Sildiarhiiv: Reeglid

Mul on kodus teismeline x2. Appi! 😂

Kui tahate oma teismelisega tülli minna, siis lubage ja keelake vaheldumisi, mõelge ümber, tehke talle pidevalt uusi reegleid ja saatke oma käitumise ja nõudmistega lõputult segaseid sõnumeid. Aga kui soovite oma teismelisega edukalt suhelda, siis on võtmeks selge kommunikatsioon. See aitab kasvatada omavahelist usaldust ja ka nii teismelise lapse kui teie eneseusaldust. Tõhus suhtlus aitab kaasa teismelise enesehinnangu tõusule ja vähendab perekonnas tekkinud pingeid.

Olge oma nõudmiste suhtes täpne ja detailne. Vajadusel võib koos lapsega reeglid ja lapse kodused vastutusalad ja kojutulekukellaajad ka üheskoos kirja panna. Aga seda tuleb teha siis, kui parasjagu konflikti õhus pole

Lapsevanema arvamus loeb alati. Teismelised teavad ja respekteerivad seda, kui olete oma nõudmistes selge ja konkreetne.

Tehke asju koos perega. Ühised kogemused loovad imelisi mälestusi, mida meenutada. Teismelisele tegelikult meeldib kõigest hoolimata siiski ka lapsevanemaga vaid kahekesi olla. Kasvõi kinos käia, või koos söömas. Sellistel koosolemistel on ka vestlused teistsugused kui muul ajal.

Reeglid on vajalikud selleks, et saaksime aru, mis on aktsepteeritud ja mis mitte🙄

Igas ühiskonnas on erinevatel aegadel kehtestatud reegleid, mida tuli täita igal kodanikul. Nii on olnud ja vaevalt, et midagi hakkab lähiaegadel muutuma. Reeglid on vajalikud selleks, et saaksime aru, mis on aktsepteeritud ja mis mitte. Niisamuti on need vajalikud väikelapsele juba esimestest elupäevadest kindla elurütmi harjutamiseks. Kindel elurütm tagab lapsele turvatunde, ei tekita põhjendamatut hirmu tundmatute asjade ees ja laseb lapsel kulgeda ning areneda rahulikus mikrokliimas. Tähtis roll kindlate reeglite kehtestamisel lasub lapsevanemal. Mida väiksem laps, seda kiiremini kinnistuvad igasugused teadmised ja reeglid ning seda kindlameelsem inimene temast kasvab. Kodus võiksid samad reeglid olla, mis lapse lasteaias.On erinevaid reegleid, millest me kõik võiksime kinni pidada.

Suhtlemisreeglid
Ainult armastusest ei piisa. Pea oma lapsest lugu: ära valeta talle ja tunnista, et oled ise eksinud. Tunne lapse seltskonnast rõõmu. Ära näita oma muresid välja. Vaata asjadele lapse vaatevinklist, kuid selgita alati, kui laps on eksinud. Palu vabandust ja õpeta seda lapsele. Õpeta loovutama. Kiida väga hea käitumise eest.

Argielureeglid

Sea lapsele piirid. Ära liigselt nunnuta, lase lapsel ise teha: nii õpib laps oma peaga mõtlema. Ära lase tujutseda — kui ei õnnestu, leia kindel mõtlemise koht (istudes). Räägi mõne aja möödudes juhtunust nii, et laps ei solvuks. Ole toitumisharjumuste kujundamisel lapsele eeskujuks. Ära nääguta! Oska andestada. Ära püüa kõigega hakkama saada, kasuta ka teiste abi: siis õpib ka laps nii tegema (sest ta ju jäljendab sind).

Isiksuse kujundamine

Igal lapsel peab olema midagi, mida ta väga hästi oskab — ütle seda talle. Laps võib olla sinust parem. Mõtle hästi, mida lapsele sisendad. Hoia hirmud endale. Innusta last, kuid ära osta teda ära mõttetute asjadega, ega maiustustega. Ära nõua lapselt täiuslikkust — ta õpib kogu elu.

Distsipliinireeglid

Ole alati järjekindel. Mõista hukka valekäitumist, mitte last. Präänik on parem, kui piits, kuid mõlemad on vajalikud. Lepi kokku oma partneriga kindlad reeglid lapse suhtes. Ole kannatlik.

Kui on õed-vennad

Nad vajavad üksteist. Lase näägelda mõistlikkuse piires. Õpeta tülisid lahendama rääkides. Tekita meeskond. Õpeta lapsi asju jagama. Ära võrdle neid omavahel — igaüks on isiksus! Ära näita välja, kui on keegi lemmik. Sega ja sobita erinevaid lapsi. Avasta nende tugevad küljed.

