• Vooremaa

Kohalolemise matk looduses- milleks see hea on?

Sattusin ükspäev sellisele koduleheküljelehttp://vaikuseminutid.ee/harjutused/ ja siin on väga hästi lahti seletatud, need hingamiharjutused, mille mina ise enda jaoks avastanud olin. Lihtsalt niisama tulid minu juurde mõtted, kuidas arendada enda oskuseid nagu tähelepanu ja meelerahu.

Ma siiani ikka harjun olema üha enam käesolevas hetkes ja käsilolevate tegevuste juures ning suhtuma ka keerulistesse asjadesse aktsepteeriva kohaloluga. Kohalolemine suunab märkama enda sissejuurdunud harjumusi ja automaatseid reageerimisviise ning annab võimaluse nende harjumuste muutmiseks. Minu vaikusehetke matkal või teraapilise grupi rühmas õpime rahulikult vaatlema oma mõtteid ja emotsioone ning harjutame enesesõbralikkust – see kõik muudab meid teadlikumaks, rahulikumaks, efektiivsemaks, loovamaks ja õnnelikumaks.

Koosolemise kohalolemise teraapiahetked kodus.

Ma ühel päeval siin nuputasin mida pisema poisiga koos teha, et tal ka lõbusam oleks ja mis arendaks tema sõnavara. Siis ongi nii tegelikult, et need õiged mõtted ja suunad antakse kätte siis ( lausa tulevad ise) kui sa ei kontrolli igat mõttepiskut, mis sul seal peas siis toimub või lendleb. Võta rahulikult ja ära mõtle üle.

Sattusin taaskord sinna gruppi kus koos väidetavalt positiivsed ja rahumeelsed vanemad ja see grupp on…potensiaalne ülemõtlemise grupp. kolme aastaste laste üle ja pärast tuntakse muret et nad ei räägi – kes soovitab pöörduda psühholoogi poole, homöpaatilise ravi poole, koos tegeleda ja harjutada sõnu ja viia arstile, et ei tea kas on mõni keelekida probleem või vaatab laps liiga palju multikaid jne jne. Nagu peaks pidev kontroll olema kogu aega millegi üle. 2 aastased laste üle peetakse mureks, kui ta veel õõsel mähkmesse pissib ja pole veel mähkmevabaks saanud. Ausalt puhtakujuline ülemõtlemine ja kontroll!

Kõige lihtsam viis mähkmetest üle saada on ju see, et laps peab olema valmis selleks, et vaat nii nüüd hakkame harjutama. Ja kui mähkmevaba siis mähkmevaba, mitte ei topita ööseks või autosse sõiduks mähet alla – nii ei saa ju pisike põnn arugi, et ta igakell püksi pissida ei saa. Ja arvata on, et tuleb mõneks ajaks kasutusele võtta linad, mis “õnnetuse” kinni püüaks. Oluline on lapsevanemal potitreeningu ja mähkmevabaks saamise juures meeles pidada, et laps õnnetuse korral pahandada ei saaks. Ja rääkimine – kuhu sellega nii kiire on? Kui laps saab räägitust aru ja mõtleb talle esitatud küsimuste üle järgi ja suhtleb oma keeles, no andke asu – lase lapsel oma arengus areneda. Ta ütleb sulle või näitab sulle ise.

Justtäpselt, ostsin kaks nädalat tagasi puidust pusle, mis jäi riiulile seisma, sest poisil puudus igasugune huvi selle vastu aga eile siis me panime seda koos. Koos vaatasime kuhu käib, kuidas keerata, et pilt õige tuleks ja jupid kokku sobiks – ja nii me aeg natukene sisustatud saigi. Teine igaõhtune lemmik tekkis siis, kui ostsin piigale vildikad – siis leidis põnn et on vahva koos joonistada ühele paberile. Mina joonistan, tema värvib. Põhiliselt küll autod aga eile siis joonistasime veel teisi elementegi, mida ta rõõmsal häälel järele kordas ja värvis. Hilisema küsimise peale, teadis ta täpselt, mis on paat ja milline laev ning kus kasvab puu ja kus ujub kala, kes on kass ja milline näeb välja täht L. Talle meeldivad nüüd tegemised, mis paar nädalat täiesti ükskõikseks jätsid. Mina ei sundinud, vaid näitasin, et näed sellised asjad on olemas käelise tegevuse riiulil. Kui tema oli valmis, siis ta mulle need asjad ka tõi ja meil on päris lõbus koos areneda.

Mulle öeldi eile veel, et ma peaksin vähem kontrollima ennast ja oma mõtteid, sest nii olla ülemõtlemise oht. Aju sõelub välja ainult teadlikult nõudlikumad tunded, mis viivad punasesse tsooni – paneb aju tööle viisil, justkui reguleerimaks KUIDAS midagi tegema peab ja olgu see siis ka KOHE tehtud 🙂 Tegelikult on aga nii, et ma pean teadlikult oskama ütlema inimestele “EI”, ehk siis keelduma töödest ja pakutavatest emotsioonidest, mis mulle ei sobi juba siis kui mul see võimalus. See on nagu kelgusõit – kui juba poolel teel mäest alla vuhised, siis pole ka kandade surumisest lumme kasu – alla sõidad sa nagunii – iseasi kas lusti või hirmuga. Pigem siis lustiga 🙂 oma tegevusest peab tundma rõõmu. Ja lapse areng – minu enda areng peab pakkuma lusti ja põnevust, sest siis toimubki kõik lõbus just koguaeg kui sa seda märkad. Kontrollitult sa lõbusaid hetki ei saa. Lõbus on õues ka näiteks lund süüa ja mõnikord on nalja nabani kui kelguga külili käid 🙂 Minu viimane mälestus kelgumäest on paaripäeva tagune, kus pika satsiseelikuga sigalibedalt mäelt lastega kiljudes alla sõitsin. Megavaffa, proovi järgi 🙂