Sildiarhiiv: raamat

Raamatuga Raadi pargis

Juhtus nii, et ega seda raamatuga koosolemise hetke on viimasel ajal väga väheseks jäänud. Ja nii juhtuski, et pühapäeval, kui toimus minu enda raamatu tutvustus ürituseks mõeldud pildistamine, võtsin kaasa ka oma plikad ja kogemata kombel ka pisikese poisi, sest pärast lasteaeda minemast, keeldub ta maha jäämast, ükskõik kuhu ma ka lähen.

Raadi parki võtsin ma kaasa ka kruusid ja kuuma joogi, sest ilm tõotas tulla pisut vihmane, mõned soojad jakid ( tegelikult on need küll autosõidu jakid, ei takista turvavöösid ja jakid ei jää ka puntrasse vöö all) ja vihmavarju ja loomulikult mõista, et ilma saiakesteta ei saa kodust välja minna.

Võtsin ettelugemiseks kaasa raamatu, mis on noorte seikluspõnevik ja poiss sai selle eelmise õppeaastal koolist tänutäheks hästi õppimise eest.

Raadi park on suur park Tartus. Park asub Tartu linna kirdeosas, Raadi järve edelakaldal. Park piirneb kirdes Raadi järve ja loodes Narva maanteega. Pargi kagu- ja edelaservas asub endine Raadi kruusakarjäär. Park kujunes Raadi mõisa pargina. Raadi park võeti looduskaitse alla Tartu Linna TSN Täitevkomitee 4.10.1957 otsusega nr 306 (dendropargi osa) ja Tartu Linna RSN Täitevkomitee 29.07.1986 otsusega nr 186 (pargi osa). Pargis kasvab mitmeid haruldasi ja eksootilisi puid (Raadi dendropark).Raadi park koos mõisa peahoone varemega on arvatud ehitismälestiseks.[1 Minu enda jaoks oli tänaseni Raadi linnaosa suur mõistatus, ja parki jõudmiseks oli vaja pisut googeldada ja kasutada mapsi 🙂

Ettelugemiseks seekord, siis raamat pealkirjaga “Fankond”, autoriks Anna Day. Raamatu sisututvustus raamatutagakaanelt kõlab just nii – Kas tahaksid olla Katniss Everdeen? Kõlab ju päris lahedalt? Aga siis meenub sulle, et sa ei oska vibu lasta ega puu otsa ronida – sul pole mitte mingeid ellujäämisoskusi. Õnneks pole paanikaks põhjust. Pärast raamatu lugemist või filmi vaatamist saad sa alati naasta oma turvalisse, normaalsesse ellu. Aga mis siis, kui see poleks enam võimalik …?

Nii juhtub Violeti ja tema sõpradega, kes pärast Comic-Conil toimunud veidrat õnnetust satuvad päriselt enda lemmik-fantaasiamaailma, „Võllatantsu“ keskmesse. Nad tapavad kogemata „Võllatantsu“ algse kangelase Rose’i ja on nüüd lõksus sünges maailmas, kus saab ellu jääda vaid ühtmoodi. Violetil tuleb astuda Rose’i asemele ja aidata sündmused tagasi õigele teele, et nad kõik saaksid koju minna.

Ükski lugu pole nii palju väärt, et selle eest surra … Või on? „Fänkond“ on pingest särisev noorteromaan, mille algidee pärineb brittide iga-aastase The Big Idea võistluse võitjalt Angela McCannilt. Raamatu autori, inglanna Anna Day debüütromaan „Fänkond“ kujunes Inglismaa kirjastuse Chicken House’i jaoks läbi ajaloo menukaimaks teoseks. Juba enne esmailmumist olid raamatu tõlkeõigused müüdud 24 riiki.

Enda isiklik arvamus, et ….. sssssssäääääääärrrrrttttsssss! Ainuke miinus oli see, et seekordsele ettelugemisele valisin raamatu, mis oli mõeldud ehk pisut suurematele lastele.

