuks vanemale poisile sünnipäevale. Tõid kooki ja rääkisime niisama kohvi taga juttu, vaatasime pilte. Väiksematele on suurepärane mälu, nad võivad ja suudavad ka mitme aastataguste piltide järgi jutustada, mis tol päeval toimus, mis kellegil seljas oli, kes mida ja kus ütles. Nii vahva.  Nii kahju, et neid nii harva näha saab. Iganädalane helistamine pole ikka see. Muidugi nalja eks ole peab ka saama. Rääkis siis esivanem, et nemad olid eile telekast mingit jutusaadet vaadanud, kui järsku hüppas teleka ekraanile kiri, et vaadatav saade ei vasta vanusele. 🙂  Eksole – venekanaleid ja muusikat ja loodust telekas näitab ja midagi muud mitte 😀 Et kas eesti kanalite saated ei vasta  vanusele 50 ja + ? 😀  Ma olen tänulik, et meil pole Viasat, vaid hea teeninduse ja suhtluskultuuriga Telia 🙂

Täna on suurepärane reede. Lapsed on noortekeskuses, juhendajate käe all mängimas, meisterdamas. Beebi magab. Tööasjad tehtud, tuba kraamitud. Ma olen tänulik, et täna on nii tegus päev…külaliste ja koduste tööde, rahu ja vaikuse päev. Käisime ka jalutamas. Seni käime, kuni päike paistab ja helesinist taevast näha. Saab värsket õhku kontidesse ja liikumist lihastesse. Tänased 10 000 sammu igatahes auga maha kõnnitud 🙂  Super. Võib olla vormini – ümmargune- võtab nii vähe rohkem aega.

Toidust ma räägin ka natuke 🙂 ma olen tänulik, et olen avastanud enda jaoks seened. Mhmh, ma söön ainult seeni, mis on esivanema poolt purki marineeritud….. ja viisakuse poolest ka seenekastet aga seda ka AINULT esivanema poolt. Seened mind siiani ei köitnud.  Lapsi ei köida siiani.  Aga…üks päev nägin kuskil seenekastme retsepti ja mõtlesin, et nohh ostan need seened ja proovin…No tänaseks oleme kaks päeva õhtusöögiks seeni söönud 😀 Esimesel päeval oli seenewok ( seened, liha, erivärvi paprikad ja sibul) ja teisel päeval makaronid singiga singi-seene kastmes ( kastmes siis  lisaks paprikas ja sibul). Päris hea. Täna tegime kana-seene pitsat, lisandiks palju paprika,tomati ja sibula segu, varjamaks seenelisandeid 😀  Ärge kartke uuendusi ja katsetusi ja omaloodud retsepte.

 

 

Oktoobrikuu esimene sünnipäev

Täna on see päev, mil saab vanemaks meie pere kõige suurem ja esimene Väänik. Juba 12- aastaseks. Alles ta oli täpselt nii pisike, et mahtus issi kokkupandud pihkudesse. Alles ta lalises ja magas emme-issi kaisus. Alles õppis ta roomama, sealt edasi on meeles värskelt tema esimesed sammud, sõnad, sõbrad, esimene lasteaed, esimesed esinemised, minek esimesse klassi…. nii palju esimesi 🙂

Nüüd on ta juba suur poiss, varsti sama pikk, kui ma ise. Hea südamega, abivalmis ja hooliv poiss. Ei mina tea, teisi lapsi, kes oleks nõus vaatama ja mängima oma väiksemate õdedega, kui tema. Ka pisemat venda hoiab ja tahab temaga tegeleda. Talle meeldib kokata, raamatuid lugeda, telekat vaadata. Ka õppimist hoiab korras. Ja oma tuba on alati korras. Ka sõpradega ei satu pahuksisse. Sõbruneb kiiresti ja on lihtsalt väga tore poiss.

Minu meelest, me võime vaid uhked olla, oma suure ( kuid siiski pisi) Vääniku üle. 😉  Palju- palju õnne sulle, armas poja!

See pole mingi uudis, et aeg lendab. Ja uudis pole ka see, et  kallid kasvavad. Ent hea on teada, et see armastus, see jääb. Isegi neil aegadel, kus nunnu nööbikese asemel on kodus korraga  iseteadlik teismeline, ja siis on tal juba oma pere… Jah, see armastus muutub, teiseneb. Ent on alati olemas. Kaksteist aastatäit päevi on sündinud ja vajunud õhtusse. See kalli  on kaksteist aastat vanem. Leidsin karbitäie fotosid, mis tehtud 12 aastat tagasi… kuni siiani. Need pontsakad varbad! Ja põselohud! Ning milline helgus ning armastus neilt piltidelt  vastu vaatab! Kõik see ilus, mis on vajunud argisekelduste alla, on korraga taas meeles! See on armastus minu ja  kallite vahel. Me usume armastusse. Sellesse, mis kestab üle aja.