• Vooremaa

Distantsõpe ja õpilaste võrdne kohtlemine

See on minu jaoks väga vastuoluline teema, sest olen selle teemaga kõrvuni sees. Võin kohe alguses ära öelda, et mulle väga meeldis eelmisel aastal, kuidas distantsõppe korraldus me koolis sujus ja ei pannud tähele konarlusi ( kui neid oligi). Distantsõpe kestis kuni koolivaheajani välja ja olime tänulikud uue kooli õpetajatele terve hulga võimaluste eest ka eelmised natuke nihusti läinud veerandi hinnete parandamiseks.

Sellel aastal oli meil kõigil raskem ja seda siis enam sellevõrra, et mina ise tundsin, et õpilaste võrdset kohtlemist on vähem. Kui riiklikul tasandil anti käsk, et lapsed kooli minna ei saa, siis õppisime kodus – st mina investeerisin tohutul hulgal oma aega, et eelmisel aastal Rajaleidja poolt antud soovitused oleksid täidetud. Siis selgus, mingi hetk, et nende klassiõed on koolis, sest nii on neile “kergem”. Samal ajal, kui meie pingsalt jälgisime, et IGA päev saaks ettenähtud päevatöö ja koduteks tegemisteks antud tööd tehtud ( oi neid klakulatsioone, tabeleid ja motivatsioonipäevikuid) ja ei tekiks võlgnevusi – samal ajal puudusid mõned klassiõed pea igast võimalikust videotunnist, ei esitanud õigeaegselt oma koolitööd. Lapsevanemana ma tunnen, et sel aastal andsin ma oma õppurite toetuseks 150 ja enamgi protsenti, investeerides kogu oma vaba aja + aja teiste ja oma tegemiste/ tööde arvelt, et kevadel oleks neil lihtsam suvele vastu minna. Siinkohal ma tänan kõiki sõpru, peretuttavaid ja tuttavaid, kes aitasid meil läbi närida ja omandada teemasid, mida ma üksi seletada ei osanud. Kuid kui õpetaja mentaliteet on visata ette uute peatükkide teemad tutvumiseks + terve ports ülesandeid lahendamiseks, siis paraku peab keegi oskama seletada neid teemasid ka lahti seletada. Ja mina mateemaatika võhik – kulutasin unetundide ja töötundide arvelt netis googeldamist, et ammutada matemaatilisi tarkuseid.

Vägagi eredalt on meeles kuuenda klassi matemaatika kontrolltöö, kus õpetaja pani ülesse ülesanded vahetult enne tunni algust ja palus 45 minuti jooksul ära lahendada 12 väga keerulist ülesannet. Kui töö saatmisega hilinedda, siis ei pidanud ta enam tööd arvestama. Oi, ma mäletan seda kiirustamist ja pisaraid ning nördinult ära saadetud pooli ülesandeid loetelust. Loogiline, et see töö ebaõnnestus. Aga enne seda, kui see töö hinnatuks sai, pandi nö järelvastajatele ( need, kes mingil põhjusel seda tööd teha ei saanud) ülesse järeltöö: 2 kõige lihtsamat ülesannet, mis vist leida oli ja lahendamiseks aega terve päev. Meil siis lahendati ka igaks juhuks see äravastamise töö ja saadeti õpetajale. Et siis korraga tuli kaks hinnet – ebaõnnestunud õige töö ja järelevastamise töö 5.

Nüüd kui lapsed kooli läksid, siis juhtus nii, et hakkas neile külge nohupisik ja nad jäid ühel päeval koju, ja siis selgus, et sel päeval oli neil matemaatikas kontrolltöö. Kontrolltöö jäi neil tegemata küll, aga kõik tunnitööd ja asjad on tehtud ja keskmine hinne on 4 kandis. Õpetaja aga saatis üsnagi nõudliku kirja, et seni kuni kõik kontrolltööd ei ole koolis tehtud, ei saa ükski laps oma trimestrihinnet kätte, ning õppenõukogu otsustab, mis lapsest saab kui ta oma asju korda ei tee.

Ühe teise vanema hämming oli sarnane minu omale, et kui lapsevanem annab distantsõppel endast rohkem kui ettenähtud, siis kui kaua peab vanem valima distantsõppe ja lapse koolitööd ENNE kui võib valida oma töö ülesanded ja raha teenimise, et perel oleks paremad võimalused tervislikumaks toidulauaks. Kas õpetajal on ikka sellist võimu, kui ta nüüd teatab, et senised IGA hindeline töö mis distantsõppel tehtud, ei loegi hindamisel midagi vaid loevad ainult need tööd, mis nüüd paari nädala jooksul koolis tehtud? Et need lapsed, kes on siis distantsõppe ajal pingutanud, siis see nüüd äkki ei loegi enam midagi? Et need lapsed, kes distantsõppe ajal ei teinud midagi, siis need äkki on eelistatumad, tublimad ja on ära teeninud varem koolitööst priiks saamise?

Ausalt, ma tegelikult ka lihtsalt ei saa aru. Samuti võiks siia võrdluseks ära tuua ka ühe eesti keele tunni õpetaja suhtumise. Kirjutab stuudiumisse tunnitööd ja kui õpilane kohusetundlikud tehtud tunnitööst pildid saadab, kirjutab õpetaja vastuseks, et ärgu õpilane talle ilma küsimata kunagi pilte saatku, sest nii ta enam ei hinda. Hindab ainult töid vihikust. Tulgu õpilane kooli, et hinnet saada. Samas on õpilane vanema korraldusena aasta lõpuni distantsõppel, sest pole võimalik elukorralduse muudatuse tõttu lapsi kooli saata (sest lapsevanem käib kaugemal tööl), – et ehk millal ja kus on siis lapsevanemad ja lapsed distantsõppel võrdses seisus ja võrdsetel alustel? Millal lapsevanem saab keskenduda oma tööle ja lapsed distantsõppele koduses keskkonnas võrdsetel alustel Covid-19 ajal olnud distantsõppega? Miks nüüd järsku distantsõppe ajal kehtinud hindamissüsteem ei ole enam pädev?

Kui lapsevanemad on andnud endas kõik ja rohkemgi veel, tänutaheks vaid laste head hinded kevadel. Aga kui ikka selliseid kirju õpetajatelt saadakse, siis tekibki tagasihoidlik küsimus – aga milleks kõik need hindelised tööd siis kogu seni kestnud distantsõppe ajal? Kui need tegelikult midagi ikka ei loe.

Koolis ei saa olla kunagi midagi võrdsetel tingimustel, sest mõni õpilane on tugevam, mõni haarab kogu teadmise juba iseseisvalt loetust, teisele peab seletama. Mõnel on kodust tuge rohkem, teisel seda pole. Nõrgem õpilane ei pea lahendama samas koguses ja raskusastmes ülesandeid nagu klassi parimad ülesannete lahendajad. Ei saa nõuda või eeldada võrdseid tingimusi ühe konkreetse töö tegemiseks kui õppurite baasteadmised juba on erinevad. Oleks vahva, kui nende pidevate võrdsete tingimuste loojad saaksid valgustuse, et võrdsust ei ole lihtsalt olemas ja ega saagi olema.

Distantsõppevorm toob selle eriti selgelt välja.