• Vooremaa
Blogi
Uskumustega tuleb hästi palju tööd teha, sest nad on sageli alateadlikud ja ruulivad su elu – sa elad nende järgi, aga sa ei ole teadlik, et sa nende järgi elad.

Uskumustega tuleb hästi palju tööd teha, sest nad on sageli alateadlikud ja ruulivad su elu – sa elad nende järgi, aga sa ei ole teadlik, et sa nende järgi elad.

Paljud inimesed usuvad jumalat, paljud saatust, paljud tõika, et kõik, mis iganes elus juhtub – olgu see midagi head või hoopis halba – on millekski vajalik ja hea, mingeid arenguid esilekutsuv. Kõiki neid uskumusi ühendab teatud määral ettemääratus, kuid ettemääratus ei tähenda sugugi mitte seda, et inimesel endal poleks võimalik oma elu suunata, kujundada. Sest võimalusi on mitmeid ja valikuid teeme siiski meie ise.astatega arusaam, et maailm suhtleb meiega pidevalt märkide keeles, mis peidab endas tähendusrikkaid sõnumeid.

Võiks ju loota ja arvata või isegi eeldada, et inimene, kes oskab märke tähele panna ja neid lugeda, saab kasutada väärtuslikku infot õigete valikute tegemiseks, probleemidele lahenduste leidmiseks ja elus sihtide leidmiseks.

Energiaga laetud tähendusrikaste juhuste kaudu tulevad me juurde inimesed, paigad ja sündmused, mis on vajalikud arenguks ja ärgem unustagem küsimust “Miks see inimene tuli mu teele? Mida see või teine olukord on tulnud, mida õpetab või kuhu näitab suunda.

Muidugi teeb pidev märkide tõlgendamise ja analüüsimise perspektiiv esialgu ettevaatlikuks. Mis juhtub kui kõigest juhtunust, igast pisidetailist kohe sügavat tähendust otsida? Kui näha seoseid seal, kus teine inimene neid ei näeks?

Meie sees on üks sisemine laps. See paras väänik 🙂 See ootusärev energia ütleb tegelikult seda, mida sa vajad. Tema on ju see impulsiivne ja vahetu tüüp. Enamasti kipume me seda last enda sees aga vaigistama ja mõtlema selle peale, kuidas PEAB tegema. Aga ühel hetkel, kui sa ainult pead, pead, pead, teed, teed, teed, siis sa oled tegelikult õnnetu ja tekib mäsu. Keeruline on muidugi inimestel, kes juba väiksest peale on õppinud väikesest peale oma tundeid varjanud alla surunud- olla tekkinud selline eelarvamuski, et mehed ja tunded, nõrkus, haavatavus ei käi meie ühiskonnas väga kokku.

Intuitsioon, kõhutunne ongi valdavalt naiste pärusmaa. «Kui sa seda usaldad, siis järsku keegi sinu sees ütleb, mida sa peaksid tegema või mis on sinu jaoks õige või vale – seal puudub igasugune ratsionaalne seletus.

Probleemne on see, kui oma elu ja tehtud valikute üle hakatakse järele mõtlema alles siis, kui midagi juhtub, kui on juba valus – alles siis hakatakse endale otsa vaatama ja küsimusi esitama. Oleme nii mugavad, et me ei taha tegelikult oma elus midagi muuta ja elame oma mugavustsoonis edasi, aga mugavustsoonis jälle inimene ei arene kuhugi. Tegelikult võiks aga sisetunnet ja maailma poolt teele saadetud märke pidevalt järgima – siis oleme enda ja eluga kahtlemata rohkem rahul. Kas sa oled õnnelik siis, kui sa särad, lendad, vaimustud asjadest, või hoopis siis, kui sa mõtled, mis on õige ja mida tegema pead? Kummaski tegutsemises on energiad kahes olukorras täiesti erinevad.

Oma sisemise lapse kuulamine ei tähenda aga sugugi seda, et peaksime kogu aeg olema lapselikud. Lapsena oleme nimelt hästi uudishimulikud, oleme valmis riskima ja seiklema. See energia on ootusärev, ilma igasuguse kriitikata, hästi vastuvõtlik. Vaikuseminutid ja loodusematk aitavad sarnast seisundit saavutada, avastada last enda sees ning hajutada kaine ja kriitiline ellusuhtumine – nii hakkab märke rohkem tähele panema.

