• Vooremaa
Blogi
Ajakirjanikud ja koolikiusajad, minu meelest suuresti ei erine.

Ajakirjanikud ja koolikiusajad, minu meelest suuresti ei erine.

Ausalt mins ei huvita ei poliitika ega sport ja veelvähem meeldivad mulle artiklid, mis on kellegi põlve otsas tellimustööna või teise inimese maine hävitamiseks loodud ja avalikult üle eestimaa laiali paisatud. “Pealtnägija” pole ammu minu jaoks tõsiseltvõetav saade, umbes samakollane kui kesksuvel päike taevas või aiaäärses tänava ääres õitsev võilill. Ajakirjanikud on minu meelest need inimesed, kes juba kooliajal võisid silma paista kui teistele halvasti ütlejad, näpuga näitajad ja mustas pesus sorijad. Kuidas muidu seletada fenomeni, et kirja läheb kõik mis pähe tuleb ja hiljem vabandamise asemel üritatakse ennast veel kaitsta sedamoodi, et veel rohkem vastast solgiga üle valades. Selle asemel, et tunnistada, et okei kukkus valesti välja, vabandame. Aga et tunnistada, et selline eksitus toimus, siis vist tuleks ka tunnistada, et see kes pidi saadet või artiklit toimetama – jättis oma töö tegemata. See “komejant” Kärmase, ajakirjanike ja sportlaste maailma vahel tundub pentsik ja nõme. Lapsik ja kiuslik.

Minu meelest on spordimaailm päris suurelt kaotanud, ja seda tänu siis eesti kollasele ajakirjanduslikele üllitustele ja saadetele. Kui tõmbame siis joone koolikiusamistega – siis tihtipeale on nii, et tegelikult on süüdi ikka näpuganäitaja ( olen siin blogis kõik koolikiusamise teemalised postitused pannud parooli alla) aga näide selline

Keskastmes käiv 5-nda klassi poiss süüdistab klassiõde avalikult ja koolis õpetaja juures, et viimane võttis ilma tema loata poisi telefoni ja sobras seal ringi. Tegevus areneb: sotsiaalpedagoog ja õpetaja süüdistavad tüdrukut valetamises, klassikaaslastest mõned poisid käivad ja räägivad sama juttu süüdistajaga. Tüdrukuga suheldakse nõmedalt, ta tunneb end alandatult ja halvasti, et teda ei usuta. Koolipoolne lahendus: tüdruk on süüdi teise lapse telefoni võtmises ning seal sobramises. Koduse väljaselgitamise käigus võetakse ühendust selle poisi emaga, ning selle koha järelvaatajaga, kus väidetav tegu toimus ning kolme erineva pealtnägijaga. Loomulikult räägib poiss emale sama juttu, mis kooliski. Ja ütleb lõpuks, et see polnudki tema telefon üldse. Minnakse siis teise poisi juurde, kes selgitab asjade tegelikku olemust ja kirjavahetust esimese poisiga. Lõpuks selgub: poisil on kaks telefoni, millest ühte tema ema ei tea. Ise näitas oma telefonist neid asju, mida väidetavalt tüdruk siis salaja uurinud. Poisi telefon on alati lukus. Vabandas ainult selle poisi ema ja hiljem siis ka poiss ise. Koolipoolset vabandust ei järgne, kui alles läbi ametliku käigu ( muude probleemide tõttu sh) ja vabandus saabub kuue kuu pärast. Kas keegi korvab selle väljavõideldud ja pm sunniviisilise vabandusega meeletu stressi ja pinge?

Kui palju on neid lapsi tegelikult, kelle kohta selliseid laimu jutte ja valesid räägitakse – kui tihti tuleb see tegelik tõde välja ja kui tihti jäädakse uskuma just selle näpuga näitaja sõnu? Statistiliselt ja omast kogemusest lähtudest on ülekaal neil lastel kelle kohta pooled süüdistused on valed. Aga kust saadakse eeskuju ja nähakse, et sõna on vaba ja karistamatuse tunne süveneb – olgu milline halb tegu või sõnaline ütlus, siis sellele karistust ei järgne vaid alandlikult viibutatakse sõrme, et ära rohkem tee. Sama teema on ka praegu ajakirjandusega – ainult, et pole kedagi, kes näppu viibutaks ja puudub korrale kutsuja. Ja egas siis enda viga ju tunnistada saa – ikka on süüdi see, kes nüüd sponsorrahad kinni keeras.