Aga meil oli tore oma pere ettelugemise tunnike, siis saime jalutada Raadi ajaloolises pargis. Istuda kännul ja juua teed ja mugida saiakesi. Jalutada ja kallistada ka 💚

Seiklus raamatuga ja selle sees

Kui meil on sünnipäev, siis me enamasti peame seda kusagil mängutoas trööbeldades või teistmoodi isa Plitsbergi eeskujul metsas mürgeldades, õppides tundma loodust ja avastama ellujäämisinstinkte ja esiisade teadmisi varamust, kust ilmakaarest tõuseb päike, kuhu loojub ja kuhu minna, kui oled metsas eksinud. 

Ka mina liitusin vahepeal seltskonnaga, kes hakkas siinsamas Tartumaal pakkuma metsas sünnipäevi jm orienteerumise seikluseid. Kuigi need on mega vahvad, siis…

…ei ole mina vist see, kes on valmis metsas ringi jooksma nii vihmas, kui tuules ja trööbeldama mullas. Seega, mina leidsin, et jääksin nende liistude juurde, mida mina tean ja oskan ja mis mulle meeldib.

Ja selleks on raamatud, lugemine ja avarduv maailm nende sees.

Seiklus raamatuga elik raamatuseiklus on võimalus avastada koos meiega erinevaid võimalusi, kuhu saab raamatuga seigelda, reisida ja mida lugedes avastada. Avastada ülivingeid tähtede koosluseid ja võtmeasetusi häälikupikkustes, teha tutvust tähestikuga, salakeelega. Võimalus tutvuda erinevate kirjandustegelastega sh raamatuloojatega autoritega kui ka raamatu  tegelaste ja päriselus eksisteerivate peategelastega. Õppida tarkusi kokaraamatust ja maitsta peente Pariisi croissantide maitset, otse siinsamas Eestis, Inglise kella viie tee kõrvale. See on seiklus, kus võid teada saada, kuidas saab raamatusse illustratsioon, osaleda ise illustreerimise töötoas ja võime teha koos ühe päris oma muinasjuttudega raamatu. Võid tutvuda täislausete maailmaga ning õpid kuidas saab leida raamatust ilma “googlet” kasutamata vastuse. Osalemas infomiinides, võid koju kaasa saada pärjatud nimelise auhinnaga. Seiklus raamatus koos raamatuga annab võimaluse aega sisustada imelikult, veidralt, naljakalt, seikluslikult, põnevalt ja mis võib olla iga kord erinev ja teistmoodi, kui mis mitte kunagi ei saa olla igav. 

Tule ja seikle koos minuga. Raamatus ja raamatuga toas, õues, metsas või salaonnis või hoopiski mõnes vahvas maa raamatukogus…

Tolkuse rabas seiklemas. F:Kristhel Vaht

ma-tean-mida-ma-tahaks-vajaks “asi”

Ma pole viimasel ajal suutnud kirjutada. Lisaks sellele, et mul on loominguline blokk, on mul ka kiire. Mõtlesin, et kirjutangi, kuidas kiirusega toime tulla kui avastasin, et keegi  on just sellest kirjutanud. Pea oli jälle tühi. Need on perioodid, kus liigud justkui paksu udu sees, elu tundub sama hall, nagu aknast vaadateski. Pean tunnistama, et vihkan neid päevi. Kus ideid ei tule. Kiire on. Väsinud oled. Aga sa pead midagi tegema. Need on hetked, kus ma tegelikult tahaksin lihtsalt olla. Niisama. Ennast koguda. Lugeda raamatuid. Magada. Lugeda uuesti. Vaadata võib- olla mõnda filmi. Kulgeda suvalistes kohtades linnas. Peatuda mõnes uues armsas kohvikus, restoranis, teha klaasi veini ja võimalusel kellelegi targutada.

