Tõrjutuse tunne on meile kõigile tuttav. Oleme kõik tundnud, kuis on
olla, kui sind ei kutsuta sünnipäevale, kui su sõber leiab endale uue sõbra või seltskonna ja ei kutsu sind sellega ühinema. Või kui teised sind mängu ei võta või kui sa oled viimane, keda koolis kehalise kasvatuse tunnis võistkonda valitakse. Võibolla on sind narritud või kiusatud. Need olukorrad tabavad meid lapsepõlves.
Oleks, et siis täiskasvanupõli enam tõrjutuse tunnet ei paku. Pakub küll – ja kuidas veel! Tööandja, kelle juures tahaks töötada, ei võta jutule. Tööelus juhtub sedagi, et tänatakse viisakalt ja öeldakse, et see kollektiiv enam su teeneid ei vaja. Ja siis saab enamik meist vastu näppe ka armusuhetes. See kellega soovid suhtesse astuda, ei vasta su tunnetele või saab suhtes tema tunne su vastu otsa. Su partner tõrjub su emotsionaalsed või seksuaalsed lähenemiskatsed. Inimene, kellega tahaksime sõbrustada, ei tundu meist huvitatud. Või pole su sõbral sinu jaoks lihtsalt aega. Juhtub sedagi, sõbrad lähevad kuskile toredasse kohta ja ei kutsu sind kampa.
Miks aga teeb tõrjumine rohkem haiget kui muud emotsionaalsed haavad nagu üksindus, kaotus ja ebaõnnestumine või süütunne? Vastus peitub evolutsioonis. Inimesed on sotsiaalsed olendid. Kauges minevikus tähendas suguharust või muust sotsiaalsest kooslusest väljaheitmine toidust, kaitsest ja paarituspartneritest ilmajäämist ning ellujäämine muutus seega väga raskeks. Tõrjumine tekitab psühholoogilist valu, see mõjutab me mõtlemisvõimet, täidab meid vihaga, õõnestab me enesehinnangut ja enesekindlust, kõigutab me kuuluvustunnet. Guy Winch on oma raamatus „Emotsioonide esmaabi“ uurinud tõrjutuse mõju inimpsüühikale ja neid nn. psüühilisi haavu, mida tõrjumise tagajärjel saame.
Esimene psühholoogiline tagajärg tõrjutusele on emotsionaalne valu. Seda võib illustreerida ühe katsega. Kujuta ette, et istud ühes ooteruumis, kus ootad kutset ühele eksperimendile. Sinuga koos istub selles ooteruumis veel kaks sõbraliku moega inimest. Aeg läheb. Üks neist märkab laual palli, ta võtab selle ja viskab teisele inimesele. Too naeratab, püüab palli kinni, vaatab sinu suunas, te pilgud kohtuvad ja ta viskab selle palli sinu suunas. Oletagem, et sinu palli püüdmise ja viskamise oskused on täiesti tasemel, oodata on igav, nutiseadmed pole seal ruumis lubatud ja tundub, et teie vahel tekib mingi side. Sina viskad palli tagasi esimesele võõrale ja too viskab selle jälle teisele võõrale edasi. Nüüd läheb asi huvitavaks. See teine võõras ei naerata enam sulle ja ei viska enam sulle palli, vaid viskab selle jälle esimesele võõrale tagasi. Ja nii nad jätkavad teineteisele viskamist, jättes sind mängust välja. Kuidas end selles olukorras tunneksid? Kas see mõjutaks sind? Kas see puudutaks sinu enesehinnangut?
Enamik meist vastaks sellele küsimusele, et mida veel, kah mul asi, kaks võõrast inimest ei visanud mulle mingit tobedat palli. Ent psühholoogid, kellele meeldib inimeste tundeid uurida, avastasid selles olukorras midagi märkimisväärset.
Tegelikult oli see palliviskamise stsenaarium hästikorraldatud eksperiment, millest need kaks nn. võõrast on ise teadlikud eksperimendis osalejad. Inimene, kellele eksperimentaatorid enam palli ei viska, see kes mängust justkui välja jäetakse, arvab, et ta ootab järjekorras hoopis teistsugust eksperimenti, aga tegelikult toimub see eksperiment temaga just ooteruumis. Kõiki neid kõrvalejäetuid küsitleti hiljem eksperimendi läbiviijate poolt ja enamik vastas, et nad tundsid kõrvalejäetuse tõttu emotsionaalset valu.
See avastus on märkimisväärne just seetõttu, et võrreldes enamike teiste tõrjumistega, mida me elus kogeme, on kõrvalejätmine kahe palli viskava võõra poolt ikka väga leebe kogemus. Aga kui juba nõnda tühine kogemus suudab tekitada suhteliselt emotsionaalset valu, siis mida inimene tunneb, kui talle antakse korvi, vallandatakse või ei kutsuta sinna, kuhu tahaks? Tõrjumine tekitab suurt valu. Kui meid tõrjub meile tähtis inimene, siis seda kirjeldatakse sageli kui hoopi kõhtu. Ajuskaneeringud näitavad, et tõrjumise kogemisel aktiveeruvad need samad ajupiirkonnad, mis otsese füüsilise valu.
