• Vooremaa
Blogi
Kõik inimesed on õpetajad, tulles igaühe ellu õpetama midagi uut või juhtima tähelepanu oluliste tunnete tekkimise algpõhjustele.

Kõik inimesed on õpetajad, tulles igaühe ellu õpetama midagi uut või juhtima tähelepanu oluliste tunnete tekkimise algpõhjustele.

Eelmine kord, kui ma lugesin artiklit, kus mainiti kenasti ära, et inimesed tulevad ja lähevad, kuid ilmuvad me ellu ja ümber alati just siis, kui neil on meile edastada oluline sõnum universumist. Põhjuseks siis selline asjaolu, et inimene on takerdunud pisiasjadesse, näeb asju liiga ühekülgselt ning maailmavaade ei ole avar ning maailmapiiriks on oma püstine ninaots. Eesmärgiga juhatada inimene tagasi rajale, kus areneda, kasvada ja mõista oma sisimas tekkivate emotsioonide algpõhjuseid. Peaksime meeles pidama, et kõik inimesed me ümber tulevad ja lähevad, kuid meil kõigil on kõigilt midagi õppida ja õpetada.

Mina näiteks tean, et minu suur pahe on kärsitu olemine. Kui mulle tuleb mõni idee, siis pean ma sellega kohe tegelema. Ja hakkan kaasamõtlejaid otsima. Ja siis ma ärritun, kui ei leia või on mingi muu põhjus, mille tõttu jääb mõte kuidagi poolikuks ja lihtsalt nagu toppab. Siis ma saan aru, et kõikidel mõtetel ja ideedel ei olegi ettenähtud teostuda vaid tänu sellistele mõtetele areneb lihtsalt meeletundlikus ja ära tunda need olulised protsessid, mis võiksid sellele “õigele” mõttele käivitusprotsessi stardi tekitada. 

Teine selline negatiivne omadus on ärritumine. Nagu viimati horoskoobist loetu järgi, kinnitus asjaolu, et mulle ei meeldi inimesed, kes on rumalad ning kes ei viitsi isegi vaeva näha teesklemaks, et nad seda pole. Vahepeal ma hakkasin arvama, et mul on endal mingisugune kompleks, kus ma pean ennast teistest inimestest paremaks. ( EI pea) 😀

Naljakas on see, et nüüdseks on minu jaoks koorunud välja mantra “Rahu! See inimene on tulnud minu ellu, et mulle midagi õpetada. Kui tema käitumist peegeldan, siis kes meist see “tropp” on…hinga! ja mõtle, mida ta mulle õpetama tuli,” päästnud minu jaoks mitmeid kordi päeva. 

Täna juhtus nii, et kodutänavalt välja sõites suurele teele, tekkis selline moment, kus järsku karjatas kõrvalistuja kohal istuv tüdruk, et “auto!” Ja tõesti, märkasin, et minu auto külje alla on ilmunud väike sõiduauto, mille juht üritab vältida paiskumast lumevalli. Selle auto juht, pressis mõlema auto seismajäämisel minu kõrvalistuja aknani ha läbi akna ilmestas oma näogrimmasside ja käelaiutamisega, et “olen hull ja liigelda ei oska”. Esimese hooga tärkas mus juba tuttav ärritus. Kordasin peas oma mantrat ja 

vaatasin stoilise rahuga, kuidas läikiva punase autojuht, kootud mütsiga naisterahvas, litsus mu autoninast mööda, mulle rusikat näidates. 

Pärast mõtlesin siis hoolega järgi, mida olukord mulle õpetas.

1. Võis juhtuda, et eksisin hoolega veendumast, kas mõlemalt poolt ikka EI tule ühtegi autot. 2. Mis on äärmiselt ebatõenäoline, sest ma ALATI veendun, kas tuleb või ei tule kedagi, pärast septembris juhtunut.3 Võis olla hoopis selline situatsioon nagu üpriski tihti kipub olema, et vaatamise hetkel ei tulegi kedagi AGA pööramise hetkel ilmuvad nad eiteakust. 4. Pimenurk.

