• Vooremaa
Blogi
Helekollane ja “kasvame koos” perekeskne pühapäev

Helekollane ja “kasvame koos” perekeskne pühapäev

Mulle meeldib viimasel ajal olla enesekeskselt perekeskne, seda võib võtta nii, et ole koos nendega kellega on koos alati olla hea. Siia võib siis mahtuda ka lähemad sõbrad, head tuttavad, vanemad ja käputäis sugulasi, kes tõesti on need kõige kõige lähemad inimesed sinu elus. Meie oleme selle nädala jooksul külastanud päris palju neid häid inimesi, kellega oleme vaikival kokkuleppel püüdnud kõikide terviste huvides mitte kokku puutuda, ehk siis oleme hoidnud võõrastega distantsi, et oma lähedastega enesekeskselt üksteisele lõpuks tere öelda ja head meelt tunda, et meil on kõik hästi.

Täna ma andsin ära oma ostetud maasikataimed. Eile andsin ära oma vanematele amplimaasikad ja täna siis tavalised peenramaasikataimed, sest – minust rohenäppu ei saa – lihtsam on suve jooksul, see paar kilo maasikat kusagilt korjata või osta, kui võimelda aiamaal kaheksasse ja hiljem pealt vaadata kuidas võõrad kahejalgsed saadustest rõõmu tunnevad.

Kui juba maasikataimede viimiseks läks, siis kuidas muidu kui kohv ja koogi taga jutustamine sinna juurde ei käiks 🙂 Saime tolle kandi rahva kohta uut teada ja jagasime oma põnevaid uudiseid. Ja nagu ikka liikus jutt ka koroona teemadele, nii nagu ennevanasti sai ikka ilmajuttu puhutud 🙂

Ka hiljem kodusel mänguväljakul istudes, oli mõnus päikseline ilm. Mis siis, et tuul oli külm ja ilmateade homseks lubavalt ennustas, et tuleb torm…Rannas elades on need tormised lained, maani ulatuvad puudeladvad ja vastu aknaid rabistavad jäised piisav omaette õdus nähtus, kui hiljem istud soojas toas, kuum tass käes, jalad diivani äärel…kogu pere on su ümber, kel telefon käe külge kasvanud, teine ninapidi raamatus ja kolmas sukeldunud teleri maailma – aga ikkagi koos. Siis on ka unes jäneseid taga ajav koeranähvits hoos ja nojah, nii enesekesksed me olemegi, et isegi koera sellise ilmaga õue ei vii ja vaeseke peab unes unejäneseid taga ajama.