• Vooremaa
Blogi
Kogukonnatunnetuse ABC

Kogukonnatunnetuse ABC

Olen sellest varemgi kirjutanud, et minu mõiste kohalikust kogukonnast ja seda korraldada püüdva mtü ülesehituse printsiibid ja tegelikult kogu asjaajamine on alanud mitte nii nagu võiks algusest vaid hoopistükkis keskelt ja nii on sündinud surramurra, milles hingest tulev kogukonnatunnetus on sama kaugel kui maa kuust või lihtsalt tuhandete valgusaastate kaugusel.

Aga ei saa salata, et igal inimesel on oma arvamus ja visioon. Kui leidub sarnase visiooniga kaasamõtlevaid inimesi, siis saavadki sündida grupid, mis otsustavad külaelu asju, eesmärgiga siiski meie endi külaelu paremaks, ohutumaks ja võib olla ka tuntumaks keskuseks muuta. Miks mitte meelitada siia rohkem suvitajaid, kes turgutaksid pärast pandeemia võitlust kohalike ettevõtjate kukruid. Loomulikult on siin ka teisigi agaraid aktiviste, kes kummaliste, kuid siiski isikupäraste mõtetega soovivad külaelu edendada. Isegi kasina osavõtu korral pälvitakse iga postituse järgselt siiski mingisugune reaktsioon, mõneti takkakiites, teine kord isegi pisarateni naermise. Aga ettevõtlikus on üks silmapaistev nähtus, sest kuidas sa muidu ikka erinevas vanuses ja arvamusega inimesi kokku kutsud või ühendad.

Minu jaoks ei ole säärane punnitamine üks õige asi. Minu meelest oleks enne pidanud rahvaga tutvust tegema ja arutelu käigus suhtlema ja kaardistama. Aga see on kõigest minu tagasihoidlik arvamus.

Minu jaoks samas ei seisne kogukonna ühtsus mingis tunnustuses avalikust ruumist. Sellel suvel ja tegelikult eelmistelgi aastatel on meil siin inimesed, kes alati naeratavad, hõikavad tere ja jutustame kui rannas või kergliiklusteel kokku satume. Kui keegi toob karbiga maasikaid, siis viid shokolaadi tänuks. Teinekord leiad naabermaja poisi telefoni ja tagasiviies, tuuakse tänutäheks shokolaad sullegi. Kord vaatab mänguväljakul üks ema kui on vajadust, teinekord teine. Mänguväljakul lubatakse mängida kõigil kasti toodud mänguasjadega. Kui kellegil on vaja elektroonilist taipu, siis keegi naabritest teab ja oskab ikka. Paari päeva tagune seik, kus naabrimees tegi imehead kalasuppi ja välja sööma tulles jagas seda kõigiga, kes aga soovis, kutsudes isegi mänguväljakul mänginud lapselapse koos sõpradega keha kinnitama. Kui kellegil on tomateid üle jagatakse seda naabritega. Meie piirkonnas elatakse kaasa küll kadunud kassidele, jooksuajal vaevlevatele koerte omanikele ning pole harvad korrad, kui tassid kellegi kodust ära jooksnud koera. Teinekord läheb katki auto, siis hea naaber annab sulle enda oma, kui ikka kuidagi liikuda ei saa.

Minu jaoks on pigem see kogukonnatunnetus. Kindlasti on ka teised majad, teised naabrid sellise mõtteviisiga. Laiemas plaanis oleks vaja mõelda, kuidas need erinevad inimesed koos veetma aega panna või rohkem ühisele eesmärgile pühenduma – muuta oma igapäevane eluolu just suvisel perioodil ka kohalikule elanikule mõnusaks ajaveetmise kohaks.

Olen kuulnud palju nurinat, et kohalik elanik ei saagi enam parkla ääre laiendust randa. Sest nüüd mahub me väikesesse randa senisest rohkem autosid. Oleks väga meeldiv, kui parkimine oleks paremini korraldatud, prügikastid nähtavamad ja koerakeelu märk suurem. Randa trügijad ei peaks saama enam parkida eramajade haljasalale ning koju minnes tuleks kaasa võtta oma mänguasjad ja prügi. Jaksad tuua – jaksad ära viia ka 🙂 Päris põnev lahendus oleks kui kellaajaliselt piirataks ära, millal oleks rand broneeritud nö ainult kohalikele ja siis möödasõitjatele, kuskil eraranna omanik oli nii talitanud ja arvatud pahameeletormi asemel olid rahul nii kaugemalt tulijad kui lähimad elanikud. Ilmselt, see siin avalikus ja niivõrd populaarses rannas siiski läbi ei läheks.😀

Kohaliku elanikuna nuriseksin kindlasti võib olla “lend”autoomanike üle, kes põhitänavaid kasutavad kiirendusrajana. Parema käe reeglist me ei räägi ja 30 kiirusepiirangu märk on ilmselt nähtamatu😀 Kindlasti saaks olukorda parandada, kui mõni aktivist pärismuredega tegeleda viitsiks.

Aga meil on kultuurielu edendavad aktivistid. Alles korraldati mais kevadlaat, nüüd on kohe tulemas Jääajakeskuse sünnipäev ja Jüri Pootsmani kontsert. Galerii No1 saab vaadata kunsti ja näitust. Ning augustis on tulemas avatud äksi hoovide õu. Kõlab igatahes põnevalt!

Igastahes tundub, et sel aastal ei vii mitte Rooma kõik teed, vaid hoopis siia Vooremaale, Saadjärve äärde! 😀 Tule Sina ka!