Selle ma-tean-mida-ma-tahaks-vajaks asjaga on sedasi, et harva kui ei saa seda endale lubada, aga enamuse kordadest sa lihtsalt ei tee neid asju. Ja see rumalus teeb kurjaks. Eriti kurjaks teeb nendel perioodidel lisapalved, -ülesanded. A la töökaaslane, kes kirjutab emaili sisse ja ütleb, et kuule, palun tee see ka ära. Kujutluses hammustad teda peast või lauast tüki, aga ära sa selle teed. Ja siis tuleb eiteakust postituviga uus ülesanne, mis sind ja ainult sind vajab. Kui oleme iseenda ja oma ajaga kimpus, siis oleme pahuksis kogu maailmaga. Avastasin end laste peale pahandamas, kui lasteaeda kihutasime, sest mina olin lootusetult hiljaks jäänud. Olin muutunud monster-vanemaks, kelleks lubasin mitte kunagi saada. “Tule nüüd! Mida sa uimerdad? Mitu korda ma pean sulle ütlema, et pane need püksid jalga!?”

Kuna usun, et ideed on nagu parasiidid, kes otsivad peremehi, kelle läbi end teostada, ellu ärgata ja elu jätkata, siis, miks nad peakski valima kuivanud, pisikese krimpsus tigeda tikri? Siia see varandus peidetud ongi. Elu elamiseks peame aega võtma. Mitte keegi teine ei anna seda. Kui sul on koguaeg kiire ja sa oled kuri, siis, kuhu elu peaks mahutuma? Mitte teiste, vaid sinu oma. Tihti teeme asju teiste pärast. Märkamata, et ületame iseenda piire, sest meil on hirm. Hirm jääda ilma armastusest (partner, pere) ja turvatundest (raha). Võtame krediiti tervise või enda heaolu arvelt. Me ei tee paljusid asju iseenda või teiste armastamise tõttu, vaid põhjusel, et kardame. Arvame, kui me ei tee perele süüa, korista kodu või käi sõprade juures (olgugi, et oleme tühjad kestad), siis meid hüljatakse, jäetakse armastusest ilma, et niisama me pole armastust väärt. Kui ma ei jaksa, siis tuleb aeg võtta, tuleb julgeda valida ennast, end täita, selleks, et ideed ja armastus saaks tulla. Kuidas saab armastus tulla, kui oled koguaeg maailma peale vihane? Tean-tean, vahepeal peame tegema, olema ja muud võimalust pole, kuid 97% juhtudest on lisaks märterlusele olemas ka teised variandid.

Sul on võimalik väljendada end. Öelda kaaslasele või tööandjale, et vajad natuke aega, puhkust. Ja seejärel lihtsalt lubada kõigel toimuda. Kui oled väsinud, siis jumala eest luba endal mõttetut filmi vaadata, päev läbi raamatut lugeda, süütunnet tundmata. Mul on üsna palju energiat. Suudan päris mitu ja hulk asju korraga teha, kuid teatud hetkeni.

Vanale koerale uute trikkide õpetamine nõuab palju häid küpsiseid ja shokolaadi. Mul võttis ikka päevi, et võtta aeg, millest kirjutada. Et taas jõuda sisemise teadvustamiseni, et olen väsinud. Et elu sisenemiseks pean ise tekitama aega ja ruumi ning mitte midagi ei juhtu, kui võtan päeva, et teha seda, mida vajan. 

Olen väärt kõike, aga eelkõige olen väärt elu, tervist ja rõõmutunnet.

Küünlad, raamatud, une õppus, hiina keel ja mõnus muhe laupäevaõhtu koos väänikutega :)

