Sildiarhiiv: puhkus

Puhkuse või muutuse ihalus

Igaühel meist on üks nähtamatu tass. Vahel on see triiki täis, vahel täidetud vaid poolest saati. Ja juhtub sedagi, et põhi paistab – tühi mis tühi. Kui sinu tass on täis, siis tunned end hästi. Kui tass on tühi, on olemine kehv. Seda nähtamatut tassi täidad ja tühjendad sa ise ning loomulikult teevad seda teisedki.

Tassi kujund on üldkasutatav, nähtamatu lusika oma vähem, kuid tähtis ometigi. Kui ütleme midagi head või käitume teisele meeldival viisil, lisame lusikatäisi tema tassi – ja märkamatult täitub ka meie enda oma. Ja vastupidi: tehes või öeldes kaaslasele midagi negatiivset, tühjendame tema tassi – ja ka endale kuuluvat. Täis tass annab meile elurõõmsama ilmavaate ja lisab head energiat. Tühi tass aga ähvardab võtta viimsegi energia, õõnestades tegutsemistahet ja eluihku. Seisame iga päev silmitsi valikuga, kas enda ja teiste tasse täita või tühjendada.

Lapses, kes on sündimisest alates saanud tunda, et tema vanemad toimetavad tema ümber rõõmu ja hellusega, areneb püsiv õnnelikkuse ja heaolu tunne, mis aitab tal hoida positiivsust läbi elu. Ja vastupidi: laps, kes varaselt tunnetab enda ümber pigem rahulolematust, närvilisust, pahameelt, muutub sisemuses pigem õnnetuks ja võib kanda seda õnnetuolemist läbi kogu elu.

Usun, et ükski vanem ei soovi oma lapses kujundada teadvustamatut vajadust tunda end õnnetuna. Seda on võimalik ära hoida, eelkõige tööga iseenda hoiakute äratundmise ja suunamisega. Positiivne (ja miks mitte ka lihtsalt neutraalne) maailmavaade on üks paljudest praktilistest oskustest, mis sarnaselt teistele oskustele on hea tahte korral täiesti õpitavad. Kui soovime midagi ära õppida või ümber õppida, tuleb lihtsalt harjutada. Iga päev.

Ma pikemat aega tunnen, aeg ajalt et ma ei jõua oma tassikest täita, nii kiiresti kui selle sisu paistab alanevat 🙂 Vahel jällegi, on tassike täis ja nii mitu nädalat järjest. Soovin julgustada lapsevanemaid mõtlema ka endale ja rohkem tegelema asjadega, mis nende tassi täidavad.

Osad lapsevanemad peavad oma vajaduste eest hoolitsemist isekuseks, mida tehakse lapse arvelt, kuid tegelikult see ei ole nii. Kurnatud lapsevanem ei jaksa oma lapse eest hoolitseda nii, et see toetaks lapse arengut. Kui vanema tass on tühi, siis on ka süütenöör lühem ja võib juhtuda, et iga väiksemgi lapse jonn või partneri käitumine viib plahvatuseni. Kui vanema tass on täis, siis suudab ta probleeme tõhusamalt lahendada ja jaksab lapsele jagada piisavalt armastust ning tuge, ning hoida oma paarissuhet.

Õnneks võrreldes eelmiste õppeaastatega – on minu tass sel õppeveerandi alguses püsivalt kolmveerand ulatuses ikka täis olnud.

Eelmistel aastatel, tundus see tassike justkui põhjatu olevat 🙂

Aga sellegipoolest, kuigi paikaloksunud rutiin on hea ja hõlbustab logistikat ja igapäevaseid plaane. On siin sügise varjus ligi hiilinud tunne, et midagi võiks natuke teistmoodi olla või midagi võiks teistmoodi teha, et sel tassikesel oleks peal siidpehmest vahukoore müts, terve hunnik vahukomme ja shokolaadi peal. Ja kirss kaunistuseks peal.

Kuidas alustada? Kõigepealt tuleb endale teadvustada, et oma vajadustele mõtlemine ja keskendumine on normaalne ja lubatud.

Piisab ka poole tunnisest vaikuseminutist ja heast raamatust.

Nädalavahetus Riias

Pühapäeva hommikul, pakkisime kotid, lapsed ja vankri autosse, tankisime paagi täis ja asusime sõprade perega teele. Sihtkohaks esialgu Läti piir, sealt edasi Riia loomaaed.