Kaine mõistuse mängureeglid sulle, lapsevanem

Võta vabalt! Alati ei saa olla täiuslik. Ära püüa kohe täita iga nõuannet: mõtle, kas kõik reeglid sobivad. Mõnikord mine lapse eest peitu — sul on õigus natuke puhata. Saa hästi läbi oma partneriga — siis oled ka lapsele eeskujuks. Ka sina oled inimene. Lapsevanemaks olemine ei ole võistlussport! Kindlad reeglid aitavad sinu perel kulgeda kindlas ja turvalises rütmis. See tee viib õnnele!

Iga lapse jaoks on väga oluline olla koos oma vanematega ja ühiselt tegutseda. Lapsed ootavad ja naudivad igat vanematega koosveedetud hetke. Mäng on lapsepõlve lahutamatu osa, mis ei ole ainult meelelahutus ja ajaviitmine, vaid ääretult vajalik tegevus. Vanematega koos tegutsemine omab lapse arengus erakordset tähendust ja on edasise käekäigu oluline mõjutaja. Heaks mänguks ei ole igakord vajalikud hinnalised mänguasjad, last arendavad ka lihtsad tegevused, mis ei nõua erilisi ja kalleid vahendeid. Siin on mõned näited, kuidas vanemad saavad kaasa aidata oma lapse arengule.

Kääridega lõikamine – alustada tuleks lihtsamate ülesannetega, näiteks ribade tükeldamine kääridega. Hiljem võib juba paberist välja lõigata kujundeid ja pilte. Jälgida tuleb õiget kääride hoidu ja seda, et töötama peavad mõlemad käed. Välja lõigatud tükikesi on võimalik kleepida alusele, mis aitab samuti arendada peenmotoorikat. Lisaks näidake lapsele, kuidas ulatada kääre teisele inimesele, nii et käepide on selle inimese poole.

Rebimine – ajalehtedest, ajakirjadest piltide rebimine. Jälgida, et laps teeb tööd kahe käega. Rebimine arendab hästi peenmotoorikat ja silma-käe koostööd.

Pliiatsi teritamine – hea käelise tegevuse arendamiseks, samuti vajalik oskus koolis.

Sõrmemängude mängimine on otseselt seotud peenmotoorika arenguga, lisaks arenevad kõne, tähelepanu, koordinatsioon ja sõrmelihased. Sõrmemängude juurde kuulub enamasti salmi lugemine.

Lükkimine on hea lihaste ning käe koostöö arendamiseks. Paela otsa saab lükkida nööpe, makarone, pärleid vms.

Pesulõksudega, pintsettidega väikeste esemete tõstmine. Võtke kaks või rohkem tühja nõu. Õpetage last väikeseid esemeid (oad, herned, makaronid, nööbid) ühest nõust teise tõstma, seejuures jälgige, et tegevus toimuks alati vasakult paremale. See aitab last ette valmistada lugemiseks. Proovige sama tegevust, aga õpetage last esemeid sorteerima (nt eraldada herned ubadest).

Vee- ja liivamängudega on hea võimalus arendada puuteaistinguid ning on samas rahustava toimega. Lubage lapsel suures kausis või vannis tõsta vett kulbiga teise anumasse. Võite panna veepõhja väikseid kive ja lasta need lapsel lusikaga välja korjata. Tehke katseid, mis esemed vees ujuvad või upuvad. Liivamängudest on laste lemmikud liiva sõelumine, peidetud aarde otsimine liiva alt, lossi ehitamine, tunneli kaevamine jne.

Puhumismängud arendavad suu- ja näopiirkonna lihaseid, samuti õpetab kontrollima oma hingamist, mis on vajalik laulmiseks ja rääkimiseks. Näiteks puhuge seebimulle, samuti on tore puhuda kõrrega kausis vannivahtu. Puhuda saab ka sulgi, õhupalle, paberlaevukesi vees jne.

Voolimine näitab lastele, et nad suudavad midagi luua, parandab nende näpuosavust, vormitunnetust ja silma-käe koostööd. Voolimine võimaldab neil end kunstiliselt väljendada ja tunda uhkust oma saavutuste üle. Lisaks plastiliinile ja savile on lõbus kasutada ka soolatainast. See kõveneb ahjus kuivamisel ning soolatainast saab värvida ja lakkida. Kindlasti tasub laps kaasata ka taina valmistamisesse.