Sattusin lehitsema pinteresti lehekülge, otsimaks küünlaid…sest noh, üks päev küsiti, et mis jõuluvana võiks siis kingikotti poetada. Aga ma siiani miskipärast olin arvamusel, et kõik mu lähedased teavad, et mulle alati sobib,  igasugused küünlad, erisuguse kuju, suuruse ja mis-iganes- peaasi, et küünal 🙂 Samamoodi, olen mina selline , kes võtab vastu igasugused tassid, kruusid, pehmed sallid ja muu selline kraam, peaasi, et piisavalt hygge emotsiooni kannaks 😀 Ühesõnaga hakkasin lehitsema siis seda pinteresti lehekülge ja ühtäkki avastasin, et vaatan hoopiski puu onnide stiilinäiteid, ja kuna ma ei suutnud kohe otsustada…..oli mõistlikum vist leht sulgeda ja midagi muud lugema hakata. Aga kuna mul ühtegi head raamatut, enam kodus pole, siis….   on see ettevõtmine “mis edasi” pisut keerulisem. Aga äkki ei peakski täna seda edasit järgnema ja võiks koos lastega üheaegselt teki ja padjaga sulanduda 🙂 Et siis homme veel rõõsam ja roosam ja toimekas olla.

Sest, miks me magame? Uni olla ju nõrkadele, kes meist poleks seda lauset kuulnud, eks ole 😀 Aga sattusin lugema eelkoopiat raamatust “Miks me magame?”

Autor: Matthew Walker
Pealkiri: Miks me magame
Lk arv: 374
Kirjastus: Argo

Ma polnud veel raamatuga poole pealgi, kui juba keerasin äratuskella tunduvalt hilisemaks. Eks see räägib enda eest. Seal oli nii palju õõvastavat, mis inimesega kõik mitte võib juhtuda, vaid kindlasti juhtub, kui sa korralikult ei maga. Eriti jubedalt mõjus see, kuidas autor teatas lakooniliselt, et nii Reagan kui Thatcher kiitlesid elu jooksul sellega, et nemad “vajavad öösel neli ja pool tundi und” ja mõlemad lõpetasid Alzheimeriga. Ja sinna lõppu mainib ta sama lakooniliselt, et Donald Trump kiitlevat sellega, et talle piisab kahest tunnist. Mnjah. Ma ei hakka siinkohal kõike raamatut ümber rääkima, sest Argo kirjastus peab ka ikkagi oma tulu saama ja teie lähete kõik ilusti ostate selle raamatu endale ja lasete kõigil tuttavatel ja eriti kõigil tuttavatel lastevanematel lugeda, käsu korras.  Kohvisõbrad – kas te teate, et kui te joote õhtul peale 19:30 kohvi, on pool sellest kofeiinist kell 01:30 öösel veel teie ajus ja ajab seal oma “püsi ärgas ja ärkvel” asja? Ma ise kohvi ei joo, aga oma perekonna õhtuse kohvi tahaks küll kangesti ära keelata …

Täna tõi kuller ära siis “musta reede” ajal soetatud beebivoodi. Kui ma  paki lahti võtsin, ja juhiseid lugesin – vaat siis ma mõtlesin küll, et miks ei võiks pood, kust ma midagi ostan, saata neid valmis ja kokku pandud kujul 😀 Juhend on eesti keeles, aga…… millegipärast formuleeruvad need sõnad mu pähe jõudes arusaamatuks hiina keeleks, millega ei ole lihtsalt võimalik midagi peale hakata 🙂 Õnneks sain kõrvalist abi ja juhendis lubatud 30 minuti asemel, sai võrekas kokku 45 minutiga. Millest 15 minutit kulus siis juhendiga tõtt põrnitsemisele 🙂 Aga voodi koos, lapsele meeldib. Ja mul endal ka turvalisem toimetada, kui tean, et beebil pole maha veeretamise või enese lükkamise ohtu põrandale. Tema liikumismeetodiks on hetkel jalgadega lükkamine… 😀

Täna on laupäev 🙂 nagu ikka tavaline multika õhtu eks ole. Aga kuna ma sundisin neid täna hästi palju õues olema ja kehalist aktiivsust üles näitama, siis olid nad enne multikat juba valmis voodisse pugema. Hetkel sain ühe oma tööprojektile joone alla tõmmatud ja tähistan imelist laupäeva õhtut, hinge ja vaimu kosutava rohelise teega ja kuuma vanniga. Sirvin vanemaid pilte ja..nad on nii nunnud, need viis väänikut. Mul on ikka kohutavalt vedanud, et mul on selline perekond ja suur tänu ka imelistele inimestele, keda võin oma parimaks taustajõuks nimetada. Aitäh 🙂

