Minu jaoks on olnud jõulud see aeg, millele hakkan mõtlema varem ja igale ägedale inimesele ümber, kes on aasta jooksul mulle olnud soe, armas, meeldiv ja eriliselt vinge tegija – siis neile saab juba varakult valmis mõelda mida jõuluks kinkida. Need kingitused on läbimõeldud ja personaalsed just saajale. Kuna ma tean, et õige kingitus ( vähemalt pool) peab olema ära söödav, sest kes jõuaks ja tahakski koguda kellegi teise poolt kingitud nipsasjakesi. Nipsasjakesed jõuavad ikka riiulile ja hiljem kapinurka tolmu koguma…

Kingituse teema on alati kirgi kütnud. Ja see oleks justnagu traditsioon. Igas klassis ja lasteaia rühmas peab olema kamp entusiaste, kellel on alati 1-2 eestvedajat. So Üks on siis mõtte algataja ja teine on raha koguja. Ja ülejäänud tulevad ettepanekutega kaasa, sest nii on ju mugav – anname raha ja keegi teine toimetab meie endi eest. Ainult, et mina olen see “tänamatu” lapsevanem, kes julgeb öelda, et mina ei osale ühiskingitustes. Sel aastal jäin selle ütlemisega väga hilja peale ja sain “tänuks” paraja portsu nõmedusi krae vahele. Mõtlesin terve eilne õhtu, kuidas oma seisukohti väljendada ja täna juurdlen selle üle, et tegelikult mul ei ole vaja midagi selgitada inimestele, kes peavad oluliseks just seda, kes on ühikingitustes osalenud.

Selgitan, et ma ei ole kingituste vastane. Mulle meeldivad meie selle aasta klassijuhatajad ja lasteaia õpetajad väga. Ma hindan seda tööd, mida nad teevad ja mul on hea meel tõdeda, et nad on saavutanud väga palju, et arendada pisikesi mudilasi, kes nende hoole alla eelmisel sügisel usaldati. Või klassijuhatajad piigadel… ja isegi põhikooli klassijuhatajad on toredad. Ja siiamaani oleme koos lastega ise teinud õpetajale kingituse, milles osaleb ka laps ehk siis laps tänab koos vanemaga talle meeldivat inimest. Kingitus on sümboolne.

Aga minu vastumeelsus kinkide osas sai alguse mitu aastat tagasi. Jah, ka juba siis olid entusiastid olemas. Koguti kellegei õpetaja sünnipäeva kingiks raha ja kuna meie sel hetkel lasteaias ei käinud (puudusime kuu vms) ei osalenud ma selles rahakogumises. Kink ise aga anti üle kasvatajale selsamal päeval õpetajale, kui minu laps lasteaeda läks. Õnnitluskaardil puudus ainukesena tema nimi. Arvake ära, kui hästi laps end lasteaias tundis või kui hästi mina end tundsin, kui laps sellest kodus rääkis. Järgnevatel kordadel olen eemale hoidnud, või varakult teavitanud, et ei osale ühiskingitustes. Sest enamasti käib see ühesama mustri järel. Muutuvad klassid, eestvedajad aga alati on sama muster ja enamasti samad kingiideed ka: kinkekaardid ja valmispakitud kinkekorvid. Ja tihtilugu ei teagi lapsed ise, et nad on mingi kingi kusagil teinud, sest kingitus toimetatakse ju vanemate poolt kohale ja antakse üle.

Jah, räägime siis sellest loost ka, kus ma sain endale külge “tänamatu.” Oi, kuidas see sõna mulle väga meeldib ja ma kasutaksin seda paar korda veel 🙂 Kuna ma tean, et siinset lehte käivad lugemas ka teatud lapsevanemad, et nad saaksid pärast omavahel arutada, KUIDAS minu kirjutatu neile emotsionaalselt haiget tegi ja hingevalu põhjutas, siis etteruttavalt torkan vahele – et otsi prooviks mõni teine mätas ja tee proovi, kuidas passib.

Ühesõnaga eile mõtlesin, et pole juba nädal aega Eliisi keskkonda külastanud, et peaks vaatama, mis uut kirja on pandud, et jõulud lähenemas. No ja seal siis selgus, et üks lapsevanem on pannud meeldetuletuse, tasuda teatud summa tema pangakontole jõulukingituse ostmiseks õpetajatele. Ee…omast arust olin ma kõigile sedasorti üritustele varakult pidurit tõmmanud ja öelnud, et ma ei osale….Ja kuna rahakandmiseks oli veel paar päeva aega, siis .. kirjutasin sellele inimesele ja koos vabandusega teavitasin ka teda, et ma ei soovi osaleda kingi tegemises.