See esimene marsruut polnud kõige hullem. Lapsed jutustasid üksteisele lugusid, lugesime raamatut, tegime beebile tola ja aeg möödus lennates. Piiri ületades, käisime läbi Alko1000, aga kujutage ette – ne gramm alkot ei ostnud 😂 lihtsalt tutvumise mõttes oli vaja peale visata oma pilk, et milline see koht on, kus väidetavalt eestlased kärude kaupa omale kangemat koju veavad. Aga täheldada võib, et näiteks jätsi hinnad on ka soodsamad, kui mõnes poes siin meitel 😂

Järgmine vahepeatus oli meil mingis tanklas. Käisime vetsus. Huhh. Bistroo poolne wc, pani nina krimpsutama. Oli küll puhas, ja värki aga kemikaali lõhn, oli vänge. See wc, mis oli tankla poolel, oli korras, ja ei olnud ka ninale väga tappev. Ostsime kohvi, tahtsime hot dogi, paraku, pidid mõned meist leppima kana- ananassi võikuga. Mainin, ära, et väga väga maitsev ja toekas kõhutäis oli. 😊

Klienditeenindus oli hea. Arvata oli, et eesti keelega midagi ei tee, kompromissina suhtlesime inglise keeles ja kui lahkuma hakkasime, meesteenindaja, tuletas meelde, puhtas eesti keeles, et lätlastel EI OLE kuute varvast 😂

Järgmine peatus oli Riia Loomaaed. Riia loomaaed on võrreldes Tallinna loomaaiaga tõepoolest küll kompaktsem, aga ilusam ja kuidagi looduslikum ka. Ja põnevam ja vist ka liigirikkam? Igatahes – me olime positiivselt üllatunud
Riia loomaaia troopikamaja on sissepääsust väljapääsuni üliäge. Igatahes on seal meeletult igasuguseid konni, mõned VÄGA prisked maod ja siis terve eraldi toatäis putukaid ja mutukaid. Meie lastel on suur putukavaimustus, aga seda ainult turvaliselt kauguselt, st. nad hirmsasti kardavad kõiksugu “tundmatuid lendavaid objekte” (võin nende emana kinnitada, et see on äärmiselt tüütu), aga kui nad on turvaliselt klaasi taga, on see kõige huvitavam asi nende jaoks üleüldse. Näiteks on seal suur terraarium, kus saab jälgida tuhandete sipelgate teekonda “metsast koju” – saab vaadata, mismoodi nad toovad kaugelt-kaugelt mööda puuoksi lehetükikesi oma pessa. Pesast on tehtud läbilõige, nii et kogu nende töökas tegutsemine on ülihästi näha. Samuti on troopikamajas eraldi tuba, kus valgustuseks on (ilmselt ööloomade silmi mittehäiriv) sinakas valgus ja nii saab seal ööpimeduses tegutseda armastavate loomakeste elu põnevusega jälgida. Konnaterraariumi konnamäng “mitu konna leiad?” on äärmiselt meelelahutuslik. Et emake loodus on teadupärast täiesti hämmastavalt geniaalne, on konnakestel (ja putukatel nagu raagritsikad – KUIDAS SEE VÕIMALIK ON?) täiesti uskumatu võime ka tibatillukesel alal suurepäraselt kamofleeruda. Ja see hetk kui silm lõpuks esialgu tühjana näinud terraariumis kümmekond suurt ja prisket konna avastab – hindamatu. 

Jõehobud 🙂

Järgmine peatus oli majutuskoht. Ööbimise seisukohast- broneerisime booking.com kaudu ja piltidel paistis hinna ja kvaliteedi suhe vägagi hästi paigas olevat (maksime oma kahe apartmendi eest umbes 106 €) ja ka kohale jõudes ei pidanud me pettuma. Parkimine ja WiFi on tasuta, ja apartment oli suur ja meile paras. Ei ole küll mingisugune sisekujunduslik tippsaavutus ega meeletu luksus, aga igatahes väga puhas ja kena. Võib ööbida küll.


Järgmisel hommikul suundusime Veekeskus Livu Akvaparks (Livu – Liivi), mis on suurimaid ja kaasaegsemaid veeparke Baltikumis. Kogu keskuse pindala on 11 000 ruutmeetrit ja külastajatele avatud ligi 40 atraktsiooni. Jurmala veepargis asub ka Euroopa suurimaks peetav liutoru – Tornado Lasens. Ühtkokku on veekeskuses 7 erineva pikkusega veetoru. Lastebasseinid ja kapten Granti laev, mis pakub meeleolukat lõbutsemist kõige pisematele. Külastusaeg kuni 4 tundi.

Lastega reisimiseks tõesti ideaalne koht, eriti suvel, aga muul ajalgi. Ei ole Eestist nii kaugel, palju võimalusi kohale saamiseks ja tegevusi igale vanusele. Meie jäime igatahes reisiga väga rahule ja lapsed ka kindlasti. Ja kui koju jõudes oli esimene emotsioon, et issand, ma olen niiiiii väsinud ja ei lähe enam mitte kunagi kuskile, siis praegu tunnen ma hoopis põnevust meie suure seikluse üle, mis suvel tulemas. Nagu üks sõber ütles, siis reisimine lastega on tõesti nagu igapäevaelu – keeruline, kuid päeva lõpuks seda väärt! 😀

5h autosõitu 😀 nagu niuhti!