 

Igasse päeva lastega koosolemist ja igasse õhtusse pähklitega shokolaadi, kuuma teed ja tähistaevast :)

Mis on õnne valem? Lihtne. Õnn on siis, kui sul on lapsed, kodu, pere, armastus ja igas õhtus kuum tee ja aknast välja vaadates terve taevalaotus säravaid tähti täis 🙂

Tegelikult, mis ma öelda tahan, on see, et tänapäeva inimestel on kogu aeg kiire-kiire. Küll tööle, koju, siin ja seal küll ühed ja teised toimetused. Mõnele mahuvad veel poodides shoplemised, spaatamised jne sinna kuhugi. Ma ei tea, mina vist ei jaksaks. Isegi suuremas kaubanduskeskuses “aja parajaks tegemine” on paras piin 🙂 Aga  oskus märgata kalleid enda ümber ja oskus sulanduda oma kallitega samasse aega on juba muutumas luksuskaubaks. Kui tihti sina, annad märku oma kallitele, et nad on kallid, armsad ja üliägedad? 😀 Et nagu näost näkku, äärmisel juhul telefonitsi..mitte kuskil suhtluskanalis tippides ja emoticone saates?

Meil on kodus palju armastust. Ja armastusest sünnivad armastusest ajendatud teod ja mõtted. Täna meie küpsetasime piparkooke, glasuurisime neid ja kohe testisime maitse ka järgi. Me vaatasime õhtust multikat “Baleriin” ja mugisime soojas, piparkoogilõhnalises toas mõnusaid küpsetisi. Soe tee, kakao vahukoore mütsikese ja vahukommidega. Lapsed olid päevasest müttamisest nii väsinud, et kustusid ilma unejututa kohe peale  multika vaatamist.

Ja niiviisi nohistamist kuulates, mõtlesin, et teeks proovi, prooviks vaadata ülepika aja telekast romantilist komöödiat. Mõnus pähklitega shokolaad ja nagu ikka tavaks saanud kuum tee. Aknast kardina vahelt piiluvad tähed ja selline mõnus õhtu taaskord….

…võtan vist hoopis raamatu. 😀

Kas eelistate raamatut filmile või vastupidi? Ja miks just nii? 😀

 

Elamus raamatust

 

Lubasin, et loen mõned raamatud ja kirjutan neist natuke ka. Teen algust siis ühe Eesti autori loominguga.

Liina Vagula. Keegi teine
Tänapäev (2018), 195 lk  Tänapäeva 2017. aasta noortejutuvõistlusel teise koha saanud töö.

Loos räägivad vaheldumisi 15-aastane Tallinna tüdruk Eliise ja tema ema Klaarika. Ühel hommikul ärkab Eliise üles ja ta ei ole ei oma kodus ega ka mitte tema ise. Mingi saatuse vingerpuss on viinud ta ajas tagasi ja ta on mingil arusaamatul põhjusel oma ema kehas.

No mulle oli see eriti mõnus lugemine, sest just sellesse aega Eliise satub. Nii palju mõnusat nostalgiat – alates ahju kütmisest ja lõpetades koolidiskodega  Ahjukütmine ei ole küll peamiseks teemaks raamatus, seda on pigem inimsuhted, mis vaatamata aastate erinevusele on siiski samad. Noored esimesed armumised, kahtlused, pettumused … Kuigi ühes ajas ei teata midagi nutitelefonidest ja president Ilvesest, on sarnaselt praegusegi ajale noore jaoks olulised just need – tunded, suhted, armumine, tulevik.

Mis juhtus, et Eliise ajas tagasi rändas ja kas ja kuidas ta tagasi saab, saate juba ise lugeda.