Märgid tulevad seega meie juurde kas läbi teiste inimeste või kuskilt Universumist. Kahjuks aga ei pruugi igaüks aru saada, et tegemist on just teda kõnetavate märkidega. Ka äpardused ja keelevääratused, mida on põhjalikult käsitlenud näiteks psühhoanalüüsi rajaja Sigmund Freud, kannavad endas alati mõtet, annavad millestki märku, mitte ei ole juhuslikud. Ega asjata öelda: «Mis meelel, see keelel».

Laias laastus võib sõnumit kandvad märgid jagada peegeldavateks ja hoiatavateks. Peegeldavad märgid peegeldavad seejuures meie praegust seisundit, uskumusi. Neid märke näeme enda ümber iga päev ja need kinnitavad meie uskumust – senikaua, kuni me seda uskumust tegelikult muudame. Need on märgid, millest tuleks õppida – oma suhtumist tuleb muuta. Nii kaua, kui ennast õnnetuna tundev inimene oma tõrjutuse tunnet vaid süvendab, polegi tal võimalik august välja tulla. Küll aga aitaks oma suhtumise muutmine.

Uskumustega tuleb hästi palju tööd teha, sest nad on sageli alateadlikud ja ruulivad su elu – sa elad nende järgi, aga sa ei ole teadlik, et sa nende järgi elad. Kui sa seda teadvustad ja sellega tegeled, siis saab selle mustri ära muuta.»

Hoiatavad märgid on mõnes mõttes lihtlabasemad. Näiteks, kirjutan postitust teemal, mis kohe kuidagi valmis saada ei taha saada. Küll tuleb vahele kõne, siis tahab koer õue. Lõpuks kui saad edasi kirjutada, hangub arvuti. Ja restarti tehes, on kadunud kogu su mitmetunnine pingutus. Ja siis tuleb hoopis mõte kirjutada millestki muust. Ja selle postituse kaudu, tuleb sinuni teise inimese tagasiside, et Aitähh. Talle oli see just sel hetkel nii oluline informatsioon.” Siis on hea meel, et ah las see eelmine töö siis las minna, ju polnud veel tolle esimese teema aeg.

Aga need märgid võivadki olla ka sellised, et kui oled vastu võtnud mingi otsuse ja tahad hakata seda ellu viima, siis testitakse sind. Lükates sulle alguses posu mingisuguseid takistusi ette ja siis vaatab, kas sa ikka tahad seda saada, mida sa tahad, sest et vabalt võib olla ka nii, et antud aeg ei ole lihtsalt selle kindla otsuse elluviimiseks õige.

Kuid võimalik on ka see, et teele puistatud takistused annavad märku hoopiski valest otsusest, mis tugineb näiteks jonnil või kellelegi millegi tõestamisel. Punnitad hambad ristis ja kogu aeg tulevad su ette takistused ja ühel hetkel, kui sa oled selle saavutanud, siis sa saad aru, et see pole üldse see, mida sa tahtsid – et sa tahtsid lihtsalt oma tahtmist.

Täiesti omamoodi märkide rühm on sünkroonsused – energiaga laetud tähendusrikkad juhused, mille puhul ei rakendu tavaline põhjuse ja tagajärje loogika. Sünkroonsuste kaudu antakse meile tavaliselt märku, et oleme õigel teel, teeme õigeid valikuid – patsutab meile niiviisi justkui õlale.

Kahtlemata kuulubki märkide juurde müstiline, imetabane element. Tugevamad emotsioonid aitavad tähendusrikkaid märke ära tunda. Midagi erilist tundes tasub tuletada meelde, millal sa viimati niimoodi tundsid, mis mälestusi see tunne esile toob. Seoseid tekitades saab lõpuks jälile märkide tähendusele.

Märkide maailma avastades muutub elu erakordselt põnevaks ja paljud seni juhuslikuna tundunud seigad omandavad ühtäkki väärika tähenduse ja elu legoklotsid asetuvad järk-järgult paika.