• Vooremaa
Blogi
Agresiivsest bumerangi “karmast”. Mitte karma ei ole bumerang vaid inimese enda teo tagajärg

Agresiivsest bumerangi “karmast”. Mitte karma ei ole bumerang vaid inimese enda teo tagajärg

On inimesi, kes arvavad alati, et ükski neile tehtud halb tegu karistuseta ei jää. Ollakse veendumusel, et teinekord ehk võtab suurem asi kauem aega aga ilmselgelt karma tuleb ja karistab. Aga alati siis kedagi teist – mitte teda!

Kahjuks on nõnddaviisi, et tasuta lõunaid pole kellegile. Need, kes petavad oma partnerit kõrvalsuhetega, jäetakse kellegi teise pärast maha. Alatud ja koletud teod tulevad alati päevavalgele. Minu jaoks on kummaline mõelda, et kui loen lehte ja järjekordne kommentaarides parastamine käib, et küll karma… Karma on lihtsamailt öeldes inimese enda teo tagajärg, ehk kui teed teisele halba võib see sulle ringiga tagasi tulla. Karma on nagu Covic-19 põhimõtteliselt 🙂 – palju räägitakse, kuidas mingi suvaline viirus sulgeb eesti ja soome vahelise piiri ( aga eesti on ära unustanud, et meie sulgesime esimesena selle piiri), kuidas pannakse kinni meelelahutusasutusi, koole jne. Kuidas viirus levib ikka tohutul kiirusel…Aga kui nüüd ratsionaalselt mõeldda, siis tegelikult sulgevad piire inimesed, samuti ka koolid ja muud asutused on ikka suletud läbi inimese tegevuse. Ka seda viirust poleks, kui seal taga poleks olnud võibolla teatud inimeste soovi – katsetada piire ja luua tehniline viirus. Paraku väljus see kontrolli alt ja see ongi siis see karma.
Kuid kui karma tegetseb, hakkavad inimesed hirmsasti muretsema, et neil on needus kaelas. Kuidagi aga ei taha tulla see küsimus, et mille eest ma sellise jama omale kaela sain nüüd? Kellele ma nii teinud olen, et sellise õppetunni saan? Arvatavasti on peeglisse vaatamisest palju kasu, sest arvatavasti on (enamasti) on vastus seal ilusti olemas!

Toon ühe näitte hiljutisest kooliõpilaste vahelisest sündmustikust. Antud juhul võtsin mina selle “Karma” rolli siis üle ja kiirendasin asjade käiku.

Instagrammis kirjutati väga inetuid ja alandavaid asju ühe tüdruku postituste ja piltide alla. Nii inetuid, et ma isegi ei korda ühtegi rida sealt. Soovisime leida nende kirjutiste autorit. Kirjutiste autor ei võtnud ilmselt meid tõsiselt ja jätkas oma rõvedustega. Täpselt selle hetkeni, kuni ma olin 99,5% veendunud, et ma tean kes on selle kasutajanime taga. Läksime selle poisi vanemate jutule. Ilmselgelt vanemad peavad oma lapse eest seisma ja et kui laps ütleb, et see pole tema, siis pole minul enam midagi teha.

Mina andsin asja noorsoopolitseisse, kelle kaudu jõudis see poisi kooli tugitöötajateni. Kuigi politsei oli veendunud, et neil pole seal midagi uurida sest poisi sõnul tema pole selles süüdi. Sain isegi lapsevanemailt pahandada, et asja politseisse andsin. Minu vastus oli- ma tean kuidas sellised lapsed mõtlevad ja kuna keegi ei viitsi nende vastu asjadega, siis tekib neil karistamatuse tunne, et nad võivad kõike. Kui politsei asja ei uuri, siis mina uurin ikka – kasvõi sellepärast, et kui see poiss ütleb, et tema seda ei teinud – peaks olema tema vanematel huvi, kes siis nende lapse kontot enda pähe esitleb. Paar päeva hiljem selgus muidugi, et mul oli õigus ja poisil koos tema kambajõmmiga koolis probleemid, ning vabandasid tüdruku ees nii vanemad kui poisid.

Ehk siis poiste tegu oli inetu ja rõve. Aga nad ei arvestanud, et ma tüdruku asjadesse sekkun. Ja lõppkokku võttes, selle tüdruku kallal sellisel määral nad enam ei rõvetse, nüüd on valitud lapsed, kelle vanemad ei viitsi või ei tea toimuvast midagi. Ja poisid levitavad endises koolis juttu, kuidas tüdruk kelle eest seisti, jookseb iga talle öeldud sõna pärast menti, siis kahju neist kiuslikest lastest, kes aru ei saa, kuidas lahtilastud sõna või tegu neile endile bumerangina tagasi tuleb. Süüdi on ikka keegi teine 🙂

Mulle meeldivad inimesed, kes on ausad. Mulle meeldib kui tullakse öeldakse asjad otse välja. Komplimendid, arvamused, seisukohad, tunded. See on aus ja õiglane. Mind on kasvatud nii, et kui eksid ja teed kellelegi liiga, siis ole aus ja mine ütle seda ja palu vabandust. Julgesid teha, julge ka tunnistada!
Ausust ja õiglust on meie ümber aga võrdlemisi vähe. Näkku ei julgeta midagi öelda, aga seljataga ehitatakse jutuga terve linn valmis. Sellistest katkistest, argadest, väikestest inimestest pole muud kui kahju. Meil kõigil on alati võimalus olla õiglane ja aus, otsekohene ja viisakas. Mõnda inimest lihtsalt toidab negatiivsus. Kohe mõnus hakkab kui saab teistele teha haiget, valetada, vassida, rääkida taga, levitada kuulujutte, et draamat luua. Sealt ei tasu kunagi oodata mingit mõistmist, tunnistamist või veel vähem vabandamist.

