Sildiarhiiv: Suhe

Tegemised

Pikajalise suhte retsept

Lisa kommentaar

Armastus – sõna, mis ühest küljest on ülekasutatud klišee, teisalt aga tunne, mida liiga vähe väljendatakse. Kes seda pikaajalise suhte seda retsepti ei tahaks, eks? 

Olen  lugenud uuringust, et pikaajaliste suhete peamiseks märksõnaks on kahe inimese võime reageerida teineteisele. Inimesed teevad oma kaaslastele iga päev lihtsaid ja argipäevaseid nn pakkumisi, millele enamjaolt ei reageerita. Näiteks viitab üks paarilistest vaimustunult puuotsas istuvatele leevikestele (nn pakkumine, emotsionaalne avanemine). Kuidas sa kaaslasena vastaksid? Mühataksid igavusest? Ei kostaks midagi? Või jagaksid vaimustust? Lisad mõne isikliku detaili? Küsiksid lisaküsimusi, miks nad teda vaimustavad? See mõte väga puudutas mind. Inimesed otsivad ühendust. Inimene on sotsiaalne olend. Ilma tähelepanu ja armastuseta me ei jääks imikuna ellu. Teise inimese sinu jaoks olemasolek annab kinnitust, et oled nähtud, et sinu arvamus, tähelepanekud, mõtted, ideed on tähtsad – ehk sina oled tähtis.

Mul tuleb meelde üks küsimus, kuidas lapsena oli, kas tuppa astudes vanemate silmad läksid särama? Kuidas nüüd on, kas elukaaslase silmad lähevad särama, kui ta sind näeb?

Kui palju meil on olukordi, kus tahame midagi jagada, aga kaaslane vaatab telekat, istub arvuti taga, telefonis ja ei kuula, ei vaimustu, sest teda lihtsalt ei huvita. See on üsna ebameeldiv ja valus koht, kus olla. Kuna ajul pole vahet, kas sa kujutad midagi ette või see päriselt ka toimub, siis hirm haiget saada muudab meid endassetõmbunuks, abituks, vihaseks ning kurvaks. Üks hetk me lihtsalt lõpetame (enda) jagamise või leiame kellegi, keda huvitab. Ignoreerimisest hullem on vast ainult see, kui sinu tähelepanekute üle naerdakse, vähendatakse või naeruvääristatakse? 

Pikaajalise suhte saladuseks on minu arvates veel ka uudishimu. Kui kaaslase vastu kaob huvi, kaob ka emotsionaalne side. Sa ei saa teeselda kaaslase vastu uudishimu. See kas on või seda pole. Sa tead, kas teine inimene on sinu jaoks olemas või mitte. Kas teda päriselt huvitab, kuidas su päev läks või mitte.

Tunneme huvi teiste elude vastu, mis väljendub kollaste lehtede tiraažis, kollaste uudiste klikkide arvus või nn sõbrannatamises/sõbratamises. Võõrad ja sõbrad on huvitavamad kui me endi kaaslased. Tead ju küll vahet armunud ja pikas suhtes olnute vahel. Ühtedel on ninad koguaeg koos, muud maailma ei eksisteeri. Teiste jaoks ainult muu maailm eksisteeribki. Armunud istuvad restoranis, põsed jutuvadinast õhetamas. Vanad paarid pugivad vaikides kartuleid. See on debateerimise küsimus, kas välja minnes peaksime suhtlema teistega või on sul nii äge oma kaaslasega, et veedate ka seal aega koos. Inimesed tahavad, et nende elud oleks põnevad. See viib meid olulise küsimuse juurde. Uudishimuga kaasneb ka iga inimese isiklik vastutus. Kas sa ise tunned elu ja elamise vastu huvi? Kui mitte, siis oled teise väga raskesse olukorda pannud. Ütlemata raske on huvi tunda, kui igale küsimusele saad vastuse “ma ei tea”, “normaalselt”, “ei midagi erilist” vms “huvitavat”. Mu jooga õpetaja on kunagi öelnud, et kui on piisavalt armastust, siis probleeme pole. Ma arvan, et armastus ei saa kuhugi kaduda, aga vahel kaob inimestel endil armastus elu (ehk iseenda) vastu ära. Seal see vastutuse koht ongi. Tahaksime, et keegi päästaks meid. Ootame uut valget hobust koos printsiga või unelmate naist, kes tegeleks meie elu hallide varjunditega, nägemata, et pool vastutusest kanname suhetes ise. Me ise ei tunne huvi nende leevikeste, vihmasabina, uute ideede ja raamatute või menüüde vastu.