Unistuste pere💕

Eile kirjutasid lapsed koolis kirjandi, et milline on nende meelest unistuste perekond, mis vajavad lapsed, et olla õnnelikud ja terved. Kuna toodi välja huvitavaid mõtteteri, siis jagan neid siin ka 🙂

Unistuste peres on aeglane elu ning vanematel on lapse jaoks aega. Unistuste vanemad teavad lapse elu sündmusi ja lähevad kohale, kui lapsel on võistlused või kontsert. Nad on kohal, kui lapsel on nohu ja köha. On tähtis teada lapse sõpru, nende elu, nimesid. Nõus, sest teismelisena on see suur kaitsefaktor, mis aitab elu keerulistes valikutes turvalisemat joont hoida.🙄🙃

Unistuste peres on kodu, mis on pere üks kindel osa. Seal on kodu lõhn, Õunakoogilõhn, õiged varjud ja valgused, mida on raske kirjeldada, aga mis annavad turvatunde.

Nõus, sest kui vanemad enam koos ei ela, siis just kodu on see, mis aitab lapsel tunnete keerulises virvarris koos hoida, ühes tükis püsida.☺

Unistuste pered teevad plaane ja plaanid saavad teoks. Nõus, ja võib-olla need on väga lihtsad asjad — seotud pühapäevadega või reisidega, aga lapse mälestustes sulab see millekski, mis oli lihtsalt tore. 🙃

Unistuste peres on korduvad sündmused — sünnipäevad, pühad, perepeod, mida lapsed ootavad ja teismelised vihkavad, aga tulevad ikka.

Unistuste perel ka laiem ring — vanavanemad, onud-tädid, kes on erinevad ja kellega vahel ollakse eriarvamusel, aga kellega käiakse läbi ja kes ei kao kuskile ära.

Muidugi võib olla unistuste perel ka raskusi: vanemad tööl, teises riigis, rahapuuduses, haigused, lahutused, aga see ei tähenda, et me peaks unistuste elu kõrvale jätma.

Minu meelest on oluline, et lapsed näeksid ka seda, kuidas pere raskustega toime tuleb. Raskused on elu osa ja ilma nendeta ei saa, aga nende lahendamisel on määravaks teguriks vanemate suhte tugevus. Mis iganes on juhtunud, lapsevanem saab ikkagi sammhaaval unistuste pere poole liikuda.

Unistuste peret aitab luua ka see, kui võetakse lihtsalt aeg maha. Näiteks pere ühised söögiajad on väga olulised. See ei pea tingimata olema õhtusöök kell kuus. Kui kõik seavad päevakava nii, et võimalikult palju pereliikmeid saavad sel ajal laua ümber koguneda, võib see aeg olla ka kell üheksa õhtul, kui selleks ajaks on kõik kodus. See on imeline pooltund. 🙂🙃See on küll üks lihtne muutus.

Peale pidude pidamise on meil argielu. Lapsed vajavad oma kodus eakohaseid ülesandeid. Ülesanded on vajalikud sellepärast, et see on elu loomulik vajadus, asjad on vaja ära teha. Ülesanded võiks olla meeldivad ja vaheldusrikkad. Need annavad ka kuuluvustunnet, mis kaitsevad teismelist, et ta ei oleks oma perest välja lülitunud ja et ta ei leiaks, et on hüljatud ja üksi. Nii lihtne asi nagu ühine majapidamine tegelikult toidab hinge. 🙂

Inimesed vajavad mängu ja mängulisust ning mäng ei ole meelelahutus, mis tööst üle jäävat aega täidab. Mänguline suhtlus on inimesele eluliselt vajalik. Lapsed, kellega mängitakse, kasvavad ja arenevad paremini. Mängulisus, orienteeritus mängule ja lustile ning uudishimulikkus on parim kaitse depressiooni ja ärevuse vastu. Tänapäeval, kus lapsel on peamiseks meelelahutuseks ekraanimäng, on see võimalus lapsega koostegevust alustada. Tore, kui selle juurest jõuame tagasi koostegevuse juurde, lähme näiteks koos õue või parki ja vaatame, mis lilled, linnud ja puud siin on, see on metsakümblus. See, et õues leiame rahu, on meile õnneks väga omane. See on traditsioon, mida lastele edasi anda. Liikumine, ronimine ja hüppamine. Hüppamine, muuseas, on kõige parem viis ärevusest lahti saada.🙂

Ka tubastes tegevustes vajab laps kontakti kunsti, kirjanduse ja muusikaga, et saada meel rõõmsaks. Lapsele on oluline teada, et kui ta on väga kurb, siis muusika või kirjanduse kaudu saab seda läbi elada.

Lapsed unistavad väga lihtsast elust ja vanematel ei ole raske seda neile võimaldada, kui natuke sellele mõelda💕

Mulle need mõtted meeldisid ja ma olen nendega päris nõus. Meil veel natuke arengu ja õppimise ruumi on, kuid lapsed kinnitasid, et meil on nende unistuste pere.

Ja see teeb, mulle vaid rõõmu.🤗

Oleks vaid sõpradega kõik okei. Ükspäev oli ühel lapsel mure, tema tegi ägeda kingituse sõbrapäeval oma sõbrale. See sõber võttis ühe asja sealt kingikotist välja, ja kinkis sellesama kinkekotiga ülejäänud asjad, tema silmade all, rühmakaaslasele edasi. Minu tüdruk, siis haaras sellest kingitusest, et „mina ju kinkisin selle sulle.“ Hoolimata sellest, vahetas kinkekott koos kingitusega omaniku.🤔😢 Kujutage seda pettumust lapse silmis. Isegi mina ei mõista, mida see edasi kinkija mõtles või kas selline suhtumine liigitub nonde peres uueks normaalsuseks? Ja sõbrapäeval heaga mõeldud kingitegu, tekitas minu lapses kurbust ja minus omakorda mõistmatust.🙄😕

Olen olnud see ema, kes on iga päev ja iga sekund laste jaoks olemas. Vaadanud mõnikord viltu neid, kes mõnekuuse beebi kõrvalt nädalavahetuseks spaasse lähevad ja lapse koos pudeliga vanavanemate juurde viivad.🙂🙃
Mul võttis liiga kaua aega taipamaks, et lastest eemal viibimine, pole nendest mitte hoolimine või egoistlik olemine. Selleks, et sul oleks anda midagi lastele, pead sa andma midagi ka endale. Muidu sul polegi midagi anda ja lapsed tajuvad kui ema on väsinud ja närviline või eelistaks olla mujal. Endiselt ei usu ma, et lapse vanaema täiskohaga rakkesse panemine oleks päris õige (ta on siiski minu laps ja mu vanemad kasvatasid juba minu suureks)… kuid võtta enda jaoks mõned tunnikesed nädalas ja kinkida oma lastele selle arvelt rõõmsam ema — miks mitte? 🤪

See ongi see, mida laps vajab. Mitte 24/7 natuke väsinud emmet, vaid äkki näiteks 21/7 puhanumat ja rõõmsamat ema, kes saab ka n-ö oma asjadega tegeleda, enda eest hoolitseda ja pikas perspektiivis just nii oma lapsele eeskujuks olla.💕

Kui emme on “kuri” 😤

Sa tunned seda oma varvastes juba varahommikul. Keegi on jätnud oma saapad esikuukse ette, nii et sa koperdad nende otsa. Keegi unustas tualetis vett tõmmata. Sa näed lapse koduste tööde vihikut lauanurgal, aga laps on ise juba uksest välja lennanud ja sõidab bussiga kooli poole. Tunned, kuidas viha sinus tõuseb 😤, pigistad hambad kokku ja kordad endale: hinga! Jää rahulikuks. Hinga.

Loed stuudiumist, koolitundide kohta. Märkust, näed kehva hinnet või tegemata koolitööd, mida eile veel üles polnud antud. Õhtusööki valmistades oled sa jätkuvalt kuri, sest hommikused asjad ajavad sind ikka veel närvi ja lisaks tead sa juba ette, et pere hakkab pea igal juhul vinguma su tervisliku toidu peale. Ja siis lennutab keegi sulle paberlennuki vastu kukalt.😶🤬
Sa plahvatad! Kulp lendab kraanikaussi, sa rebid lennuki viskaja käest käest ja silmist lööb välku! Sa karjud kõigi peale ja elad end välja. 😤😡
Mäletan, kuidas mu tädi, kellel 4 last, mu lemmik tädipoja ja tütre seltsis, mitu nädalavahetust veetsin, samamoodi plahvatas, kui ta oli päev otsa vaikselt vihast podisenud. Kui söök oli söömata või pesu pesemata. Me ei saanud kunagi aru, milles asi on. Mis vahet sel on, kas köök on puhas või voodi tehtud, kui me hommikul kooli lähme?! Nüüd me saame muidugi aru küll…🙄😂
Oled sa kunagi mõelnud, miks nii paljud emad nii pahased on? Miks isa tuleb töölt heas tujus, tahab lastega mürada ja sina emana lähed närvi, sest ta ärgitab pere enne uneaega liiga üles? Miks neid emasid, keset mänguhoogu tabab õud, paanika ja viha, sest kingad ei ole kingariiulil ja jakk ei ripu nagis?🤔

Kas teadsid, et viha on tegelikult mingi teise emotsiooni jätk? Psychology Today järgi ei ole viha kunagi peamine emotsioon, vaid väljendab mingit muud tunnet, mis on meie sees peidus ja mida me ei oska sõnadesse panna, näiteks tunne, et meist ei hoolita, abitus, väärtusetus ja võimetus. Loogiline, eks? Me tunneme, et meie pere ei hinda ega väärtusta meid, me oleme nende jaoks justkui nähtamatud ja seetõttu sülgame nende poole täiesti suvaliste asjade pärast tuld.🤨🙄 Lisaks päevatööle näen iga päev vaeva selleks, et me maja oleks korras, teeme perele tervislikku toitu, peseme ja kuivatame pesu, küürime peldikut, voldime voodilinu, peseme lapsi, aitame neil kodutöid teha ja omavahel mänguasju jagada. Ja kui need inimesed, kelle heaks ma seda kõike teen, astuvad uksest sisse ja loobivad oma asjad mööda maja laiali, jätavad kööki kuhja pesemata nõusid ja saiapuru, katavad elutoa laua šokolaadipaberitega ja kakajunnid peldikupotti, saame me tõesti väga vihaseks.😟
Me ei taha nende peale karjuda ja nemad ei taha, et me ende peale karjuks. Mu ülesanne emana on neile selgeks teha, millised minu enda vajadused on, et ma ei tunneks end omaenda kodus väärtusetu ja tähtsusetuna. Ma ei pea kasutama passiiv-agressiivset suhtlusviisi ja eeldama, et nad mu mõtteid loeks.😀
Kui tunnen, et ärritus hakkab mööda mu varbaid ülespoole ronima, tuleb mul iseendaga tõsine vestlus maha pidada. Milline mu vajadus on rahuldamata? Kas keegi teine peaks selle probleemi lahendama või on see ainult minu enda teha? Tihemini on see ikka minu enda asi. Ma saan ise oma ärritusest jagu. Lähen jalutama, teise tuppa, hingan sügavalt ja mõtlen välja, mis tegelikult toimub. Kas ma olen väsinud? Kas mul on lihtsalt liiga palju teha? Kas lapsed jätavad oma asjad tegemata ja mina teen need nende eest ära? Ma pean välja mõtlema, mis mind närvi ajab ja kuidas sellest jagu saada.

Muidugi ei ole see mingi lollikindel meetod. Meil kõigil on häid ja halbu päevi ja see on täiesti andestatav. Aga kui märkad, et lähed närvi iga põrandal vedeleva soki peale ja tahaks kellegi pead otsast hammustada, sest lapsed ei pannud nõusid kappi just täpselt nii nagu sa palusid, on küll aeg samm tagasi astuda ja mõelda, mis tegelikult toimub.🤪

Mõni mees ilmselt kommenteeriks, et „ vajadused rahuldamata.“

Just, aga ilmselt, ei teadvusta ükski mees reaalselt, et ka kodusel kaasal on vajadused.

Näiteks omavahel rääkimine. Te ei räägi omavahel päris asjadest. Muidugi vahetate igapäevast hädavajalikku infot selle kohta, kes poodi peab minema või lapsed lasteaiast ära tooma, kuid millal te viimati omavahel tõsiselt ja täiskasvanute kombel päris olulistest asjadest rääkisite? Nagu tulevik, plaanid, unistused, lootused… Ainult sellised vestlused hoiavad suhet üleval, mitte võistluslik halin sellest, kummal oli tööl kehvem päev või kui palju tööd jäi tegemata.

Värskelt armununa ongi elu kogu aeg põnev ja selleks, et liblikad kõhus möllaks, pole eriti pingutada vaja. Mõni aasta hiljem on olukord hoopis teistsugune. Selleks, et midagi toimuks, peab pingutama ja vaeva nägema, vastasel juhul elategi õnnetult õe-venna elu ja olete mõlemad äärmiselt rahulolematud. Ta ootab sinult esimest sammu! Üks väike lillekimp, kinoõhtu või romantikapakett on just see, mida ta vajab, et sära silmadesse tagasi tuleks!

Millal sa viimati küsisid oma kaasalt, mis filmi ta tahaks vaadata või millisesse restorani õhtusöögile minna? Tõenäoliselt ei ole ta saanud rahulikult ja segamatult mitu aastat peadki pesta ega tuletis käia, telekast näeb ta ainult multikaid ja toiduks on ainult see, mida lapsed ja sina soovite. Ta unistab heast filmist, täiskasvanutele mõeldud õhtusöögist ja segamatust vestlusest meeldivas seltskonnas, kuid pereelu kõrvalt on need kõik unarusse jäänud. Ta ohverdab ennast sinu ja laste heaks ja tegelikult on ta aeg ajalt sellest tüdinud.

Tead seda tunnet, mis sind valdab, kui oled just töölt koju jõudnud? Tahaks visata jalad seinale ja lihtsalt niisama olla? Tea, et su kodune kaasa tahab sedasama. Ja arvatavasti annab ta sulle võimaluse pärast tööd end välja puhata ja rahulikult olla, kui ta ise lastega räägib ja süüa teeb. Ka kodune ema tüdineb aeg ajalt pidevast kisast ja laste lalinast ning vajab kuuma vanni ja kruusitäit jahtumata kohvi, et end jälle normaalse inimesena tunda. Nähes, et kaasal hakkab juhe kokku jooksma, võta oma pesamunad ja mine nendega õue või paku välja, et oled ise lapsehoidja ja saada naine juuksurisse, massaaži või sõbrannadega kohvikusse.

