Tartumaa konn on üsna pisitilluke ja kollane.

Mulle meeldib kõneleda omas keeles. Ja kuigi ei kasutata kirjakeeles sama juttu, mis suulises kõnes, kuid kuna pole tegu avaliku ruumiga vaid iskliku blogiga, siis andke andeks aga kirjutan täpselt nii nagu mulle meeldib ja sobib. Seesama kehtib siis ka kellest ja millest kirjutan. Lugejatele soovitan omada huumorisoont ja oskust aru saada ka mõnestki sarkasmist. Võiks osata lugeda ridade vahelt ja mõista mida sa ühest reast kokku loed 😀

Näiteks eelmisel aastal oli selline seik, et kirjutasime blogisse kõik, mida MEIE tundsime, kuidas üks või teine inimene või olukord MEID mõjutas. Sest teadsime, et siin käisid lugemas ka needsamad inimesed, kes meid neid raskeid emotsioone kandma panid. Tulemus. Need samad inimesed heitsid meile ette, et kirjutame neist/ tegemistest halvasti ja heidame neile halba valgust. Aga vabandust – mida me niiväga ootasime, mõne käest ei tulnudki. Jäi hoopis mulje, nagu oleksime neid hingepõhjani solvanud, et julgesime lõpuks nende tegudest ja tagajärjedest meile kirjutada.

Praeguseks oleme mõned postitused maha võtnud, sest otsustasime alustada puhtalt lehelt ja lahkusime nende inimestega samast keskkonnast. Tulemus. Osade inimestega lõpetasime lahkumisega ja vestlustega oma probleemid. Üks inimene vabandas. Ja uues keskkonnas pole meil ühtegi samasisulist probleemi. Me tunneme end hästi. Ja keegi ei halvusta meid, mida MEIE või MINA kirjutan.

Näiteks. selle aasta kevadel tutvusin inimestega, kes sisuliselt olid sama probleemi otsas mida meie lahendada üritasime. Nad olid meiega nõus koostööd tegema. Andsin igast sammust teada ja iga liigutuse korral küsisin, kas nad on sellega nõus. Kirjalikult on mul olemas iga tegevuse kohta nõusolek. Iga liigutus oli läbi kirjutaud nii lapsevanema kui lapsega. Kevadel üllatati mind kõigepealt sellega, et reaalselt ei soovinud nad oma allkirju kuhugi all panna, ja olid selle nimel valmis isegi sulaselgelt valetama.

Oli juhus, kus küsisin ja tegin ettepaneku, et sõidan nende kodust läbi ja nad panevad allkirja alla. Tüdruk ütles, et ta uurib ema käest järgi, millal sobib. Sellele järgnes vastus, et neid pole praegu kodus. Läksid tallinnasse sugulastele külla. ( KOROONAAEG) Mõni tund hiljem jagas lapsevanem pilti, kus jalutas kogu famiili kohaliku järve ääres “Väljasõit perega”.

Vahepealsesse aega jäi ka jutt, kuidas kogu pere otsib võimalust omakohtuks, sest kohalikus alevikus oli üks puudega noormees pere vanimat tütart ära kasutanud. Imelikul kombel selgus, et vanim tütar on täisealine, elab tallinnas ja tal on pere.

Siis tuli mulle teade, et minu kohta on esitatud tõsine süüdistus – olen oma huvides ära kasutanud sedasama tüdrukut, kes meiega samas probleemis liitus. Ehk siis tüdruku väitel kirjutasin mina avalduse ja tema saatis selle ära oma ema teadmata, ja tegelikult ta seda avaldust tegelikult ära saata ei tahtnudki. Ja emal on õigus esitada vastav avaldus politseile.

Kirjutasin vastava postituse oma meelepahas ka blogisse üles. Selle peale saatis see tüdruk instagrammis oma sõnumi ühele meist, käskides postitus maha võtta, sest tema oli oma probleemid selle õpetajaga lahendanud ja et kõik oli hästi lahenenud. Tüdruk kustutas selle sõnumi väga ruttu maha, kuid me jõudsime sellest teha screenshoti.