Tuleb meelde just äsja loetud huumor ” Kui ülikool kannab tudengi arvele stipendiumi ja ta selle maha joob ning hiljem Haridusministreeriumis ütleb, et sai selle raha ülikoolilt….siis…? võiks tuua erinevaid näiteid, mis siis … 🙂 – aga ilmselt mida tühja ikka arutada, sest otsuse teeb ajakirjandus 😉

Ja teine asi millest ma aru ei saa – on selline amet nagu Terviseamet ja Covid-19 ja haiged kooliõpetajad, kes haigena tööl käivad. Kõigile on ilmselt selged kehtivad reeglid ja mis juhtub kui oled kellegi haigega kokku puutunud. Eksole. Mainimist väärib lihtsalt tõsiasi, et teadaolevalt ühes koolis sai koolidirektor iarvatavasti teada haigestunud õpetajast teada emaili teel. Teadupärast õpetajad ja koolidirektor ilmselt nädalavahetusel ei pea oma töömeili vaatama, kuid mingi ime läbi see juhtus ja ühel pühapäevasel hommikul vaatab stuudiumis vastu, et teie laps on kokku puutunud koroona positiivsega ( lähikontakt) ja palume jääda eneseisolatsiooni 14 päevaks. Laps ei tohi minna külla, kutsuda kedagi külla. AGA mind kui kohusetundlikku lapsevanemat ärritab siin kaks asja 1) käis õpetaja siis haigest peast tööl või? 2) ja kui õpetaja saab teada, et ta on koroona positiivne antakse kooli direktorile sellest telefonitsi teada

Sest nüüd on olukord selline, kus meie käisime ja viisime pahaaimamatult võibolla selle viiruse sinna, kuhu poleks tohtinud. Nimelt laps, kes koolis oli siis lähikontaktne õpetajaga kannab muul ajal koduvälisel ajal maski ning isegi toidupoodi kaasa ei saa tulla. Pealtnäha terve kui purikas. Laupäeval jätsime küllaminemise ajal koju kaks last, kes silmnähtavalt nohused. Ja võtsime kaasa siis selle terve lapse. Ja siis pühapäeval kell 9.00 vaat selline “uudismeil” postkastis.

Terviseamet saadab esimesel võimalusel (tööpäeval) kõigepealt telefonile venekeelse smsi, siis inglise keelse smsi ja lõpuks tuleb eesti keelne sms ka. Siis teavitatakse, et helistab Terviseameti robot. Helistabki ja räägib üle samad asjad, mis juba sõnumis kirjas. Ja tänab, et aitan võidelda koroona viiruse vastu. Samal ajal, KÕIK teised pereliikmed, ei pea jääma koju ( v-a kui tekivad haigusnähud), mis on täitsa tüüpilised igale tavalisemale külmetushaigusele: peavalu, köha, nohu, kurguvalu, maitsemeelte kadu, palavik. Ja igasuguste haigusnähtude korral tuleb pöörduda arstile, kas oma perearstile või perearstinõuandlakeskusesse 1220.

Kas tõesti hakkabki see nii olema, et perekonnad, kes muidu kohusetundlikult kannavad maski, pesevad käsi, ei käi külas ning on endajaoks välistanud kaubanduskeskused ja perevälised seltskonnad – ja on vähendanud sugulastega kohtumist minimaalseks nakatuvad hoopiski koolis koolikohustust täites. Koolis õpetajad maski kandma ei pea. Samas on lastevanematel kooli keelatud siseneda ka maskiga.

Mina ise tunnen end see aasta hoopis tervemalt kui muidu. Isegi sellised nipet näpet köha ega nohu pole, mis varasemalt sellisel aastaajal kimbutas. Soovitan kõikidele, kes nohused ja tatised kreemitada end sisse salvidega, mis leidub Seltsimees emalenduri nõiaköögis https://www.facebook.com/groups/355538358206367 ja te lausa ise näete, kui nohu ja köhavabaks te jääte. Siit leiab abi ka see, kel probleeme kaelalihaste ja kangekaelsusega, närvipõletikega, narmendavate huulte ja “kurejalgadega”. Isegi lemmiklooma talla alaustele külmal aal, leiab leevendust.

Pilt on võetud Seltsimees Emalenduri facebooki lehelt. Salvitopsikud, mis aitavad heaolu tuua tagasi siis kui tervis natuke rivist väljas.