• Vooremaa

Kõige suurema väsimuse ja kurnatuse haripunktis sattusin viidet lugema fb-s viidet artiklile, et minu probleemide vastu aitavad aroomid…

See on nii naljakas, kui sul on tõeliselt halb olla, sa oled väsinud ja sa justkui ujud ühtlaselt vastuvoolu. Siis neil hetkedel postitavad need inimesed, kellega sul just paremad suhted pole oma seinale pikki artikleid sellest, kuidas aroomid aitavad leevendada stressi ja väsimust ja kurnatust ja teab mida veel. 🙂

Kas see kuradima aroom tuleb ja koristab ära toad ja muutub maagiliseks koduperenaiseks? Või muutub hoopis koduõpetajaks, kes aitab lastel koolitükid korda teha? või muutub see aroom hoopis osavaks auto ja taksojuhiks, kes su lapsed kooli delegeerib ning oma aroomidest ka autopaagi täis tangib? Kas see aroom, sealt pudelist käib ära poes ja valmistab 3x päevas sooja toitu ning teeb ära ka tarvilikud tööd, et laual oleks toit? Kas see aroom paneb inimestele puud ahju pärast pikka tööpäeva? Või kas see aroom toob sulle kuuma tee voodisse, kui sa oled omadega läbi ja kurnatud? Säh sulle – ei tee, ei too ja ei vii.

Väsimuse vastu aitab hea uni ja võimalus saada puhata. Ja siis jaksab see inimene teha ka kõike muud. Kõige parem aroom kodus on kodusoe toit, oma laste lõhn, kodune sauna lõhn, värske voodipesu lõhn, õhtuste pannkookide aroom ja kuuma vaarikavarre aurav aroom laual. Ahjukartulite ja peekoni lõhn õhtusöögiks, teadmine et kodus on kõik tehtud ja hästi. Toad on köetud, kui õhtul hilja koju jõuad ja soe tuba sind avasüli ootab. Raamatute ja ajalehtede lõhn, poest koju toodud või sulle kingitud lillede lõhn, kooritud ja tükeldatud apelsin lastele teleka ees nosimiseks. Need on need aroomid, mida pudelisse ei topi, kuid on kallid kõigile ning loovad alati hea tuju.

Eks ta ole, kellele pudelis keemiline lõhn, teisele jälle kodused ise loodud aroomid. Meie naabritädi teeb pidevalt nii häid kooke ja muid küpsetisi, ning need aroomid panevad ennast unustavalt jällegi keele ripakile ja suu vett jooksma. Ülemine naabritädi teeb sünnipäevadeks alati ahjukartulit ja liha…meilgi omad traditsioonid…ja neid lõhnu sa ju purki ei pista.

Sama on ka selliste omalaadsete puhkusehetkedega. Minule on alati olnud omaette istumise kohaks olnud rahustavad lained. Meri, seda siis kas Pärnu rannas või hoopis Tallinnas. Tallinn on minu jaoks selline suurlinlik koht, kus ilma suurema vaevata võid “ära kaduda”, et siis taas õngekorgina pinnale kerkida, kui oled saanud lihtsalt olla ja hingata sisse seda suurlinnaliku tulesid ja kiiret kuid sujuvat tuledevoolus linna, mitte väikelinna mitte nii sujuvat käikudevahetust.

Kes näeb tuledevoolus ja ummikus kiviseintega betoonlinnas vaid külma tuult ja liiga kiiret elutempot, kes aga tuledemöllus rahusadamat…ongi see erinevate inimeste õigus omada erinevaid arvamusi 🙂 Olla erinev.