Lõigatud pildi kokkupanek – lõika mõni vana postkaart või muu pilt osadeks. Lase lapsel pilt kokku panna. Selline mosaiigi kokku sobitamine aitab arendada terviktaju, tähelepanu ja käelist osavust.

Kompimismäng – peida karbi või riidest koti sisse mõned lapsele tuttavad esemed ning palu tal kompimise teel välja võtta nimetatud asi. Samuti saab teha arvamismängu, kus tuleb kindlaks teha, mis esemega on tegu.

„Peeglimäng”- näita lapsele ette mõni harjutus (seisa või hüppa ühe jala peal, sikuta paremast kõrvast jne). Laps püüab peeglina tegevusi jäljendada. See mäng õpetab lapsele tegevuse jäljendamist ja oma keha tunnetamist.

„Mis on kadunud?” – laota lauale mõned esemed, nimetage neid. Seejärel kata need linaga ja võta üks ese ära nii, et laps ei näe. Eemalda lina ja palu lapsel ära arvata, mis ese on kadunud. Kui laps on juba osav, suurenda esemete arvu.

„Leia paarid“ – Võta abiks pereliikmete sokid või jalanõud, sega need omavahel ning palu lapsel leida kõigile paariline.

„Korda järele!”- ütle lapsele sõnu, näiteks vihm, lumi, jää, küpsis. Laps proovib sõnad meelde jätta ning järele korrata. Sõnu võib sammhaaval juurde lisada. Selline mäng on hea mälu treenimiseks ning keskendumisoskuse arendamiseks.

„Otsi plaani järgi“ – joonista paberile toa või õueala plaan. Peida kindlasse kohta midagi ära ja märgi see kaardile. Lapse ülesanne on kaarti appi võttes peidetud ese üles leida. Arendab hästi ruumitaju ning orienteerumist ümbritseva suhtes.

Unejutt – Juttude ette lugemine on lapse lugema õppimiseks tugev alus. See õpetab kuulama ja tähele panema. Oluline on lapsele selgeks teha, et tal on võimalus esitada küsimusi tundmatute mõistete või situatsioonide kohta. Raamatute ette lugemine arendab kõne mõistmist ning rikastab sõnavara.

Lugude jutustamine – Täiskasvanu jutustatud juttude kuulamine on laste üks lemmiktegevusi. Rääkige üksteisele väljamõeldud lugusid. See arendab hästi sõnavara, jutustamisoskust, fantaasiat, väljendusoskust ja kõne.

Kodutöödesse kaasamine õpetab lapsele igapäeva toiminguid ja varakult õigeid töövõtteid. Koduste toimetuste koos tegemine aitab lapsel tunda end vajalikuna ja samas õpetab, et on olemas ülesandeid, mida tuleb täita hoolimata sellest, et need on ebameeldivad ja/või igavad. Edu saavutamine suurendab lapse enesekindlust.

Piirangud ja reeglid loovad lapsele kindlustunde💛


Armastus ilma distsipliini, reeglite ning piiranguteta ei võimalda vabadust. Laps, kes ei täida reegleid, ei oska tulemusrikkalt suhelda. Lihtne näide: kui lased lapsed väljakule, annad neile jalgpalli, kuid reegleid ei tutvusta, siis ei tule mingit mängu. Mängu ei tule ka siis mitte, kui jalgpallurite seas on üks ragbimängija. Mänguks on tarvis kokkulepitud reegleid, mida täidavad eranditult kõik.

Igas vanuses laps vajab, et tema kõrval oleks täiskasvanu — enesekindel autoriteet. Paljude kaasaegsete vanemate probleem selles seisnebki, et nad pole võimelised oma lastele seda tunnet andma.

Kergem on oma lapsi kasvatada nendel, kelle jaoks olid omad vanemad autoriteediks ning kellele anti edasi „teatepulk” — kindel teadmine, et suudetakse olla hea ema või isa. Ning vastupidi, on raske seada lubatu piire sellel, keda vanemad iialgi milleski ei piiranud. On keeruline anda õigeid orientiire, kui oled ise nendest ilma jäänud. Kui aga vanemad türanniseerisid meid, kardame, et äkki käitume oma lastega samuti, nagu seda tehti meiega. See hirm (sageli alateadvuslik) segab olemast järeleandmatu ning keelamast laste lubamatut käitumist.

