Hommikul, kui putru keetsin, mõtisklesin laste kasvatusmeetodite üle. Kuidas üks laps on selline, ja teine hoopis risti vastupidine. Kas ma kasvatasin, neid siis nii erinevalt, või hoopis äkki võrdselt. Kuidas peaks nägema välja võrdselt kasvatamise printsiip, kui lapsed, indiviididena on totaalselt erinevad. Või mis on üldse võrdne, laste endi meelest.
Nad tahavad olla võrdsed ja leiavad, et nende vastu ollakse ebaõiglased, kui nad seda olla ei saa. Kuid, kui neid võrdsetena võetakse, siis ühtäkki see polegi enam nii äge ja täiskasvanulik🙂
Ma juba jõudsin muidugi facebooki kirjutada, oma tänasest kogemusest liivakadtis, mis pani mind ühekorraga jahmatama, kui ka sisimas tõstatas küsimuse, et mis anarhia, see seal liivakastis toimub. Aga ilmselgelt olen, ma vist tänapäeva liivakasti põlvkonna jaoks liiga vana.
Pildil olev poiss on eelmise päeva mängukaaslane ja otseselt tänases situatsioonis ei osalenud.
Minu jaoks on mõeldamatu, selline situatsioon, kus juba palju suurem laps karjub beebile näkku, et too on paha laps. Ilmselt kodune kasvatus, eksole. Sest minu kodus pahasid lapsi pole. Aeg ajalt esineb valet käitumist, kuid ei midagi sellist, mida rääkimisega parandada ei saaks. Pole ju olemas halba last, ja mis õigusega üks teine laps, endast palju väiksemale ütleb, no ei saa aru.
Ma ilmselgelt, olen jõudnud vanusesse, kus sellised liivakasti mängud, mind häirivad. Suured lapsed, oskavad ise enda seista, väiksemad veel mitte.
Piigad läksid täna juba kolmandat- neljandat korda erakodutalli ratsutama. Kiiresti sõbruneti, vahvate shetlandi ponidega Zimba ja Zara. Täna, lubati proovida, ise juhtida, liikuma ja peatada. Selline mõnus segasumm oli ümber ja aeg möödus lennates.
Zaraga 
Zimbaga
Siis me käisime poes. Ostsime pooleks nädalaks vähemalt toidukraami. Õhtusöögiks tegime ise vahva pitsa ja jaheda ilmaga kuuma teed kõrvale lonksata on eriti hää 😊
Uni tuli kõigil varakult 😀