• Vooremaa
Blogi
Millal sai «mul on nii kiire» populaarseks?

Millal sai «mul on nii kiire» populaarseks?

Jah, ma suutsin enast kümne päevaga tagasi “mul on nii kiire” auku langeda. Ma tundsin end nii pealiskaudsena, et ma vist tegingi oma toimetusi poole võrra vähem effektiivsemalt, kui ma seda oma uue aja teadmisest saati teinud olen. Mul endal oli ka juba hästi paha olla, sest ma tundsin, et taas suhtlesin sõpradega pealiskaudselt, kapi all vahtis tolmurull kapi alt pilkavalt üles ja kergitas hommikul üleannetult kulmu, laste kooliasjad olid küll korras, kuid koeraga metsarännakutele ja grupiga metsamatkal käimata, sest ei leidu sobivat aega, sest ühel-teisel ja kolmandal pole aega.

Inimene otsib ikka kogu aeg õnne, facebookist jm sotsiaalmeediast püstiseid pöidlaid. Ehkki me ei mõtle ärgates, kuidas olla veel õnnetumad. Vahel isegi teame, mis meid õnnelikuks või rahulolevaks teeb, aga me lihtsalt ei tee nii, sest meil on kiire. Liiga kiire, et end liigutada. Liiga kiire, et valmistada tervislik toit. Liiga kiire, et istuda õues, nautida päikest ja juua hommikukohvi! Liiga kiire, et olla tõeliselt kohal. Liiga kiire, et seda märgata.

Inimestel ei ole olnud aega, sest otsivad õnne ja rahulolu sealt, kus seda pole, kuid end õnnelikuks ja rahulolevaks tegeva jätavad tegemata. Paradoks.

Mustapesukorv ootab sind, ära sellepärast üldse muretse. Tööd saad teha terve järgmise nädala. Tegelt, mis nädala? Terve oma elu. Nagu tõesti. Palun. Oleme. Õnnelikud. Võtame.Aja. Maha.

Peatada maailmaratas, millele annavad maailma hamstrid ise hoo. Jälle selgub aga , et olen ka sa ise kõigi teiste hulgas see hamster, kes kaasa jookseb ja mõtleb, milleks sedasi?

Kiire elu tähendab, et elud saavad ka kiirelt otsa. Millal sai «mul on nii kiire» populaarseks? Või vajadus selle järgi, et koguaeg oleks meelelahutatud? Mõni meist ei suuda kümmet minutitki istuda, ilma et suu jahvataks või sõrm ekraani silitaks, toas telekas ja raadio mängiks. Kõiksel ajal on vaja midagi teha, lahendada, parandada, olla kellegi või millegi poolt lõbustatud.

Kuulata. Mõtle. Hinga. Mis seal vaikuses siis peidus on? Milliste mõtete, vajaduste, tunnete eest põgeneme? Tänapäeva inimene ei naudi tulemusi, lõpetatud projekte, sest ollakse juba peadpidi uute juures. Meil pole aega, et vaadata, kuidas liblikas lendab või vaikusest kerkib uus huvitav mõte.

Ma otsustasin, et loobun sotsiaalmeediast KUI oma päevade ühe suurimast ajaröövlist. Need, kellega ma suhtlen, nendega suhtlen kas näost-näkku või tõsiküll messengeris/ skype kasutades telefonitsi. Üksteisele pidevalt näidata, kui toredaid sööke me parasjagu sööme või kus loosimängus jälle auhunda taga ajame – vabandust, aga mul ei ole selleks aega 🙂  

Aga mis puudutab oma aja produktiivselt kasutamist, siis …

Olen õppimas seda, kuidas olla mustritest võimalikult vaba, et ma oleksin paindlikum ja leebem iseenda suhtes. Et ma lubaks endal puhata, mitte kiirustada, ja tunda, et kui ma täna ei tee, siis ei jää midagi tegemata. Tunnen, et pean õppima, kuidas olla mitte nii produktiivne. Hästi palju on olnud rabelemist. Produktiivsus on hea, kui see tuleb rõõmu pealt.