No me läksime ja lahendasime ka omad probleemid selle õpetajaga ja ka meie läksime rahuliku südamega suvele vastu. Muuseas kirjutasime ja avalikustasime suhtluse selle perega sh- nende nõusolekud ja tolle lapsevanema täieliku teadmise kogu saadetud ja koostatud avalduste kohta, ka sellele õpetajale, kellega meil olid olnud probleemid.

Avaldused koostasin tõesti mina, sest väidetavalt nemad ei osanud, ei jaksanud ja polnud aega enese eest seista. Ilmselgelt ei esitatud ühtegi edasist avaldust politseisse. Ja siis tuli suvi. Ja siis tuli sügis ja ma pidasin selle teema lõppenuks. Aga olen selle sunnitud uuesti üles kirjutama, sest … see tütarlaps hiilgab uute valedega.

Nimelt on nii, et see tüdruk jäeti klassikursust kordama. Ja selle peale võttis ta oma paberid sealt koolist välja ja viis naaberkooli. Aga seal koolis räägib ta oma klassikaaslastele, et mina olen süüdi selles, et ta eelmisest koolist välja visati. Aga tegelikult on nii, lapsi ei visata koolidest välja, eriti kui nad on veel koolikohustusliku eas. Minu jaoks pole ka piinlik, see teave eelmisest koolist üle küsida, sest selle tüdruku uusim väide oli, et minu pärast viskas seesama õpetaja (kellega ta kevadel oma sõnul probleemid lahendas) ta koolist välja. Aga kuna õpetajad teadupärast ei saa õpilasi koolist välja visata, siis ILMSELGELT vastab selle tüdruku jutt samapalju tõele, kui kõik muu vt. ülalpool.

Tartumaakond on väike ja kui piirkonnas on vaid 2-4 kooli, siis on mul hea meel tõdeda, et selle tütarlapse käitumine on ka sealses klassis teada – mis teha maakond on väike ja kollane. Kollane ehk siis seal klassis käivad õpilased, kes varem käisid minu lastega ühes klassis ja kelle vanematega ma hästi läbi saan. Aga küllap olen ma varsti siis süüdi selles, et ta seal koolis ka hakkama ei saa. Kui sa seda loed, siis hakkama saamiseks koolis – on vaja kodus õppida ja tundides kohal käia.

Tulemus Ka sellistest inimestest eemalolek on mõjunud päris hästi. Ja kuna meil on kogu tõendid st kirjavahetus ja suulised arutelud salvestatud. Ja ka teatud vestlused teistega alles hoitud, siis me panime saadud kogemuse kui elukooli arvele. Oleme teadlikud, et kui sarnane laim jätkub, oleme meie need, kes teevad varsti politseisse avalduse.

Näide3

Alles hiljuti avastasin, et kohaliku kooliga samas alevikus tegeleb ontlik pereisa, ebasedusliku tegevusega. ehk e-vedeliku valmistamise ja müügiga. Tema käest saavad osta ka alaealised kooliõpilased. Loomulikult ma teatasin sellest politseisse.

Ühesõnaga maailm me ümber on suur , kirju ja lai. Kuid kui iseenda ja meie `de eest on vaja seista, siis saab see tehtud. Samas umbropsu ei rapsi ja tuuleveskitega võitlema ei kipu, seega oma lahingud valin edaspidi väga hoolega. Lahingutega kipub olema nii, et võitjaid ja kaotajaid pole. Hävingust ei pääse kumbki pool, erineb vaid haavatud ja hävinud närvirakkude hulk.

Tulemus. Olen kasvanud suureks. Ja võin vabalt öelda, et “Stopp. Mulle ei sobi see, mida sa ütled või teed. Kasva nüüd sina ka suureks 😉

nb! Tartumaa konn ei ole toodud solvanguna kellegi/millegi pihta. Pigem metafoor millegi asja kohta, mis on justkui avalik saladus – mida kõik teavad (jube ebatäpselt mõnikord) aga keegi ei räägi (tõtt).

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga