Sildiarhiiv: tähelepanu pööramine

Loome kodurahu – peegeldus on võti!

Soovin nagu iga teine ema oma lastele vaid parimat. Alles hiljuti taipasin, et lapse heaolu võti pole kõikide ta soovide täitmine, vaid hoopis tähelepanu pööramine iseendale. Sain aru, et mu laps on õnnelik, kui mina olen õnnelik.

Usun, et iga lapsevanema päevas on neid hetki, kus tahaks mõneks minutiks silmad kinni panna ja vedeleda mõned minutid niisama ja teha võiks mitte midagi 🙂 Aga enamasti lükkab lapsevanem oma vajaduse kõrvale, mõeldes, et puhkad hiljem või teine kord ja asud lahendama või täitma kellegi teise vajaduste tassi.
Kas on vaid minul nii, et ma ei lähe kohvikusse, poodi, spaasse, puhkama, sest emad teevad kõike ju lastega koos. Poest ostad enamasti ainult lastele riideid või teed kompromissi ja soetad endale midagi võimalikult säästlikult. Loogika on lihtne – lapsega mängitud ja tegeletud, kõhud täis ja kodu korras on laps õnnelik.

Aga…valides lapse soovid, vajadused ja selle, mis tundus talle parim, olen ma suutnud tosina aasta jooksul jõudnud korduvalt ja korduvalt ( loendamatult tegelikult) oma heaaolust mitte hoolida.

Aga…õnnelikuks teeb meid eelkõige iseenda terviklikkus, rahulolu ja sisemine rahu/rõõm.

Kui mina panen enda heaolu pidevalt tagaplaanile, surun alla soovid ja vajadused ning teen kompromisse, mis tegelikult on ebameeldivad ja nõmedad, tekivad minus allasurutud ja vihased tunded- kurbus, viha, meeleheide, solvumine,, tüdimus ja kärsitus ja protest kõige vastu. kui mina olen väsinud, kurb, tüdinud, peegeldab lapse seda mulle. Lapse käitumine peegeldab mind ja ilmselgelt pole temagi õnnelik.

Olen kuulnud varemgi lauset, et mida halvem, seda parem ehk siis mida halvemaks läheb tunne, seda julgemad oleme vastu võtma elumuutvaid otsuseid, vaatama otsa meid taga ajavatele hirmudele ja astuma vajalikke samme.

Soovides olla eeskujuks oma lastele, hakkasin tegema teatuid valikuud tehes end rohkem väärtustama, järgides ka iseeni vajadusi. Jälgisin, et täidaksin ka teadlikult enda tassi, mitte ei kallaks teed ainult teiste omadesse. Aga emadena on meil raske mõista ja omaks võtta mõtet, et aeg ajalt tuleb seada esikohale enda vajadused.

Ka lapsed vaatavad meie pealt, milline on enesearmastus ja mismoodi käib enese väärtustamine. Nöidates neile oma isikliku eeskuju varal, mismoodi end armastada, väärtustada, hoida ja hellitada elu, maailma ja hetke nautida, suudavad ka nemad endale ilusama normaalsuse ja rahu luua.