Aga igaljuhul oli selleks situatsiooni põhjuseks siis misiganes aga mina märkasin teist autot siis kui laps ütles, et auto külje all on – enne ei eelnenud teise auto poolt näiteks 

signaali laskmist, ega hoo mahavõtmist varakult, kui oletatavasti ikka varem nägi, et kõrvalteelt auto peateele pöörab. 

Kui inimene läbi autoakna ikka omaarust grimassitab ja kätega vehib, tegemata liigutust, et tahaks autost väljuda ja tekkinud probleemist rääkida, siis mis mulje jätab see lastele, kes ei korda mantrat, et see inimene on tulnud me ellu, et õpetada….( kätega rääkimine, pole rääkimine). Mis mulje jättis täna see kohalik inimene, kes on ostnud endale auto ja eeldab, et peateel liikumine ei sea talle kohuseks teeoludele ja kaasliiklejaid arvesse võttes sobilikku sõidukiirust.  Ning, kes ootamata ära, et lasen talt rahulikult lumevallist eemalduda, ise eest ära sõites – litsus meist mööda. Olgu öeldud, et ei tema ega minu autol EI OLNUD kokkupuudet, teelt välja ma teda ei surunud. Isegi lumevalli, mis kaunistas teeäärt, ei juhtunud teine sõiduk riivama.

Võrdlusena pean lihtsalt välja tooma, et eelmisel aastal märtsikuus juhtus päikesepimestusest tingitud avarii, kus mina ristmikult väljasõites ei märganud pimestatult, et minu sõidureal seisab reine autojuht, kes samuti oli päikesest pimestatud, kuid kes oli niipalju targem ( minust) et jäi seisma ja ootama, mil muutub päikesenurk. Mina sõitsin oma autol küljest ära peegli ning tagatiib oli mõlkis ja kriime täis. Teisel autol siis tagatuli ja paar kriimu värvikahjustuse näol. Mina olin ehmunud ja närvis, ja kukkusin kohe vabandama ja selgitama, et päike ja ei näinud ja vabandust ja et paneme andmed kirja ja et … Vanem härra jäi aga rahulikuks ja sai aru, mis juhtus ja et pole ju lugu midagi väga hull, sest tema autol olid palju kergemad vigastused, kui minu omal. Käisin pärast veel jupp aega teepealt tükke kokku korjamas 😀 Panime andmed kirja, tegime pildid, surusime kätt ja keegi kellegi peale kätt ei viibutanud ja lahkusime rahumeelselt. Kindlustus tegi autod korda ja kui praegu juhtume mööda sõitma, siis ikka tervitame üksteist käe lehvitusega.

Õppisin seda, et kui jääd rahulikuks, ja mõtled oma peas asjad läbi, siis tegelikult ei ole nii, et liikluses on õigus ühel ja teisel pole. Ei saa ajada õpikus näpuga järge, vaid autojuhil peab olema ka mõtlemise ja reageerimiseoskus. Antud olukorras eksisin mina, eksis tema ja midagi nagu ei juhtunud, peale kerge ehmatuse ja muud kasutegurit see kohtumine ei andnud kui seda, et iga inimene reageerib asjadele erinevalt. Mina reageerisin vaat nii, et mõtlesin ja hingasin, rääkisin kahele sõbrale ja kirjutasin siia ka. Ja hetkel minu jaoks unustatud teema. Varem võisin selliseid läbielamisi käiata paar nädalat, analüüsimaks et kes eksis ja kellel oli õigus. Nüüd mõtlen, et kas see käiamine muudab situatsiooni ennast? Ja sellega kaasnevaid emotsioone pidevalt endaga kaasa tarida, ons ikka vaja?