Pikaajalise suhte võtmeks on näägutamise puudumine.

Näägutamine on üks halvas toonis sõna. Ükski naine ei taha, et teda kutsutakse näägutavaks naiseks. Mäletan ise üht vana olukorda, kus noore tüdruksõbrana olin enda ja suhtega kimpus ning mu tollase elukaaslase sõbrad rääkisid, kui õudne naine (näägutaja) olen. Mul käib praegugi häbijudin üle selja. Kuid peamiselt on mul tollasest endast kahju. Kuid…Näägutamine näitab, et midagi on korrast ära. Kellegi vajadused on rahuldamata.

Tavaliselt on rahulolematus seotud kahe eelneva mõttega. Kas kaaslane ei näe või ei huvitu sinust. Teadmatuses ei suuda sa oma frustratsiooni näidata muudmoodi, kui pidevalt rahulolematust väljendades. Oma samas suhtes püüdsin uudishimu puudumist nö outsource’ida. Leidsin teised inimesed, kes minu vastu huvi tundsid, kellega sain jagada, mida kogesin, mõtlesin. Paar aastat toimis hästi. Ma ei olnud suhtes rahulolematu ning kõik tundus õnnelik. Kuniks avastasin, et lõhe meie vahel oli liiga suureks kasvanud. Näägutamist ei olnud, aga polnud ka poolt mind.Ka selles mõttes on oluline inimeste endi teadlikkus ning vastutus. Kas süüdistan kõiges kaaslast või märkan, kus nõuan või teen rohkem kui kaaslane väärt on või tahaks.

Mul on üks reegel. Nimetan seda “50% reegliks”.

Kohe, kui tunnen, et midagi tehes ootan kaaslaselt vastutasu, siis lõpetan selle tegevuse. Ootused on vastikud deemonid. Siis sa ootad ja ootad, nõuad ning näägutad. Tunned, et teed rohkem, kui teised. Ja nii see vägi sinult ära lähebki. Järsku oled sina jõuetu, väeti, tagakiusatu ning maailm tundub üks halb paik, kus eksisteerida. Minu esimeses suhtes (seal, kus näägutasin) just nii juhtus. Nüüd teen täpselt siis ja nii palju kuni mõnu ja hea tundega võin. Kui mõne asja tegemine teenib mind rohkem, kui selle mittetegemine, siis teen. Näiteks mustade nõude pesumasinasse panemine. Kui kaaslane paneb need kraanikaussi, mitte nõudepesumasinasse, siis sul on kolm varianti: kas ootad, millal ta need ise masinasse paigutab (ja pettud, kui ei paiguta), näägutad (räägid), teed ise, sest see tegelikult häirib sind.

50% reegel toimib kahes etapis.

Küsin endalt, milline tegevus mind TÄNA kõige rohkem teenib. Eksime, kui arvame, et peame alati ühtemoodi valima. Näiteks alati variandi A. Ei pea. Päevad ei ole vennad. Sa saad iga päev valida erinevalt. Näiteks tunnen, et täna on mul energiat oodata, millal ta ise seda teeb. Mind ei häiri, kui ta seda ei tee, sest näiteks on tema kord süüa teha, ma ise ei taha süüa vmt. Teine päev tunnen, et mul on lihtsam see ise ära teha, sest see häirib mind ning mul pole kannatust ootada, millal tema seda teeb. Kui ma valin ise teha, siis teengi seda sellepärast, et mind teenib antud tegevus. Ma ei tee seda tema jaoks, temale koha ettenäitamiseks või mõne muu taolise põhjuse pärast, vaid sellepärast, et mind ennast need nõud häirivad. Kui teen seda ohvrimeelsusest, sest minaolensiisniiheainimenejasinaeiole või minakoguaegteenjasinaeiteemittekunagimittemidagi, siis ma ei tee, sest sel juhul teenib mind variant a või c rohkem.

Pikaajalise suhte aluseks on ühised huvid ning kvaliteetaeg, mis koos veedetakse. Nagu ühisosa, mis annab võimaluse mälestusi, ideid koguda ning emotsioonide jagamine. Näiteks, kui ta loeb raamatut, mis on äge, siis ta tahaks, et ka kaaslane loeks, et selle üle arutada. Või näeb filmi, reisib, siis tekib jagamise ning koosvaimustuse, diskussiooni võimalus ehk uudishimu teise inimese vastu.

 Seks. Kui puudub seks, puudub ühendus. Eks see on omamoodi halb nõiaring. Kõik kokku annavad terviku. Kui puudub vaimne, hingeline ühendus, siis puudub ka tõeline füüsiline lähedus. Kui puudub füüsiline lähedus, siis kaob vaimne, hingeline.

Kui mõlemal paarisuhtes olijal on ühesugused vajadused, on tulemus perfecto. Mitte nii täiuslikus versioonis saab kuuest neli sisse osta, aga kaks on määravad. 

Tegemised

Kontakti loomine partneriga 💖

Lisa kommentaar

Pühendunud suhtes otsivad paarilised tuge ja mõistmist. Nii tahaks, et partner oleks jaoks olemas just sellisel viisil, nagu seda igatsen. Seda me ju soovime: hooli minust, ole minu jaoks olemas!
Mitte keegi pole kogu aeg võimeline olema oma partneri jaoks olemas, märkama ja rahuldama iga tema vajadust. Pole selleks võimelised vanemad oma lapse puhul, pole selleks suutelised ka sõbrad. Rääkimata siis intiimsetest partneritest. Kõige lähem inimene frustreerib sageli kõige rohkem. Me tahame, et ta oleks olemas, aga ta on mingi oma asjaga hõivatud.


Näiteks – tuleb mees töölt koju, pöördub naise poole sooviga kallistada, et tunda lähedust ja armastust. Naine pole aga kallistamise meeleolus või on tal lihtsalt sada muud mõtet painamas või vajab nõudepesumasin tühjendamist, kass toitmist, lapse kodutöö kontrollimist, pilt Instagrammi laadimist ja pirukas tuleks kohe ahjust välja võtta. Naine isegi ei märka, et ta polnud oma mehe jaoks olemas. Või läheneb naine mehele vajadusega sülle pugeda ja soovib rääkida, mis tema hingel ja mõttes parasjagu liigub, ent mehel on just jalgpallimats käimas, Holland oleks peaaegu värava löönud! Mees ei pane tähelegi, et teda polnud naise jaoks olemas.


Ameerika psühholoog J. Gottman kutsub neid hetki, kus üks partner soovib astuda teisega kontakti, nn. liuguste hetkeks. Oletame, et naisel on soov rääkida. Ta avab enda poolt lootusrikkalt ukse. Kui nüüd mees parasjagu pole hõivatud jalgpalli või mõne muu eluolulise tegevusega, siis avab ka mees enda poolt ukse ning kontakti ja tähelepanu ootav naine saab uksest mehe poole astuda. Kui mees on hõivatud, väsinud, ei saa või ei taha parasjagu oma tähelepanu jagada, jäävad liuguksed suletuks ja kontakti ei teki. Kui nii juhtub mõnikord, ei juhtu midagi hullu. Sellest saame me kõik aru, ehkki tundlikumad solvuvad vähesegi tõrjumise peale. Kui seda juhtub aga pidevalt, et üks tahab kontakti astuda, aga uks on kinni, sünnib kontakti-igatsusest alguses rahulolematus, siis pettumus ja lõpuks konflikt. Peas hakkab küpsema küsimus – olen ma ikka talle tähtis?

Heades suhetes oskavad partnerid oma soovi kontaktiks õigesti ajastada ning küsida seda partnerile vastuvõetaval ja lugupidaval moel.
Inimesed kipuvad üldiselt hästi aru saama, et kui neil on isu näiteks seksi järele, siis ei saa iga kord kätt välja sirutada ja krabada (kuigi mõnikord saab nii ka). Üldiselt tundub mulle, et inimesed on kehalise kontakti võtmisel delikaatsemad kui verbaalse kontakti puhul. Just sõnalisse kontakti astudes unustame me sageli küsida, kas see teisele sobib.


Pealelendamine, kuna ühel tekkis vajadus rääkida, paluda abi või saada muul moel tähelepanu, pole üldiselt kena. Enne tasuks hetkeks kontrollida, kas teisel on hea hetk, on ta vaba, on ta kohal, kas tal on võimalus avada see nn. liuguks. Kui hetke mitte valida, võib tekkida olukord, kus uks jääb suletuks või lüüakse enne poolavali olnud uks prahmaki kinni ja küsija nina jääb ukse vahele. Terve mõistus ütleb, et ei tasu minna rääkima, kui teine on kas stressis, vihane, väsinud, näljane, võtab pirukat ahjust välja, loeb kriminulli või on jalgpalliga hõivatud.


Nina ees suletuks jäänud uks hakkab kõigutama suhte alustala – usaldust.
Siin peaks iga üks meist panema kõrva taha, et enne kontakti astumist, võiks sondeerida pinda – kas on õige hetk. Ilma koputamata pole ju sünnis teiste ruumidesse siseneda. Teise inimese sisemisse ruumi sisenedes võiksime samalaadset delikaatsust ilmutada, mitte sisse tormata, kui meil vastav mõte pähe tuleb.