Mulle üldiselt ei lähe korda mida minust arvatakse või räägitakse. See ei anna mulle midagi juurde ega võta ka vähemaks. Ütleme nii, et las koerad hauguvad, karavan läheb ikka edasi. Ja nii peaks kõigil olema, sest neid kes leiavad alati midagi inetut öelda on palju ja nende arvamus pole absoluutselt oluline, sest neil on endal pahasti ja et ennast mitte üksi tunda, öeldakse ka teiste kohta kehvasti. Küll aga mida ma absoluutselt ei seedi on see kui katkised, väikesed, intrigandid hakkavad oma sisutühja elu kõrvalt mõtlema välja lausvalesid ja sellega teiste inimeste suhteid ja tagalat õõnestama. Eks suures osas räägime me siis ikkagi sellest samast kadedusest, mis ajendab inimesi nii labaselt käituma.

Tänapäeva koolilaste põlvkond, vanuses 12-15 on vaat täpsed sellised.
Need katkised, väikesed, intrigandid kellega päeva lõpuks keegi enam tegemist teha ei taha, jäävad üksi. Olgu nii, neist on lihtsalt kahju, sest nad oma enda rumaluse tõttu lihtsalt hääbuvad. Tõline valupunkt on aga see kui lähedased inimesed selliste õnnetute jutte kuulama ja uskuma jäävad. Kõik me oleme enda ümbert kaotanud sõpru keda oleme nendeks “päris” pidanud. Mis seal ikka, õppetund.

Me kõik oleme sündinud siia maailma mingi eesmärgiga, teekonnaga, mis on täis erinevaid õppetunde ja kogemusi, mis on vaja läbi kogeda ja omandada. Iga kogemus õpetab meile midagi. Ka selline, nagu ülaltoodud õpilaste omavahelised suhtuluse ja käitumisemaneerid. Mida raskem on õppetund, seda rohkem me õpime, kogeme ja teame kuidas edaspidi ennast teatud asjade eest hoida või kuidas käituda ja toimida.

Aga need kiusajad või katkised inimesed, võtavad teadliku abituse rolli – Paljud meist on näinud neid inimesi, kes vaevu üle noatera pääsevad, vaevu jäävad ellu, kuid ikkagi ei midagi. Käivad seal oma tegude eest politseid, ja isegi vabandavad oma tehtu ees,—ükskord. Midagi ei muutu, mõistmist pole, on vaid ohvriroll. – Näed, mina ütlesin ja tegin midagi aga tema läks politseisse ja mina sain karistada ja probleemid kaela. Ehk siis just see politseisse mineja on süüdi, mitte tema. Enesehävitus läheb ikka hooga edasi.
Selliste inimestega polegi midagi teha. Kui ise abi ei soovi, siis ei saa neid ka aidata.

Pole vaja võtta päästja rolli ja tormata appi kui teine seda ei soovi. Enamasti saab valusalt just aitaja vastu näppe. Ka siin on mul valus näide tuua. Kus üks perekond süüdistas mind alusetult – mina esitasin oma tõendid, et tegelikult on asi hoopis vaat selline ja reaalselt pidin kuulma hiljem külapeal jute, kuidas minu pärast visati koolist välja üks õpilane. Aga et õpilane valetas, luiskas, koolis kohal ei käinud, ei õppinud, ja koolitöötajaid tagumikku saatis, see ei olnud üldse mainimisväärt 😀


Teinekord, kui ongi soov, kipub see ikka ja jälle lahtuma, sest kui ennast aidata, siis tuleb tööd teha ja vaeva näha. Vaadata peeglisse ja tihtipeale ka sündumused uuesti ja uuesti läbi elada, et toimuks mõistmine ja oskaks neid analüüsida.
Ükski inimene ei õpetaja, ega lapsevanem ei saa garanteerida et analüüs ja soovitused mõjuvad. Küll aga saab garanteerida abi andmist mõne tööga, õige teekonna valikul nõustamist, toeks olemist, ALATI jääb osa vastutust ka endale ja osa tööst enda teha. Et töö toimiks, peab olema suur soov ennast aidata ja soov liikuda lahenduse poole kogu energiaga ka siis, kui on raske.

Miks täna siis selline postitus, vaat ei teagi täpselt. Sattusin nädalavahetusel rääkima ühe tüdrukuga, kelle jutust tundsin ära tuttavaid märke. Ta rääkis, kuidas tema küla inimesed räägivad nende pere kohta jutte, millel isegi tõetera sees pole. Aga kõik räägivad, mõtlemata kuidas see kõik selle pere lapsi või nende vanemaid mõjutab. See räägitud “maine” jõudis enne neid ka nende uude elukohta. Et kuna see perekond ise kunagi kedagi teist taga ei räägi, siis huvitav…milline on nende rääkijate karma (tagajärg neile rääkijatele)