  • Hinga ja lase häirivatel situatsioonidel voolata oma sõrmede vahel juskui rannaliival või veevool, mil oma tee ja suund justkui ettemääratud suunis.
  • Ära vea endaga mõtetut emotsioonipahna pidevalt kaasa. Ära talleta seda ja ära ela seda korduvalt ja korduvalt läbi.
  • Mulle meeldib mõelda, et see oli justkui test või mingisugune õppetund, kus jälle midagi kõrva taha panna. 

Eile oli selline olukord, kus võtsin maantee pealt peale hääletaja. Ma ei ole see inimene, kes teeääres hääletajaid peale võtab. Aga see tädi oma kohvriga…igatahes võtsime ta peale ja sõitis meiega Ujula Konsumini, tegelik siht olla tal Sõbra tn. Hästi selline sõbralik ja jutukas naisterahvas. Uuris kohe, et kas räägime vene või eesti keelt. Mul ju kael eile kohutavalt kange ja nii ma siis üritasin teda  kuulata ja kahetsesin, et kuklas silmi pole, nägemaks tema näoilmeid. Ta rääkis pool venekeeles ja eesti keeles. Pidi elama ilma elektrikütteta majas, peaaegu põllu peal, oma kahe koera ja kassiga. Õppivat eesti keelt ja soovib minna eesti keele eksamile. Kiitis mu seelikut ja uuris, kas meie piirkonnas on odavaid suvilaid, mida osta saaks. Kui me sõit lõppes, tänas ta sõidu eest ja soovis head tervist ja ütles, et võtku ma rahulikult, küll see kaela probleem ka lahenevat. Järgmine hetk, oli see tädike justkui oma kohvriga kadunud. Kuhu ta nii ruttu sai? Ise pärast mõtlesin, et mina mõtlesin terve sõiduaeg, et küllap see hääletaja mõtleb, et küll ma olen ebaviisakas, et kordagi tema poole ei pöördu või vene keeles ei suhtle….aga tegelikult ta ei mõelnud üldsegi seda ja justkui andis tagasi teadmise, et mu kaelavalule on peatne leevendus tulemas- olemas.

Õhtul võtsin ühe valuvaigisti sisse, käisin saunas, kuum dush ja villane õlarätt, andsid hommikuks tagasi tunde, et saan ise end riidesse ja kaela liigutada enamvähem normaalse inimese kombel.

Eile oli kokkupuude veel nii mõnegi inimesega, kellega vestlemine mõjus nii, et ma lausa tundsin, et oot! ta õpetab mind just praegu läbi oma elukogemuse.

See on päris vahva ja uutmoodi enese tunnetus. See teadmine, et ma eksin samamoodi nagu iga teinegi. Et kuidas tekivad emotsioonid puhtalt pinnalt, mitte vedades nädalate kaupa mingit juhtumit, mis tegelikult juhtus, et tulla sind õpetama….et kui ma hingan!vaatlen!mõtlen! ja rahule kummarduse teen – olen ma tõesti parem inimesest, kes plärtsus ja mürtsus ja iga asja peale draamat tegi ( paari aasta tagune- ma ise)😀

Täna sain kinnituse, et minu üheks elukestvaks eesmärgiks on valvata ja tagada marakrattide heaolu, elukvaliteet ja hea uni. Just see unede valvamine pärast seda, kui on haiget saanud põsk, jalal kriim või valutab kõht. Ja sellised õpetused tulevad alati läbi kogemuse, kus lapsel on haigetsaanud põsk, jalg või kõht. Alati aitavad lohutussõnad, ja musid ja soojad kallistused. 

Vahel on tunne, et õpetan ja üllatan aegajalt iseennastki. Ja iga päev on üllatusi täis – midagi uut avastada iseendast, tükike tarkust ja põhjendatud arvamusavaldusi meid õpetama tulnud inimestelt. Olen tänulik oskuse üle aru saada, kohaneda, mõista ja hinnata teiste inimeste tähtsust olla õpetajaks minu eluteel.