Aga… selle asemel on ju hea, hoopis viriseda, et kodune kaasa tööl ei käi aga muudkui aga näägutab päevad läbi. Ei tea, mis tal küll viga on? No ei tea, miks ja mis küll. 😉😊

Mul on telefonis sammulugeja. Niisama olen määranud päevaseks minimaalseks sammu määraks 6000 sammu. Vahel tuleb täis, enamasti mitte. Üleeile lisas mind suvaline kaaskasutaja sõbraks ja pakkus välja 30 000 sammu challengi. Huvi pärast, võtsin ma selle vastu. Aega oli 7 päeva, et see sammude kogus ära marssida. Ja mis oli tulemus. Väljakutse võitsin mina. Ja päevasammu rekord sündis ka eile.

Nii, et võistlusmoment tuleb igati kasuks. Täna aga on luud, kondid valusad ja rohkem kui 5000 sammu astuda ei jõudnud, sest beebipõnn keeldus täna vankris magamast. Aga väga mõnus, vankerdame ilusate ilmade korral õues, ja saavad ka sammud kenasti loetud. Ja kui on tusatuju, siis lahtub ka too, kiirelt. 3in1 combo. 🤪😇

Sammude saavutus
Väljakutse nr 1

Embrace Guestrooms / Apartments

Meil oli nii võimas perepuhkus eelmisel nädalavahetusel suvepealinnas Pärnus, et ma kohe pean soovitama ja kiitma Embrace apartmentide toimekat töökat, abivalmid töötajaid ja muud personali. Et asi ära rääkida, tuleb alustada algusest….Otsisin kogu perega Pärnus majutusvõimalusi, kus oleks mugav ja no need minu tüüptingimused täidetud. Minu üllatuseks olid enamus hotelle jm nendeks kuupäevadeks, mis me soovisime välja müüdud. Ja kogemata sattusin Booking. comis Embrace Apartmentide peale ja kuna pildid mulle meeldisid, panin oma soovid kirja ja läkitasin teele. Vastus tuli kohe.  Mõnus, kiire, konkreetne ja selline “vana tuttava” tunne tuli peale. Kõik, mis ma soovisin, need ma sain 🙂 Sain ka viimasel hetkel kirja, kus pakuti toa vahetust, sest teises toas vastas meie pere suurusele köögi lauasuurus.

Meie viibisime toas Emerald-Avatud planeeringuga, läbi kahe korruse paiknev apartement (55 m2) mahutab kuni kuus inimest. Esimesel korrusel on elutuba pääsuga oma terrassile, kööginurk, duširuum ja saun. Teisel korrusel on kaks osalise seinaga eraldatud magamistuba — ühes lai kaheinimesevoodi, teises kaks eraldiseisvat voodit. Itaalia tehnikaga varustatud kööginurgas on graniidist tööpind, pliit, õhupuhasti, mikrolaineahi, nõudepesumasin, veekeetja, külmik ja muud vajalikud tarvikud.

Teisel korrusel oli üks lai voodi, kuhu mahtusime meie, teisel pool vaheseina oli 2 eraldi voodit, plikadele ja allkorrusel diivan, kus siis suuremad lapsed leidsid omale mõnusa pesa. Saun ja kuum dush. Tuppa toodud õhtusöök ja hiljem veel puuviljavaagen ja vahuvein. No kas saab paremat puhkust tahtagi. Lapsed igatahes sattusid, nii vaimustusse, et avaldasid soovi sisse kolida 😀

Viimasel hommikul toodi hommikusöök lausa tuppa ja voodisse 🙂 Nii mõnus. Aitäh kokale, maitsvate, ja külluslike nii hommikusöökide, õhtusöökide kui magustoitude eest.

Seega, kel järgmiseks nädalavahetuseks plaane pole, siis võtke ühendust Embrace toimeka administraatoriga ja pange endale üliäge puhkusepakett kokku 🙂 Jõuate, enne jõulusaginat ja virr varri keerdus närvid sirgeks lõõgastuda 😀 Külastage Tervise Paradiisi veekeskust ka. Lastele kindlasti meeldib ja saab teistmoodi elamuse jälle. Apartmentidest umbes 500 meetri kaugusel.

Embrace majutuskompleks asub vaikses elamurajoonis Pärnu rannapiirkonna lähistel.

Kogemus – Rocca al mare hotell

Eelmisel aastal, peamiselt suvel, kui Tallinnas tööasjus käima pidin, ning mõnikord ka öömaja vajasin, siis hea lahendus oli leitud töökaaslaste poolt – hea, soodsa hinnaga ja puhas hotell Rocca al mare. Mööda Stroomi randa viis rannapromenaad otse hotelli ukseni. Lähedal oli mitu head ostukeskust. Ja hotellis ka restoran, mis aeg ajalt meid nii positiivselt, kui ka vähem meeldivate elamustega sõnatuks rabas.

Enamus töötajatest valdab vene keelt. Mitte, et see häiriks, ei häiri. Mõnusad inimesed ja muhe seltskond kaadris. Alati abivalmid ja toredad suhtlejad.  Toad on suured, puhtad, ja mis mulle meeldivad, siis on enamuses merevaade. Suured aknad. Toas on mullivann.