Vastupidiselt levinud eksiarvamusele ei saa last, kes ei tunne piiranguid, nimetada ei „vabaks” (temast saab omaenese emotsioonide vang), ega ka mitte „õnnelikuks” (ta elab pidevas ärevusseisundis). Lapsel, kes teeb kõike, mis vaid pähe tuleb, pole elus mingit tegevusplaani peale vajaduse otsekohe oma tahtmisi rahuldada. Ta tahab midagi — ja ta võtab selle. Kui ta pole millegagi rahul, siis lööb ja lõhub. Mingi aeg on ju isegi päris tore niiviisi käituda, ent selline „vabadus” läheb paraku kalliks maksma. Lapsel, kelle jaoks pole täiskasvanud piire seadnud, on raske iseennast piirata. Oskamata oma tahtmisi kontrollida, piinab teda pidev muretsemine ning süütunne.

Keeldudes tähistamast maailma piire reeglite ja keeldude abil, muudab täiskasvanu selle maailma lapse jaoks džungliks, kus võib juhtuda mis iganes.

Lapsed mõistavad intuitiivselt piirangute tähtsust ning nõuavad neid omal moel. Tavaliselt on nii, et kui lapsed viivad meid endast välja, siis sellesama tegevusega paluvad nad enda jaoks piire kehtestada. Kui nad ei saa soovitut, siis on nad sunnitud ise oma käitumisega piire kehtestama. Nad teevad seda reeglina oma keha abil: kukkudes või end vigastades.

Vanematel pole mitte üksnes õigus, vaid lausa kohustus luua lapsele teatud reeglid ja piirangud. Just reeglid ja kokkulepped teevad võimalikuks elu ühiskonnas.

Reeglid on reeglid. Kui me tahame, et meie lapsed tunneksid end hästi ja vabalt, austaksid ennast ja teisi, oleksid iseseisvad ning oskaksid teha valikuid ja ka vastutada nende eest, siis allutame oma perekonna elu läbimõeldud reeglitele. Kõik pereliikmed püüavad neid täita.

Vahe reeglite ja keeldude vahel tundub olevat selge. Reeglid juhatavad, keelud aga piiravad. Keelud tekitavad protesti ega sobi paljudele meist, reegleid aga üritavad paljud täita. Reeglid ei tekita protesti ka veel seetõttu, et need laienevad kõikidele (piirangud aga kehtivad teiste jaoks). Kui perekonnas ei karjuta üksteise peale, järelikult pole ka täiskasvanutel õigust laste peale häält tõsta. Kui aga midagi sellist on juhtunud, on lapsel õigus öelda: „Sa karjud, see ei meeldi mulle, meil pole selliseid reegleid”.

Keeldusid olgu vähe. Need on vajalikud olukordades, kus jutt käib elust, tervisest või lapse ning teiste inimeste ohutusest. Keelud (nagu ka reeglid) peavad olema lastele arusaadavad ning neid ei tohi liiga palju olla. Kui laps elab üksnes keeldude keskel (ära mine, ära puutu, ära tee lahti, ära hüppa …), siis suhtub ta alateadvuslikult neisse kui signaalidesse, et mitte keegi ei hooli tema soovidest ega püüdlustest. Sellises perekonnas kasvab laps, kes tunneb ennast seesmiselt äärmiselt ebamugavalt. See aga on sama hävitav tunne, kui elada maailmas, kus kõik on lubatud. Esimesel juhul ei saa laps ennast realiseerida, teisel juhul aga satub ohtu tema turvalisus.

Paljudele lapsevanematele näib, et piirangud ja keelud kaitsevad lapsi kõikide ohtude eest. Tõesti, sellel, kes elab kõrgete müüride vahel, võib tekkida tunne, et ta on kaitstud. Ent see on ajutine tunne. Liigsed piirangud vaid tekitavad protesti ning neid ei täideta. Selle tulemusel kaotavad need aga igasuguse mõtte.

Sõnade ja tegude ühtsus. Reeglite tasakaal ei anna lastele mitte üksnes ohutuse ja stabiilsuse tunnet, vaid ka hoiab üleval vanemate autoriteeti. Vanemad kehtestavad psühholoogiliselt veenvad reeglid ja piirangud oma lastele. Veenvad nõudmised on lapsele arusaadavad, põhjendatud ning neid täidavad kõik pereliikmed.

Et kehtestada oma autoriteeti, peame leidma üles need väärtused, mis ühendavad meie sõnu ja tegusid. Peame selgusele jõudma oma isiklikus arengutees, et mõista, mille me oma pagasist maha jätame, millega aga tahame edasi minna. Mõtiskledes selle kõige üle, võime aru saada raskustest, millega oleme kokku põrganud vanematena.

Võib-olla me ei oska mõistlikult piirata ainult oma lapsi vaid ka iseennast?💛