• Vooremaa
Blogi
Kui mõtled mõtteid üle. Hinga.

Kui mõtled mõtteid üle. Hinga.

Tavapärane hommik. Tavatu väsimus. Ärgates veel väsinum, kui enne uinumist. Tavapärane rutiin. Ärkamine, hommikusöök, auto sooja, koer välja, lapsed riidesse ja sõit võib alata. Üks peatus, teine ja kolmas ka. Tagasi koju. Loiult veab end väsinud keha tuppa, kukutab riided nagisse ja loivab kuuma dushi alla. Silmad kinni automaatselt seep, shampoon ja loputus. Väsimus ei lähe ega lähe üle. Võiks soovitada head ja rahulikku und. Aga kehal on peas vaid mõtted, et see ja teine kodutöö on vaja enne ära teha. Mõtted peas sõpruse olemuse üle, ja selle üle, kuidas eestlased on võtnud aegade hämarusest endaga kaasa mentaliteedi, et kõik on alati hästi.

“Kuidas läheb?” on tavapärane küsimus ja enamasti eeldab küsija, et vastuseks on hästi. Ja küsitu teebki ebamäärase käega zesti ja vastabki “Hästi”. Sest tegelikult, kui polegi hästi, ei huvita see tegelikult kedagi. (Kuidas saab olla mitte hästi, sa ei räägi ju kunagi, et pole)

Me räägime palju iseendaks jäämisest, heade mõtete mõtlemisest ( alateadlik soov universumile jne) ja muud sellist bluffi -bluffi roosat vahtu, mis ei tee teise inimese olemist paremaks, kuis siis vaid murendab seda õblukest pealemaalitud heaolu kihte, mis oled suutnud hommikul, endale peale tõmmata ( ei mõtle siinkohal seda meigitoodete omadust). Me analüüsime ennast palju ja päris paljud tahaksid ennast lihtsalt oma sõbrale, või heale “õlale” tuttavale end tühjaks rääkida. Kellel on selline sõber või inimene, kellele saab end tühjaks rääkida? Kellel on selline inimene, kes ütleb sulle, et kuule ma saan aru, et sul on praegu pinged /mure/ väsimus, tule külla räägime ja ma annan sulle padja kasvõi….õla ja lihtsalt oleme….Kui palju üleüldse lapsevanemad ennast niivõrd tühjaks räägivad…ei saa ju rääkida, sest siis hakkavad teised muretsema/haletsema / kaasa tundma / kahjurõõmutsema ja seda me ju ei taha.

Minu suur peavalu tekitav omadus on ülemõtlemine. Täna taipasin, et ma mõtlen üle ka siis kui mõtlen alguses pisikesi mõtteid oma peas. Mingid vanad hirmud haaravad su endasse ja oledki kadunud. Ja sellest ei saa üle sellega, kui keegi ütleb sulle, et “ära mõtle üle.” Ma ei ole telekas, mis nupust keerates oma tundeid ja emotsioone sh hirme ja paanikat suudab sisse -välja nagu kanaleid vahetada. See lihtsalt on minu sees. Enamasti ma suudan seda kõike kontrollida. Aga kui on väsimus ja pinged, ülekoormatus, siispiisab ka kõige väiksemast vääratusest kui kõik on tulvaveena pauhti läbi tammi murdnud. Ma kahtlustan, et selline ärevushäire ja ülemõtlemine on tingitud keskkooli aegsest klassikaaslaste ebatervest käitumisest tingitud.

Täna oli ühel kehal selline hetk, kus väsimusest kurnatuna, sukeldus kuuma dushi alla. Automaatselt pesi, loputas ja kuivatas ja tuppa astudes kaotas prillid ära. See oli see kõige pisem piisake, mis murdis maha keha enda seatud piirid ja alateadvus saatis selge sõnumi. Hinga! Keha hingas rahulikult nagu järele mõeldes, mis toimunud oli just. Nuuska nina! Keha tegi. Pühi pisarad! Keha tegi. Võta prillid! (Keha avastas, et oli prillid asetanud tavapärasest kohast natuke kaugemale, aga enda lähedalt – lausa käe ulatuses) – et kaugemale või selgemalt näha, tuleb korraks aeg maha võtta! Keha võttis prillid ja pani endale ette.

Mida kõike me leiame nii, eks!

Nii. Lastevanematel, kes kasvatavad oma peret peamiselt üksi, kelle kaasad on kaugel või elavad mujal, peavad arvestama, et laste nimel peavad nad olema murdumatud, tugevad, kuid nad peavad olema julged näitama laste ees välja oma emotsioone ka siis kui kõik hästi ei ole. Õpetame muidu oma eeskujuga, et mehed ei nuta ja tüdrukud enda eest ei seisa ning oma vajadusi, soove sõnades ei väljenda. Maailm ei jõua niimoodi kuhugi.

Lapsed toetuvad meile, õpivad meilt. Ka meie võiksime õppida lastelt, et kui sul on valus, siis nuta end tühjaks. Siis hinga! ja rahulikult mõtle – miks sul valus oli. Ja ütle see kõva häälega endale välja. Siis tulevad ka lahendused.

Mu hea terapeut ütles mulle täna selle peale, et kuna ma räägin päris palju oma kogemustest ja olen omandanud oskuse keerata oma nõrkused tugevusteks. Siis võta see pläust ja tee sellest midagi söödavat. Veel parem tee sellest kirjalik teos, mida saaksid lugeda ka teised inimesed, kes on elus piddanud üle elama mitu murdumispunkti, sellest välja tulnud, põlved puhtaks kloppinud ja hingates- longates edasi läinud. Need inimesed, kes pole veel murdumispunktini jõudnud – et nad teaks neid omi märke lugeda ja enne leida oma probleemide olemust ning võimalikke lahendusi. Ning inimestele, kes on surunud oma vajadused tahaplaanile, tõstes kogu aeg ühiskonna poolt pealesurutud norme esiplaanile, kuidas on õige elada ning kuidas kõik on alati hästi.

Jah, see on hea mõte. Ma jõudsin järeldusele, et kuna mul pole selliseid inimesi, kellele ma väga oma sisemuses toimuvat tormi selgitada või näidata tahaksin ning seetõttu keegi mulle oma õlga ja vaikuses istumist õlgõla kõrval ei paku, tundub raamatu kirjutamise kaudu eneseanalüüs päris hea. Ja kui raamatust midagi väljagi ei tule, siis olen taaskord kindlasti seda kirjutades endast midagi uut jällegi õppinud ja teada saanud, kuidas järgmine kord mitte unustada hingamist 🙂

Edit! mu pikaaegsele toimetajale meeldis mu postitus ja on täitsa võimalik, et see raamat tuleb natuke teises formaadis ja täiesti lepinguline.