Oled sa delikaatne ja annad märku, kui sul on vajadus kas rääkida, abi paluda või lähedust saada? Või alustad kohe oma jutuga või annad korraldusi, ilma et sa teadvustaks hetke sobivust oma partnerile?
Ja kui Sina oled see osapool, kellelt partner praegu kontakti soovib, aga sa talle seda hetkel anda ei saa, siis ole kena ja ütle lahkelt: praegu ma ei saa sind kuulata või ma ei saa sind hetkel kallistada, aga oota kallis, ma lõpetan poole tunni või kolme tunni pärast ja siis on mu tähelepanu sinul.
Elu näitab sageli vastupidist. Et kui üks partner tuleb kontakti võtmise sooviga lagedale ebasobival hetkel, siis teine partner nähvab, uriseb või ei tee kuulmagi. Lahkusest ja neutraalsusest on asi kaugel. Pigem on tõrjumine ebasõbralik. Kahjuks on inimaju seadistatud sedasi, et meile kipuvad lahendamata olukorrad paremini meelde jääma, kui need, mille me ära lahendame. Seega kinniprantsatanud või suletud liuguksed sööbivad mällu.


Mida sagedamini see juhtub, seda suurem on tõenäosus, et ühel hetkel pole selline inimene, kes on kogenud sageli uste kinniprantsatamist, enam kena ega ka neutraalselt viisakas, vaid ta võib hakata vastikuks. Võib juhtuda ka nii, et näiteks üks ütleb neutraalselt, et ta on väsinud ja tahaks sõita puhkusele, teine reageerib aga valuliselt: kas sa arvad, et mina pole väsinud? Mis mõtet on unistada puhkusest, kui sa tead ju küll, et me ei saa seda endale lubada. Miks sa hõõrud mulle seda nina alla!
Kehvas suhtes paari iseloomustabki see, et ühe neutraalsest ütlusest kuuleb teine välja midagi palju negatiivsemat, kui too esimene mõtles. Just see, kui neutraalsusele poogitakse partneri peas juurde negatiivsus ongi üks lakmustestidest, millega saab määratleda, et paar on suundumas karide poole.


Heas suhtes nii ei juhtu, seal võib pigem juhtuda hoopis nii, et neutraalselt öeldud lauset tajutakse sõbraliku ja lahkena. No et kui üks ütles, et ta on väsinud ja unistab puhkusest, siis nii see ongi ning ta vajab pisut und ja kallistusi.

Tegemised

Kontakt & Konflikt suhetes

Lisa kommentaar

Paarisuhte üks võtmesõnadest on omavaheline kontakt. Meil on vaja kontakti materiaalses liidus, et arutada olmelisi ja logistilisi küsimusi. Me ihkame kehalist, seksuaalset kontakti. Vajame emotsionaalset kontakti. Tahame teada, kas partner on meie jaoks olemas ka sotsiaalses plaanis – kas ta tahab veeta aega minuga, meie perega või omaette. Paljudel inimestel on vajadus ka intellektuaalse liidu järele. Ja otse loomulikult tekivad inimestel mingites valdkondades probleemid, mis viivad konfliktini ja konfliktis kaob sageli kontakt.
Iga partneriga kaasnevad mingid probleemid. Probleeme on kaht tüüpi – ühed on lahendatavad, teised paraku mitte. Lahendatav probleem on selline, kus partnerid jõuavad aja jooksul kokkuleppele.


Heaks analoogiaks on tervisehädad: kõigil valutab mõnikord pea – see on lahendatav probleem. Võib juhtuda, et murrad jala – seegi kasvab kinni ja probleem lahendub. Nohu läheb enamasti nii üle, et polegi vaja ravida. Aga mõnel inimesel on nohu või peavalu krooniline. Kroonilisi hädasid ei saa välja ravida – me õpime neid leevendama ja kui hästi läheb, õpime nendega elama. Ka partneriga kaasnevad kroonilised suhtehädad, millega tuleb üldjoontes pigem elama õppida. Kui valid endale partneri, tuleks vaadata, kas need probleemid, mis koos selle partneriga tulevad, on sellised, millega suudad ülejäänud elu silmitsi seista, sest ega need kuskile ei kao. Kui ei suuda, siis suhtest asja ei saa. Psühholoogid on öelnud, et paaridel on alati olnud ja jäävad olema probleemid. Partnerit valides valime endale teatud hulga lahendamatuid probleeme, millega elada terve elu. Kroonilised probleemid võrsuvad tavaliselt erinevate isikuomaduste, väärtushinnangute või elustiili pealt.