***

Olin teemasse haaratud ning isegi aru saamata, et ma ütlen midagi valel ajal vales kohas ütlesin: „Te vaatate asja kuidagi ühekülgselt, perekonnas võib ju olla kaks naist ja lapsed, või kaks meest ja lapsed. Ja pealegi on ju nii palju perekondi, kus on lisaks oma esimese naise või mehe lapsed. Kärgpered või mis nad ongi.“

Sain kummaliste pilkude osaliseks.

Nojah. Aasta siis oli 1995 ja mina räägin homoabieludest ja kärgperedest.

Õpetaja köhatas: „Sa ehk mõtled peresid, kus kaks õde elab koos oma lastega ühes majas?“

(Lk 144)

Ja teine meeldejääv lugemisekogemus 🙂

Talvekartulikneedlid, Rita Falk, Tänapäev 2018, tõlkija Eve Sooneste, 236 lk

Kui nii võtta, siis nii pole ma seda kunagi võtnud. Minu lemmiklause mõneks ajaks kohe kindlasti. Raamatus lk 66.

Eheee …. Ma pole ammu nii naerda lagistanud, kui seda raamatut lugedes. Poole öö aegu voodis, kui muu maja magas. Bussis, kus inimesed vaatasid pisut kõõrdi. Minu kõrval olevale vabale kohale aga keegi seisjatest end poetada ei tahtnud .. või ei söandanud. Et istub ja naerab nagu pooletoobine. Mine sa hullu tea. Ja siis veel kõikvõimalikel ajahetkedel enne kui raamat kahjuks läbi sai.

Jube naljakas raamat! Provintsikrimka nagu kaas ütleb. Franz Eberhofer on suurlinnast Münchenist kodukanti tööle pagendatud politseinik. No juhtus asju politseitöös, mis selle tingisid. Ja nüüd ta siis käib trajektooril kodu-kontor-Wolfi kõrts. Koos Ludwigiga ja ilma. Täitsa pooljuhuslikult komistab ta aga kodutanumal nelikmõrva otsa, mille lahendab, küll sõbra abiga, ka otseloomulikult pooljuhuslikult. Mind alguses ajasid need lühikesed laused närvi. Aga siis sain hoo sisse ja nüüd ma tahaks juba sama asja ka saksa keeli lugeda. Ja teisigi sama sarja asju. Ning filmi näha! Filmi-Franz on täitsa kompu poiss pealevaadates. Kas just Lamborgini, aga Mosse ka mitte (sry, üritasin ka vaimukas olla ja mitte just väga õnnestunult). Need Küttevusserdised, Kerekahjud, automargid jne teevad selle loo küll ainult mahlakamaks.

Aga hästi naljakas oli näiteks see, kuidas vanaema jopet ostab .. lasteosakonnast. Viinamarjast saab aegamisi ju rosin.
… Vanaema pakib jope lahti ja poeb sisse. See istub nagu valatult, on musta värvi ja selle seljal on oražide tähtedega kiri “Big girls have more fun!”.
Halastaja taevas!
Aga vanaema ju inglise keelt ei oska. (27)

Või see, kuidas Flötzinger alias Küttevusserdis vannitoa ehitamise arve osas meelt muudab – et vältida vanaemaga „pahandusi“. Või puhkus Mallorcal koos Rudiga. Mercedes – Ferrari … pagan, Golfi enam ei taha ju peale Ferrarit , laste üle tee aitamine ja joobekontroll jalgpalliklubi juures, kingitus vanaemale. Ja ikka see va „Papa istub aias, suitsetab jointi ja võmm istub õllega kõrval“.