Järgnev kiri oli middagi sellest, et mida ma umbes endast mõtlen…et tema ju näeb, et oleb facebooki grupis tema tehtud kuu aega taguseid!!! postitusi, arutelusid ja küsitlust näinud ja miks ma siis kohe varem ei ole öelnud, et ma ei soovi osaleda. Huvitav, et lasen endaga arvestada ja midagi ei ütle! Kas mina arvavat, et tema maksab minu lapse osa ka kinni”

Ühesõnaga jäi väga ebameeldiv tunne kogu sellest vastusest, sest arvestades kui kiire mul on olnud, ja tõesti mingi “arutelu” kolme inimesega ja küsitlus, kus vastas 20- st 14 inimest ( millele mina vastust ei andnud) andis talle õiguse oletada, et ma soovin osaleda? Inimesel on suu peas, küsinud siis üle – kui nägi et ma ei osale küsitluses või midagi. Kirjutasin talle vastu ja no loomulikult, kui keegi kargab mulle ninna – kargan mina samamoodi vastu. Ja võib olla läksin liiale, öeldes, et ühiskingitused ei ole südamega tehtud kingitused 😀

Aga ma saan enamasti aru, kui ma olen liiale läinud ja kirjutasin siis vastu, et ma saan aru, et see kingituste tegemine ja raha kogumine on üpriski tänamatu töö just minusuguste lastevanemate tõttu. (Sarkasm)Ütlesin, et maksin oma osa ära ja et sellest kingitusest jääb üsna mõru maik ja selgitasin viisakalt, et kui tema hüppab mulle ninna, vastan mina samaga.

Sain vastuseks, et teda väga huvitab millest sellised väljaütlemised “pole südamega tehtud” ja miks mõru maik. Tänamatu siis seepärast, et ei arvestata teistega.

Ma ei saanudki aru täpselt kas mina olen tänamatu või mida täpselt selle all mõeldi, sest ma jäin talle kirjutama selgitust, mis värk mul selle ühiskingitustes osalemisega on. Pikkisin oma vastusesse ka vabandusi ja lootsin siirale mõistmisele. No vastust ma ei saanud ja ma ei saa aru, kas ta on seda vastust näinud või ei – kohale see igal juhul läks. Aga minu suureks üllatuseks oli tema sel ajal teinud vanemate gruppi esialgse postituse muudatus, et näete kuidas üks lapsevanem julges talle NÜÜD öelda, et ta ei soovi osaleda jõulukingituse ning et TEMA arvestas kõikide lapsevanematega ja NÜÜD on vaid kaks valikut: 1) tühistada kingid ja osta olemasoleva raha eest uued 2) jätta juba tellitud kingid aga kirjutada juurde kaart kinkjate nimedega

Ja uskumatu küll, aga 11 vanemat on variant 2 poolt. Üks muidugi kommenteerib, et näed, kuidas tehakse valikuid ja endal maksmata…Siis kirjutab teemapostitaja, et oi aga need kes praegu hääletavad on tasunud. Ei pea just sherlock olema, et vaadata, kes on maksnud…Huvitav, kui jõulud on rahulolemise, ja üksteisele kingituste tegemise – tänamise aeg jah….siis kuidas saab olla üldse nii…..nõme?Pealiskaudne? Võib olla mõni pere eelistab mitte osaleda ühiskingitustes oma tõekspidamiste tõttu. Mõni võib olla rahaliste raskuste tõttu, mõni kolmandal põhjusel, no kes teab…Ja no… päriselt kui kingitus tuleb “jõuluvana” kotist mis kaardist kinkijate nimedega me räägime või..siis mis mis siin maailmas toimub? Või kas entusiastidel on äkki vajadus “kätte näidata koht” nendele lastevanematele , kes ei suutnud õigel ajal ja varakult öelda, et nemad ei osale ( samas nad ei hääletanud osalemise poolt ka) või entusiast ei saanud ise kribada kirja neile lastevanematele ja personaalselt üle küsida….Aga ei…on ju lihtsam kinkida kink, kirjutada kaart kinkijate nimedega ja unustada ära seejuures lapsed….lapsed, mida nemad tunnevad….

Mina olen pettunud. Ma tunnen ennast väga pahasti selle “tänamatu ” juures. Aga samas ma tean, et on palju rohkem inimesi, kes ei pea mind tänamatuks…ja see teadmine loeb palju rohkem, mida arvavad mulle olulised inimesed. Kes mind teavad ja peavad lugu. Ja ma olen tõesti kurb, sellise üleskutse juures, et “teeme kaardi” ja jätame siis osad lapsed välja.

