• Vooremaa
Blogi
Kuidas minust äärepealt rohenäpp oleks saanud

Kuidas minust äärepealt rohenäpp oleks saanud

Meil on siin need kohalikud aiamaad, mis küll tgelikult näevad välja kui mingisugune suvilarajoon – peaaegu iga põllulapi pidajal on ehitatud oma kilemajake, saunamajake, aiamajake võis püsti löödud putka, mis pakub kaitset külma tuule või kergema saju eest. Igaüks peab siis oma lapikest hooldama, muru niitma ja leidma vahendid kuidas peenrad tehtud, maa kaevatud ja hiljem külvatud saagi koristatud saab. Minu ainuke mure eelmistel aastatel on olnud see, kuidas muru niidetud saab ja kas sellel aastal äkki joppab ja saaki ka saab. Sest kummalisel kombel ei pea mõningad inimesed aiamaa piire mitte millekski. Jah, eelmisel aastal ma nägin pealt, kuidas minu aiamaa poolsest servast mõlemapoolsed aiamaa naabrid ära korjasid minu vaarikad. Ometigi neil endil mõlemal on oma lapi peal samasugused vaarikad.

Tänavu aastal rääkis mu hea tuttav, kuidas ta oma aias põllumaad maasikatele ja vaarikatele teeb. Ja selle jutu peale läksin siis oma aiamaa lapikesele, et vaataks vaarikate seisukorra üle. Üllatus – üllatus – keegi oli nihutanud aiamaa piire ja mul polnudki enam seal vaarikataimi. Ka minu eelmisel aastal istutatud nartsissid olid sujuvalt saanud uute naabrite omaks. Ja kiire pilk täheldas, et minu poolsel maalapil oli värske tuhahunnik põletatud kulust ja jäätmetest, mida mina põletanud kindlasti polnud, sest olen sügavalt sellisel ajal kulupõletamise vastane. Samuti oli keegi võtnud, minu maalapil oleva laste liivakasti poole, selle sodi täis toppinud ja tee äärde vedelema jätnud. Ja tühjalt seisva poole oma aiamaale tõstnud. Ausalt öelda, kahandas see mu tuju sel aastal rohenäpuks hakkamist poole võrra.

Aga huvitaval kombel leidsin end kodus netis surfamas, otsimaks kohalikke istikute müüjaid, kellelt saaks maasika ja muid kohe mulda pistetavaid istikuid. Ja sattusin Kressi talu lehele. https://www.facebook.com/search/top?q=Kressi%20talu – enne kui aru sain olin kokku leppinud mõnede istikute soovi ja paar tundi hiljem leidsin, end gpsi järel näpuga rida vedamas, et talu üles leida 🙂

May be an image of strawberry ja vabas õhus
Kressitalu amplimaasikad

Igatahes tulin ma koju seitsme amplimaasikataime ja tavalise peenrasse istutatava taimega. Lisaks siis imeilus ampel lilledega 🙂

May be an image of lill ja vabas õhus

Ja siis ma teel koju mõtlesin, et mida wtf ma mõtlesin – ma ei istu ju 24/7 seal aiamaalapil, ega valva neid taimekesi…et kui seni pole piiridel olnud mõnede jaoks tähtsust, siis mis hea pärast see nüüdi peaks kõrvalised inimesed tagasi hoidma.

Võib olla on abiks teadmine, et meie kohalikudso raamatukogu korraldavad 16. mai kevadlaata, kuhu on kutsutud ka Kressitalu oma istikuid müüma 😉

(Minu isiklik arvamus, praegusel ajal ürituste korratamiste kohta nii mastaabselt muidugi kohalikele ürituse ettevõtjatele just meeltmööda pole, aga kui üritus siiski toimub, siis palun kõikidel kel maasikaistikud puudu – need kindlasti omale just siit soetada 🙂 ) Talu perenaised on väga toredad, abivalmid ja kindlasti teavad soovitada just teie vajadustele vastavat sorti.

Aga selgub õnneks, et minust ühiskondlikul aiamaal siiski rohenäppu ei saa. Piirdun oma akanalaual oleva potipõllumajandusega, siis on lootust saada ka saaki 😉