Kui oled ikka terve päev oma kontoris jalgepeal ja terve päev oled vaid shokolaadi vitsutanud, et energiat tuleks, siis pärast promenaadi tatsamist tahad sa vajuda vaid pehmesse ja valgesse voodisse ja noriseda, häbenemata järgmise päeva hommikuni.  Ja seda ka sulle võimaldatakse. Isegi õhtusöök on võimalik tuppa tellida, no muidugi lisatasu eest 🙂

Ma praegu vaatasin huvipärast restorani menüüd. Endiselt sama, mis aasta tagasi. 🙂

Ahjus küpsetatud kanafilee safrani cous-cousi ja konjakikoorekastmega + apelsinimahl , Klassikaline creme brulé flambeeritud Grand Marnier`ga + kohv

Ja pärast kerget massaaži,  lasti toas vann vett täis ja toodi tuppa ka puuviljad ja vahuvein.

Ja enne magamaminekut, saab toas valmistada ise maitsvat kohvi.

Siis saab pugeda voodisse, puhaste valgete linade vahele, rüübata kohvi, ja lõpetada tööülesanded, mis päeval tegemata jäid. Ette valmistada uue päeva tegemisi. Nautida merevaadet, ja tuledemerd Stroomirannas.

Kogemus, mis täiega teeb ” Hingele ja Kehale pai” 🙂

Ma pole sinna veel perega jõudnud, kuid, ma olen kindel, et ka suur pere mahutatakse tubadesse ära. Lubasin lastele suvel, järgmisel nendega külastada Tallinna loomaaeda ja Rocca al mare vabaõhumuuseumi.

 

 

Peidetud pärl – Kurgo villa

Kurgo villa majutustraditsioonid ulatuvad tagasi juba I Eesti Vabariigi aegadesse, mil tihti peatus siin tolleaegne vabariigi president Konstantin Päts. Härra presidendil oli siit hea jälgida oma tulevase peatuspaiga, Rannahotelli, valmimist. Villa kandis sel ajal nime “Salme” ning see kuulus kaugsõidukapten Mihkel Kurgole, kellele viitab ka hotelli tänane nimi.

Faili-DSC_0874

2014. aastal täielikult renoveeritud hotellikompleks koosneb kahest hoonest – villamaja ja hoovimaja, kus on kokku 27 tuba. Neis on olemas kõik kaasaja mugavused, mida külaline hubaseks ajutiseks koduks vajab: LCD teler kaabeltelevisiooni kanalitega, tasuta interneti leviala, külmik, põrandaküttega pesemisruum ja WC.

050 048Esimesel korrusel. Maast laeni aknad. Avatav uks, mille taga on kivist trepp. Mõnus hommikul, kui päike tõuseb, hommikuteed naudelda, linnulaulu kuulata, tilkuvaid jääpurikaid uudistada.Isiklikult tundsin puudust veekeedukannust ja hommikumantlist. Olen selline kodanik, et eeldan, et hotellis on ikkagi hommikumantel, ja ei tiri seda kodust kaasa. Kuuma veega on aga selline lugu, et kui oled kuumast vannist välja roninud ja rätiku või hommikumantli sisse mähkunud ning voodisse potsatanud, siis on ka kuum tee käepärast vajalik. Niiöelda hea une rituaalid 🙂

Teisele korrusele viib imeilus keerdtrepp. Mul on nõrkus selliste treppide vastu.

Minu esimene päris päris kokkupuude Kurgo Villaga. Mõnus. Hubane. Ja rahulik. Mõnus atmosfäär. Ja toredad inimesed. Rand on lähedal, mis on väga suureks plussiks, kui koos lastega suvel siin puhata. Ilmselgelt on lapsed siin oodatud – isegi mänguasja kast mänguasjadega on olemas.

 

Maast (põrandast laeni) aknad. Päike paistab aknast sisse terve päeva. Hommikul on väga mõnus ajakiri kaasa krabada, sall ümber võtta ja hommiku päikest võtta. Kuum tee ja puha 🙂 Mis hommik, see ilma kohustuslik tee traditsioonita oleks 😀 

See on nagu see hetk, kus võib öelda, et kui oled jupp aega magamata, või muul põhjusel väsinud, siis öö Juuniorsviidis  Kurgo Villas on parim ravi unetuse/väsimuse ja kurnatuse  vastu 🙂

 

 

 

 

 

 

 

