Sildiarhiiv: puhkemoment

Vihmane pühapäev-mõtisklused

 

Vihmased hommikud on sellised hommikud, kus tahakski voodisse vedelema jääda. Ninaotsani teki alla… ja kui keegi hommikusöögi valmis teeks, või voodisse tooks, oleks eriti super. Paraku, kodus seda luksust eriti ei juhtu. Vähemalt ei mäleta. See oli vist väga ammu – et kui ise ei tee, hommikusööki – ei saa seda teisedki 😀 Nii, et hommikusest vedelemisest pole ka kahjuks juttu 🙂  Hommikusöögiaeg on vähemalt see aeg, kus kõik tegelevad omade asjadega. Ja põnn magab rahulikult. Nii kaovad tasase mõmina saatel munapuder peekoniga, värske puuviljasalat koos müsliga ( kreeka jogurt)  ja värsked kaneelisaiakesed koos külma piimaga.

Piim…on element, mis paneb alatihti mõtisklema lapsepõlve radadele. Lapsepõlve vanaema kodus, pidas vanaema lehmi. Meil, lastelastel oli igalühel oma lehm, keda me siis karjamaal karjatamas käisime. Vuih, see oli rõve, kui paljajalu lehmakoogi sisse astusid ja see soe sodi varvaste vahele vurtsus. Vahel tegime me võidu, kes ennem oma lehma proua lauta saab aetud. Ma mäletan, et minu lehm oli valge-musta kirju ja tema nimi oli Täpi. Minu meelest, kõik põlvnevad vasikad, mis Täpi sai, olid ka Täpid 😀  Ja kõi Täpid, olid ülemõistuse aeglased ja mina oma lehmaprouaga vantsisin alati teiste lehmade sabas. Teistel oli punased lehmad. Ei tea miks, aga kõik punased lehmad olid meie meelest tigeda iseloomuga.  Mäletan ka Maasikut ja järgnevaid põlvkondi, kes olid ka Maasika nime kandvad 🙂

Ja siis see piim, lüpsmine ja vanaemale lüpsikute ja nõude viimine toomine karjamaale. Kuidas ta kurnas seda ja jahutama viis. Kuidas hommikuti käis piima auto. Ja vasikatel olid hästi hästi karedad keeled. Ja kuidas vanaema meid lapselapsi õpetas lehma lüpsma. Mitte masinaga, vaid käsitsi.  Päris äge. Kahju, et vanaema talu maha müüdi ja nii kokkupuude ka maaeluga kadus. Usun, et oma lastel oleks väga põnev elada sellist elu, nagu omal ajal oma lapsepõlv oli.  Hommikul õue ja õhtul tuppa. Joogiks värske jahutatud piim,  isekorjatud vaarikad-maasikad. Vanaema pannkoogid ja “seakõrvade ja sõõrikute” õhus leviv lõhn. Vanaema kallistused ja tehtud rumalused ja pahandused vanaema hoovis. Oli tore.

Praegu on puhkus see, kui saad ringi reisida, ja niisama kuskil mullivannis vedeleda, ujuda basseinis ja kuskil restoranis kaaslasega muljeid vahetada. Saunast külma basseini hüpata ja head mõnusat jooki nautida. Lasta massööril end mudida või eksootilisemaid kehahooldusi nautida.

Ja täitsa täitsa praegu on puhkus see, kui  saad end lemmik toolil kerra kerida ja hea raamatu ja teekruusiga “ära unustada” ja märkamatult kasvõi pool raamatut ilma segamata läbi lugeda

Tänane pühapäev oli vihmane terve päev. Ja Väänikud keeldusid õue minemast, seega energiat on palju, mis maandamata. Põnn tunnetab ja seepärast ei maga ka tema. Ja seepärast pole lootuski end raamatuga kuhugi ära unustada, sest lihtsalt kõik teised väänikud saboteerivad kõige väiksema vääniku unne jäämise püüdlusi. Kuidas teistes peredes üldse on, kuidas rääkida ( lastele arusaadavas keeles) , et väike vennas peab saama kasvamiseks rahulikult magada ja üleväsinuna saboteerib lihtsalt tema suurte väänikute unepüüdlusi.  Seni, on väike põnn siiski öösiti maganud, väljaarvatud kord, kui tal nohu tõttu nina kinni oli ja hingata ei saanud.

Tänase päeva “puhkus” oli see, et  sain endale tassikese tee tehtud ja selle imekombel ka kuumana ära juua. Tavaliselt teen  tee valmis ja alles poole päeva paiku, avastan kuskil tassi teega… nii külma, et hea fantaasia korral on näha kuidas pingviinid uiskudega piruette teevad 😀

olen paar päeva mõelnud, et peaks tegema mälestusteraja – nostalgia mõttes panema kirja kõik mälestused oma lapsepõlvega. Ja samas, peaks võimaldama endale puhkusemomendi, kus ka reaalselt oleks seda puhkamise momenti.

Sellest momendist, aga järgmine kord.