Sümboolne kingitus ja südamest tulnud kingitus ei tähenda kindlasti mitte seda. Ja seepärast ma jätkuvalt ei osale ühiskingituste tegemises. Sellise suhtumisega vanemate tõttu. Mitte seepärast, et ma oleks tänamatu või et ma ei hinda õpetajate/ kasvatajate tööd. Ilmselgelt on ajad muutunud aga kui mina käisin algklassis, siis ma mäletan oma klassijuhatajat, kellel oli kombeks igale lapsele teha ise kaart…ja sinna kaardile kirjutas ta kõikide klassi laste nimed, olenemata sellest, et kaardi tegemisse panustas tema üksi. Meil on vahva bussijuht, kes sõidab Juula ringi ja eelmisel aastal tegime talle jõulukingituse. Lihtsalt niisama. Sel aastal oli tal sünnipäev, me pidasime teda meeles. Ja temal oli meeles laste sünnipäevad. Lahe, tore ja südamlikud hetked loevad. Eelmisel aastal panustasime oma aega ja ressursse, et mõnedele peredele toidukraami kokku koguda ja neile koju kohale toimetada.

Nagu naabrinaine, kellele ma seda lugu jagasin enne avaldamist ütles väga kenasti, et selle asemel, et riielda jõulukingituste kalliduse üle koolipersonalile, tehke mõni kingipakk hoopis peredele või lastele, kellel toit hädavajalik. Õpetajad/kasvatajad ja teised toredad inimesed mõistaksid. Kindlasti saab Tartu Vallavalitsuselt vastavat konsultatsiooni.

Edaspidi võiks ju toimida nii, et

  1. Kui korraldatakse facebooki lapsevanemate grupis suuremat sorti postituste tegemine ( ma ei vaata). Kui vaatan, siis kirjutan kohe, et mina ei osale 🙂
  2. Kui korraldatakse facebooki lapsevanemate grupi suuremat sorti teema arutelu, siis …IGAKSJUHUKS enne asjade tellimist ja EELDAMIST, et ka mitte vastanud küsitluses siiski OSALEVAD, võiks nendelt paarilt inimeselt üle küsida 😀
  3. kui neil arutelul osalevad 3 inimest ja küsitluses on kõik poolt ( va 6 vanemat, kes ei vasta), võiks ju üle küsida neilt või arvestada, et 1) kui seesama perekond, kes pole küsitluses öelnud, et osaleb – siis TEGELIKULT nad ei osale ja teevad ise koos lapsega sümboolse kingi. Ja on väga tobe neid tänamatuteks nimetada, et nad mitte osalemise soovist teada ei andnud. 2) grupis mitte minu poolt nõusoleku saanud nende poolt valitud kingituse / soovide täideviimiseks raha küsida, pole ok

Mis ma tahaks veel öelda. See rahakoguja ei tea minust mitte midagi. Ainuke ühis tegur on meil see, et meie lapsed käivad ühises asutuses ja meil on ühised õpetajad/kasvatajad. Ma jõudsin järeldusele, et ma ei pea selgitama, miks ma jäin niivõrd hiljaks teatamisega, et ma ei osale. ( Märksõnadena toon välja tervise, ja liigse trennitegemise ja oma pere koolitoimetused, õppimised ja ilmselt see, et päevas 30 minutit sai netis viibitud ja paras ports pealiskaudselt asjadesse süübimist) Ja mul on siiralt kahju, et eilne õhtu kulus enda süüdi tundmisele ja tohutule närivale pettumusele mu sees ning jäid lastega mängimata lubatud mängud ja keedetud koorekommide kaunistamine ja pakkimine. Ükski kingituse tegemine ei ole väärt seda tarbetult kulutatud aega kellegile oma seisukohtade selgekstegemisele, kes neid mõista ei taha, sarkasmist aru ei saa ning iga tema lause tema kirjas algab sõnadega “Mina” Ja kui ma vaatan seda facebooki postitust ja üleskutset on mul lihtsalt kurb olla. Vabandasin juba hommikul oma laste ees, et lasin sel teemal eile end nii tugevasti häirida, et pühendasin sellele eile mitu tundi oma elust ja täna tervelt 3h, et seda endast välja kirjutada.

Samal ajal, kui kirjutan seda postitust, annab mu kell ja telefon teada uutest sõnumitest messengeris, seal nimelt arutab teise lapse klassikaaslaste vanemad seda, mida kinkida…. hetkel käib ilmselt teada andmine, kellel on ülekanne tehtud ja kes osaleb…ega ma vist vestlust lahti ei saa võtta, saan jälle uue süüdistuse kaela, et … sa ju vaatasid ja lugesid, järelikult olid nõus 😀

Kadri Blogi