Selline naljakas pealkiri siis 🙂

Aga viimaste aastate vaatluste ja isiklike kogemustele põhinedes, olen nõus ka uurimustööle väitega, et nüüd, kui järjest rohkem räägitakse lumehelbekeste põlvkonnast, kellele omistatakse suurenenud tundlikkust ja vähest vintskust eluraskuste ees, ei saa ilmselt loota, et paljude meeleolu ei löö kõikuma ja tunded ei saa haavata.

Uurimistulemused nii Eestis kui ka mujal viitavad, et nn meeleoluhäired on tõepoolest levinud järjest suurema osa seas nooremast põlvkonnast, nendib Tallinna Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi professor Airi-Alina Allaste. «Seda võib seletada stressirohke keskkonnaga,» ütleb ta. «Noorem põlvkond on ebakindlamas seisundis ning konkurents ja sellega kaasnev pinge algavad juba koolipingis.»

Ehk siis noorem põlvkond alustab kooliteed heade suhetega ning paari aasta jooksul keeravad omavahelised ilma täiskasvanuliku hoole ja suunamiseta ikka täiesti pekki. Iga lapsevanema kohus on minu meelest kontrollida oma lapse tegemisi internetis ning veenduda, et koolis on suhted kaasõpilastega head. Lapsevanema asi on veenduda, et tema laps ei ole kiusaja ning tema laps ei tegele seadusvastaste asjadega. Kui tegeleb tuleks teavitada teisi lapsevanemaid, kui nende laps samasuguse asjaga seadust ja enda heaolu või tervist rikub.

Isikliku kogemuse põhjal on aga nii, et vanemad on sinisilmsed ja usaldavad oma last 99% ja neil pole õrna aimugi, millega nende lapsed tegelevad, või käituvad väljaspool koduseinu. Pärast oma kogemust ühes koolis, teadvustasin ma endale, et ilmselt on ka koolides puudulik kommunikatsioon, kus näiteks selle tõttu tekib infosulg ja poolte probleemide lahendamine jääb poolikuks või ei lahendata neid üldse. Ma reaalselt ei kujuta ette, kui palju tegelikult on neid lapsi koolides süüdistatud tegudes, mida lapsed reaalselt ei teinud – aga nende vanemad ei hooli tõest vaid usuvadki kõike, mida koolis on õpetajad märkustena kirja pannud asja päris tõsiselt uurimata.

Samas teadvustan ma endale, et süüdi pole õpetaja, kes on hakanud talle usaldatud probleemiga tegelema, sest tema käed ei ulata koolist väljaspoole ning õpilased valetavad nii palju, et põhimõtteliselt tõe väljaselgitamiseks peab kohale kutsuma teo toimepanijad koos vanematega ning olulisemate pealtnägijatega AGA sellist võimu kool ei oma. Seega jääb tegude lahendamine lastevanemate õlgadele. Aga kuidas lahendada probleeme, mille olemasolu sa ei teagi, sest kodus räägitakse jutte, millest tõele vastab vaid pool ja sedagi. Minu meelest võiks iga lapsevanem kahtlustama hakata, et asi pole õige kui KOGUAEG tehakse just sinu lapsele liiga. Siis ilmselgelt on sellel asjal ka teistsugune vaatenurk.

Aga tänapäeva lapsed valetavad rohkem, on pealekaebajad rohkem, on kiuslikud ja tahavad olla üksteisega meelega vastikud, kui kunagi enne varasemalt.

Meelega aetakse sõpru tülli, ja seda siis selle nimel, et ise ühe tülliaetuga sõbrustada. Kõik, mida usaldad oma sõbrale, võib olla ühel päeval relv, mida sinu vastu kasutada saab. Põhiline on see, et lapsed ise on pidevalt maru usaldavad, sest “ega tema ju ei valeta ega midagi edasi ei räägi” kuigi korduvalt ja korduvalt on nad seda juba teinud. Ja siis räägitakse midagi edasi, siis on solvunud kõik osapooled, kellegiga ei suhelda, kellegiga suheldakse jälle rohkem, ühed on solvunumad kui teised, …. ja siis kui see kõik settib, siis suhtlevad mõneks ajaks jälle kõik edasi ja on sõbrad nagu poleks midagi juhtunud. Väga pingerohke maailm.

Või on ka selliseid tüdrukuid, kes on sõbrad ja siis kui endal läheb halvasti, no näiteks helistavad mitmeid kordi numbrile 911 ja selle eest karistada saab, tundides mokatubakat topib ja raamatutele ilastab või nurgataga sigareid kimub või hoopistükkis desovahendit kaasõpilastele pähe viskab või neid jalaga möödaminnes lööb, tundides kohal ei käi ja kesitab õpetajatele kellegi teise koduse töö vihikuid enda pähe, siis oled sellisega täpselt seni sõber, kuni tal “hoog”peale tuleb, võtab oma sõbra rumala teo ( mis on tehtud kooliväliselt) ja läheb näitab seda siis õpetajale, et “sõber” karistada saab ja siis pärast on väga solvunud, et miks temaga enam sõber olla ei taheta.

Või on selline seltskond poisse, kes käivad ja teevad salaja vape piipu. See on siis e-sigar ja need vedelikud. Ma ei tea, kus saadakse sellised asjad kätte, sest teadaolevalt on need alaealistele keelatud ning neile mitte levitavad- aga siiski ometigi need levivad. Ja ühe poisi väitel ta vanemad teavad, et ta seda teeb ning et tal on vanemate luba olemas. Normaalne milline lapsevanem lubab oma lapsel ja endal lihtsalt seadustele vilistada? Eeskuju.

Sellistel lastel on väga vähe elukogemust ja oskust ning üleüldse puudub neil arusaamine, et praegu on see aeg, kus tuleks investeerida oma aega ning sõbralike sõprussuhete loomisesse. Väljakujunenud suhtlusvõrgustik on väga tugev taustajõud ja abi ka hilisematel aastatel, kui koolipingist välja lennatud. Ma ise oma kooliajale tagasi mõtlen, siis ma olen hakanud nägema asju pisut teises valguses, kuid siiski emotsioone mäletan piisavalt ja peaaegu mitte ühtegi oma klassi inimest ei soovi ma siiani näha. Võib olla siis ainult neid, kes tõesti toona olid head kaaslased ja elasid koos minuga minu lapsepõlveaegses kodukülas 🙂 Aga oma lastele sooviks ikkagi selliseid kaaslaseid, kellest võiks moodustuda normaalne suhtlusgrupp ka hilistematel ajajärkudel. Kasvada ja areneda koos ning meenutada vahvaid kooli mälestusi ja põnevaid koos kogetud seikluseid ja naerda oma rumaluste üle. Praegu aga jääb mulje, et investeeritakse aega põhjalikult netikasutusse, instagrammi ja lapsepõlve rumalustesse, ning jäädakse kinni oma solvujate lumehelbekese generatsiooni sildistusse.

Aga selle kõik võiks kokku võtta vist ühe sõnaga – kohutavad teismelised 🙂 ja mul on neid kodus kaks. Aga minu õnneks on meil imetore kool, kus korratakse lastele kodus selgeks tehtud väärtused üle ning on leitud sõpru ning enese seest ka esinemisejulgust ja südikust, mida murda ei saa. Ja seegi on väärtus omaette. EI ole mingid solvujad lumehelbekesed nad midagi. Kui on ikka kuus aastat elukooli ühes koolis kätte saadud, siis teises koolis oskad käituda ja teavad vähemalt mis on õige või vale. Mõnes teises koolis ei teata ilmselt kooli lõppedeski sellest veel midagi.