Vspa- paradiis keset linna

Loomulikult on kõige kõige parem hotell siiani Tartus hiljuti avatud Vspa – spaakeskus koos muljetavaldava hotelliga. Suured mõnusad, toad, kuhu mahub ka suurem pere.
Infovahetus eeskätt oli suurepärane. Informatiivne, konkreetne, selline, nagu peab. Avaldati arvamust, kui jäime kõhklema, toatüübi valiku osas. Oleme oma esimesel ööbimisel majutanud endid sviidis. Jäime väga rahule, seekord otsustasime siiski jääda Deluxe toa tüübi juurde ja ei pidanud pettuma. Üllatuslikul kombel, meeldis lastele see tuba palju rohkem. Kas oli põhjuseks vannitoa klaasist sein, või midagi muud, jääb nende endi teada.
Meil oli selline pakett, kus olime saanud ise oma soovide järgi kombineerida. Minu meelest on hästi kurb, et enamus inimesi võtavad hotelli lehelt suvalise pakkumise- paketi ja arvavad, et nad on hinnas võitnud….tegelikult tuleb olla julge ja kombineerida erinevatest teenustest endale meelepärane pakett ja küsida vastavat pakkumist. Küsida ju võib, ega selle eest suu pihta ei lööda. 😉
Ma olen alati pannud kokku meie perele vastava paketi. Ja seda on ka alati võimaldatud. Seekordses paketis ootas meid nagu ikka saabumisel toas õhtusöök ja puuviljavaagen hilisemaks maiustamiseks lastele. Suurematele igaõhtune teevalik ja saiake.
Uskumatu, kui tühjaks võib minna kõht, kui mitu tundi basseinides ja saunades möllata. Ja samuti tellime ka hommikusöögi endale tuppa, sest…. nii on mugavam. Meile endile, sest pisemad lapsed ärkavad tasa ja targu ja esimesel külastusel sai selgeks, et restoranis ei tunne nad end mugavalt. Kuid niiviisi, kui keegi toob söögi tuppa ja keegi ei keela teki sisse mähitult oma hommikujogurti müsliga nosida, siis miks mitte, loogiline, et maitseb palju paremini 😀
Väike plika ja vanem plika said näohoolitsuse  ja lastele mõeldud massaaži protseduure. Ainult kiidusõnad spaa töötajatele, kes oskasid lastega suhelda ja maha rahustada, üksi võõras kohas viibimise pärast. Mõlemad jäid ülimalt rahule. Kõige pisem toimetas sellel ajal mängukeskuses. Eriti äge on see, et kui broneerid vähemalt 30 minutilise hoolitsuse Spaa heaolu maailmas, saab sinu laps tasuta mängida mängumaal.
 Spa ise  on  mõnusalt avar (võibolla meil vedas, et rahvast oli ka üsna vähe), mulle meeldis, tuhat erinevat kambrikest ja sauna, soolabassein, väljas see välitünn, palju ujumis- ja lõõgastumisalasid . Igaljuhul  V Spa on viinud spaapuhkuse uuele tasemele. See pakub lustimisrõõmu nii lastele kui lapsemeelsetele. Lastebassein on madal ning meie arvates mõeldud päris pisikestele külastajatele, kuid ka kohe viieseks saav laps ei tahtnud sealt liikuda. Suures basseinis said meie lemmikkohtadeks vastuvoolu ujumine, ja veealused massaažitoolid. Isegi kui  laps ei ole suur saunataja, siis lõõgastusmaailmas ootab teid tõeline üllatus. Täiesti ehe rand ja rannaliiv. Pärast on küll tükk tegemist, et liiv riiete vahelt kätte saada, kuid see oli osa lõbust.
Geniaalne leiutis – ujumisriiete kuivat.  Pane aga  trikoo sisse, suru kaas kinni, 20 sekki ja vesi väljas. Ideaalne!
Saime ka muidugi selles osas targemaks, et iga kord, kui lähed lastega kuhu iganes, võta kaasa ravimikotike, ja täida see valuvaigisti ja sideme ja nipet näpet plaastritega. Meil muidugi juhtus nii, et spasse minnes jäi põlvele ortoos peale panemata ja uskumatu küll, aga kark, millele laps toetus, läks katki ja laps kukkus põrandale sirakile, põrutades ära oma luumurrust taastuva jala. Pöördudes hotelli personali poole, selgus, et nad tahaksid aidata küll, kuid reeglid ei luba neil ravimeid väljastada. Kuid õnneks külmakotti ja külma geeli plaastreid neil oli ja neid oli lubatud siis vajadusel jagada.
Pisikesed tüdrukud olid muidugi veel hilisöisest seiklusest elevil – suundusime siiski  enne keskööd lähedal asuvasse raekoja platsil asuvasse valveapteeki. Hotelli administraatori soovitusel, oli see ainuke koht, kus me saanuks abi.
Mõnus soe ja sume õhtu, kerge melu tänavakohvikutes. Tegime plikadega isegi raekojaplatsil pilti purskkaevu ees. uskumatu küll, aga nende kahega, me polnudki veel niiviisi kesklinnas jalutamas käinud. 🙂 Nii, et iga asi on millekski hea.
Lõunal välja kirjutades, oli tööl järgmine vahetus administraatoreid, kellel polnud paljuks uurida, kuidas lapse jalg ja kas oli ikka tore puhkus. 
 
Otse loomulikult, kuidas teisiti saakski 🙂