Teine tagajärg, mis tõrjumisega kaasneb, on tohutu viha. Tõrjutus tekitab tugeva tungi viha välja valada, eriti nende peal, kes meid ära tõukavad. Mõnikord saavad viha enda peale ka süütud kõrvalseisjad või objektid. Seepärast pauguvad uksed ja vihaga purustatakse asju. See suur viha tõukab nii mõnigi kord inimese seisundisse, kus ta väljub normaalse täiskasvanu käitumisest ja käiku lähevad käed ja jalad, halvemal juhul relvad. Uudistes kuuleme sageli just tõrjutusele järgnevast agressiivsest ja ennasthävitavast käitumisest. Äratõugatud armastajad, vallandatud töötajad, reedetud sõbrad on võimelised suurteks vihategudeks.
Kolmas tagajärg on kahjustunud enesehinnang. Tihti muutuvad inimesed, kes on kogenud tõrjumist, ebakindlaks. Enamus meist kaldub tõrjumist liiga isiklikult võtma ja tegema sellest järeldusi oma võimalike puuduste kohta.
Neljas tagajärg, mis tõrjumisele järgneb, puudutab kuulumise vajadust. Meisse on ürgaegadest sisse kodeeritud vajadus teiste inimeste heakskiidu järele. Me ihkame kuuluda mingisse kooslusesse – olgu see siis pere, paarisuhe, klass, töökollektiiv, sõprussuhe, klubi, mis iganes. Kuulumine meile olulisse kooslusesse annab meile identiteedi. Kui meid sellest kooslusest meie tahte vastaselt välja heidetakse, kaotame midagi oma identiteedis. Kogeme hirmu, et me jääme millestki väga olulisest ilma. Siis tunneme viha selle inimese või olukorra vastu, kes või mis meile seda olukorda põhjustab. Võime, aga ei pruugi kogeda trotsi või ka kadedust nende suhtes, kellel on läinud meist paremini. Seda tunnet iseloomustab kõige paremini teisele inimesele poetatud lause – mis sul viga, sul on tervis alles, sul on töö, sul on suhe. Ja lõpuks saab meid kätte kurbus, kui saame aru, et olemegi millestki olulisest oma elus ilma jäänud.
Mõnikord ikka juhtub, et hoolimata meie parimatest püüdlustest tõrjutakse meid välja mingist olulisest kooslusest. Me ei saa väärata tõrjumist, aga me saame hoolt kanda selle eest, kuidas enesesse pärast tõrjumist suhtume ja edasi käitume.
Lihtne on öelda, et sel ajal, kui hindame enda rolli tõrjutuse põhjustamises, võiks selle asemel, et väga enesekriitiliseks muutuda, suhtuda endasse positiivselt. Paljud inimesed tümitavad end armutult pärast seda, kui on kogenud tõrjumist. Et mitte end ise edasi peksta, kui oleme juba pikali löödud, peame suutma oma enesekriitilise häälega võidelda ning suhtuma endasse lahkelt ja sõbralikult.
Ma olen alati mõelnud, et kui me oleksime oma sõpradega sama karmid, kui me mõnikord oskame olla iseendaga, poleks meil enam ühtki sõpra. Eriti karmid enesekriitikud ütlevad endale pidevalt – ma olen loll, ma ei saa millegagi hakkama, ma olen täitsa mõttetu, ma pole väärt midagi head, mul läheb kõik untsu. Oma sõprade puhul käitume ju tavaliselt vastupidi. Kui neil on läinud halvasti, püüame neile olla toeks, neid lohutada, aidata neil ennast kokku koguda. Me ei materda neid luhtumiste korral. Aga miks siis nii paljud meie seast enesega nii ebasõbralikult käituvad?
Ma ei taha muidugi öelda, et igasugune enesekriitika paha on, oh ei – vastupidi. Igast asjast tuleb teha omad järeldused. Mõnikord pole sul tõesti mingit vastutust ega süüd selles, et sind tõrjuti, aga mõnikord oled ikka ise selle jaoks midagi teinud ja mitte vähe. Mõistlik arenguvestlus iseendaga on väga teretulnud. Juhtunust tuleb õppida, aga on oluline, et see toimuks enesesõbralikul moel. Ennast tümitama jääda pole mõtet.
See on küll pisut üldistav, aga täiskasvanud inimese sisemonoloog endaga neis olukordades, kus tal on raske või kus ta on kogenud ebaedu, meenutab sageli meie esmaste hooldajate hoiakut. Kui inimest väiksena talle oluliste inimeste poolt ikka pidevalt kritiseeriti, kui temaga poldud lahke ja sõbralik, kaldub selliste inimeste sisekõne hilisemas elus olema ka pigem kriitiline kui lahke.
Kuidas ennast ise aidata? Selleks, et juba täna ennast pisut aidata, siis kui sisemine kriitik riidleb, et oled loll, too vastulauseks neid olukordi, kus oled käitunud targalt. Kui sisemine kriitik tambib, et oled luuser, siis otsi neid olukordi, kus oled õnnestunud. Kui sa ise jänni jääd vastuargumentide otsimisega, pöördu mõne hea sõbra poole. Eneseusu ja eneseaustuse taastamiseks tasub endale meelde tuletada oma neid omadusi, mida teised sinus väärtuslikuks peavad.