Näiteks üks on optimistliku ellusuhtumisega nagu karupoeg Puhh, teine vaatab elule pessimistlikult nagu eesel Iiah. Kui partnerid oskavad suhtuda oma erinevasse nägemusse mõõduka huumorimeelega ja õpivad elama teadmisega, et teine ei oska või ei viitsi ennast muuta ja teevad selle teemaga oma hinges rahu, siis on nad võimelised elama oma kroonilise probleemiga, kui nad aga oma hinges sellega rahu ei tee, on see kestev konflikti allikas, mis neid ajapikku võõrandab. Umbes 70% suhteprobleemidest ongi kroonilised. See tähendab siis maakeeli, et neid ei saa ära lahendada, vaid nendega peab õppima elama. Krooniline probleem pole suhtele ohtlik ega vii lahutuseni, kui sellega õppida elama. Suhe on edukas sel määral, kui edukalt paar nende krooniliste probleemidega hakkama saab. Õnnetutes suhetes ei tule partnerid krooniliste probleemidega toime, ei õpi nendega elama, nad lähevad neist järjest enam närvi ega oska oma partneri häirivate joontega ka läbi huumoriprisma hakkama saada.


Mingi üks ja sama probleem kerkib iga natukese aja pärast. See on justkui mingi igihaljas teema – sama vana asi üha uuesti ja uuesti ja uuesti. See tüli käib nagu porri kinnijäänud auto – rattad käivad, pori lendab, aga auto edasi ei liigu. Paarilised väljendavad oma arvamusi, aga kokkulepet ei sünni. Paarilised frustreeruvad aina enam ja enam, võimuvõitlus kogub tuure – kumma nägemus mingil teemal on „õige“.


Kui kokku saavad kaks säästjat, siis rahateemadel neil ilmselt kroonilisi probleeme ei teki, küll aga võib neil olla krooniline probleem näiteks sellega, et üks neist on suur metsasõber ja tahaks iga vaba hetke looduses veeta, teine aga kardab puuke ja ei tule raha eest ka metsa, tema jaoks on linnakeskkond turvaline ümbrus. Kui saavad kokku kaks linnaelu armastajat pole neil probleeme puukidega, aga nende krooniline erinevus võib tulla hoopis sellest, et üks neist tahab teha palju sporti, teisel aga ajab paljas mõte spordist ja higist südame pahaks. Kahel spordivaenlasel ei teki sporditeemadel kirglikke vaidlusi, aga nende krooniline eriarvamus võib olla hoopis teemal, kas kõrvalsuhted on lubatud või mitte. Üks väidab, et inimesed ongi polügaamsed ja truudust polegi võimalik hoida pikemalt kui aastakese või paar, teine aga ihkab monogaamset suhet.

Kroonilised suhteprobleemid jäävad alatiseks ja sellest, kas me suudame olla suhtes austavad ja sõbralikud, kas suudame nende probleemidega ilma teineteise kallal saagimata toime tulla või neid vähemalt leevendada, sõltub nii suhte kui suhte mõlema osapoole vaimne tervis.
Me peame aru saama, kas see probleem, millega suhtes tegeleme, on lahendatav või see on krooniline ja siis vastavalt käituma. Ideaalis valime endale sellise partneri, kellega kaasnevate krooniliste probleemidega suudame elada.
Kroonilisest hädast saab välja ainult siis, kui sa püüad mõista oma partneri seisukohta ja seda, miks ta nii käitub.


Sa ei pea seda omaks võtma ja armastama, aga sa pead õppima sellega elama.
Selle nimel, et suhet hoida, võiksime ilmutada valmisolekut sõlmida kokkuleppeid, mis sobivad mõlemale poolele. Kui kokkulepet ei tule ja krooniline probleem on ületamatu, huumorimeel appi ei tule ja partneri mingi isikuomadus, väärtushinnang või elustiil ajab nii närvi, siis pole midagi teha. Paraku. Oi, kuidas tahaks tegelikult, et see partneri isikuomadus, väärtushinnang või elustiilikomponent muutuks. Ja mõnikord muutubki. Aga mõnikord ei muutu.


Paraku pole selles olukorras lahendust sellestki, kui jätta krooniline suhtevalu tähelepanuta. Mõned paarid jätavad soovist konflikti vältida selle teema kõrvale, aga enamasti viib see samamoodi võõrandumisele. Vahet pole, kas sa võitled oma sees vaikselt või partneriga valjult. Võitlus on võitlus.