… Tema õlale on tätoveeritud vanaema. Ma ei usu oma silmi, aga tõepoolest on seal vanaema. Lahtiste juustega vanaema, näiteks hommikul. Loomulikult tekib mul huvi, miks on Neuhoferi naabri seljale tätoveeritud vanaema.
„Öelge, mis ilus pilt teil selja peal on?“ pärin, sest ei taha kohe vanaema mainida.
„Kas teie sis ei teagi?“
Ta ütleb seda nii, nagu oleksin küsinud, mis planeedil me elame. Vangutan pead ja tunnen peaaegu et piinlikkust.
„See on ju Gandalf!“ ütleb ta ülima hämminguga.
Et siis Gandalf. Ma noogutan. … (88/89)

Ja mis veel. Lõpus on Rita Falkist endast. Ja ta ütleb … „Mehe vaatenurgast kirjutan ma seepärast, et naisteromaanid mulle ei meeldi. …. Niisiis pigem juba Franz. Sest tema tegeleb tõeliselt oluliste asjadega. Nagu mehed seda kord juba teevad.“ … Wolfi juures 

 

Kasutaja Tiina Prööm foto.

Minu kirjandus

Minu avaldatud kirjandus sisaldab endast mitmeid lasteluulekogumikke ja paari jutustust. ühte aaretejahiraamatut ja ristsõnu. Noortele seiklusromaane. Kaks seikluslikku romaani ja üks elulooline jutustus ja üks põnev luulekogu. Kokku 20 kirjanduslikku teost kahe – kolme aastaga.

Nüüd, kui ma pisikese põnniga kodune, siis on see kirjutamisetuhin tahaplaanile jäänud. Seda enam oli üllatus, kui Kärt Haapsalust ühendust võttis ja küsis, kas ma oleksin kordustrükkidest huvitatud. No loomulikult. Jaa 😉 Kärdi raamatupoele, kus mugav lugemisnurk ja kohvikupool, olen ma projektipõhiselt mitmeid raamatuid, lugusid ja artikleid kirjutanud. Kärt oli see, kes koos oma õe Katriniga mulle ukse avas kirjandusmaailma ja Eesti Lastekirjanduskeskust tutvustama käisid.

“Kuuvari ja ulakas sõdalane.” Raamat, mis oli üks esimestest pärast varjunime all kirjutatud mitmesaja leheküljelist romaani. Hea lihtne lugeda, mõista ja seoseid luua.  Ulakas tähesõdalane oli karismaatiline loodud tegelasehing, millest Kuuvari kuhugi kaugele maha ei jäänud. Kes on lugenud, see teab. Kes lugenud pole, soovitan kordustrükki.  Kiiremad küsijad saavad kordustrükist 5 eksemplari tasuta 🙂

 

Aeg iseendale

Igas päevas on vaja võtta aeg iseendale. Kui võimalik, siis pool tundi, veel parem kui tund. Minu jaoks on oluline, igas päevas enda patareisid laadida. Ja minu patareide laadimine käib läbi lemmik-viiside  kaudu. Eeskätt – kuum tee, hea raamat ja tund aega rahu ja vaikust 🙂  Uskumatul kombel, antakse mulle see aeg, siis kui väike põnn lõuna ajal magab ja teised veel koolis – lasteaias toimetavad.

Mõni vaatab filme. Mulle sobib raamat. Sel hetkel, kui ma raamatukaane avan, sukeldun justkui sinna sisse ja minu peas hakkab kerima end lahti film. Ma mitte kunagi, ei hakka lugema raamatut, kui ma tean, et ma ei saa sinna süveneda või kui ma pean jätma selle poolikuks, et saan lugemist jätkata alles, mitme päeva pärast. Kas sina vaataksid telefiisorist filmi, jätaksid selle seisma, ja siis jätkaksid vaatamist paari päeva pärast? Ma küll mitte. Minu jaoks lahtub see emotsioon ära. nagu jooks seisnud limonaadi, mis ilma vurtsuta 😀

Osalesin, sel aastal sellises projektis, kus raamatukogu lugeja võiks lugeda aastas läbi 100 eesti autori kirjutatud raamatut. Eesti100 raames.  Tegelikult see projekt kestab veel, lõppeb alles veebruar 2019. Alustasin lugemist jaanuar 2018 ja eelmise nädala seisuga on mul läbi loetud 106 eesti kirjaniku kirjutatud teost.  Sinna vahele, mahub hulganisti ka väliskirjandust.

Kuidas teie veedate aega iseendale laste ja pere kõrvalt?